Minu kaks rasedust

Veronika Raudsepp Linnupuu

Naljakas, kui erinev võib olla sama naise teine rasedus. Esimesega oli energiat ja tegutsemislusti – muudkui jalutaks, õmbleks, sätiks, suhtleks teiste rasedatega ning käiks lisaks tööle ka ujumas ja võimlemas.  Iga beebiteema läks hinge ning titenutu kuulmine pani kohe silmist vee voolama.

Praegu teist last kandes tunnen, et mitte midagi ei viitsi – lihtsalt oleskleks ja laseks ajal mööda voolata. Eriti mugav on laiselda peale rasedus- ja sünnituspuhkusele jäämist.  Mida lähemale tähtaeg tuleb, seda vähem pakub argipäev huvi. Lihtsalt peesitaks päikeselaigus või liguneks vannis.  Isegi mu elu suurim armastus – raamatud – ei paku pinget, sest olen langenud tugeva rasedusdementsuse küüsi. Just! Keskendumisega on raskusi ja enamus asju läheb hetk peale kuulmist meelest. Selleks, et kokkulepped ei ununeks, pean kasutama lausa kolmekordset meeldetuletussüsteemi – märkmik, mobiilikalender ja abikaasa. (Viimane tundub küll vahel rohkem rase kui mina...)

Poissi kandes tundus elutähtis iga pisiasi üles märkida ning dokumenteerida. Kõik see, mis minuga toimus, tundus uskumatu ja põnev. Iga plõksatus kõhus tekitas poleemikat – liigutas või tantsivad sooled? Selline hasart püsis kuni laps hakkas iseseisvamalt toimetama.  Teadsime mehega kogu aeg, et teine laps tuleb kohe järgi ning otsustasime, et ma naasen vahepeal tööle, et mitte üdini “ära jobustuda”. Karm sõna ilusa asja kohta, kuid pidevalt 24/7 ainult lastest, rasedusest ja kodutöödest rääkimine nüristab rohkem, kui ette kujutasin. Pealegi pole ma kunagi väga kodukana tüüp olnud – vihkan nõudepesu ja totsikutega sehkendamist, hooti küll meeldib käsitööd teha, kuid seda tõesti hooti (loe: kord viisaastaku jooksul). Arvan, et mees saab ka söögi tegemise, koristamise ja nööbi ette õmblemisega hakkama. Kahjuks kodune olles pean neid asju tegema, sest tööl käib ju ainult elukaaslane ning muu tööjaotus oleks lihtsalt tema suhtes ebaõiglane. Õnneks saab ta oma tööaegu ise reguleerida ning peale aastast lapsehoolduspuhkust läksin rõõmsalt ja rahuliku südamega täiskohaga tööle. Laps oli ju kokkuvõttes minu äraoleku ajal oma enda isaga, kes samuti ei pidanud paljust loobuma, lihtsalt meil tuli hakata oma graafikuid kooskõlastama.  

Arvasin, et jään uuesti rasedaks üsna peatselt, varsti peale seda, kui suurem lisatoitu saama hakkab, kuid tegelikult kukkus nii välja, et lastel tuleb kaks ja pool aastat vahet. Rõõm positiivse testi üle muutus kiiresti pidevaks iiveldusteks ja minust sai peagi uimane ning väsinud naine. Poega oodates oli teisel kuul rohkem magamist ja sidruni söömist, kuid sellega sümptomid ka piirdusin – nüüd tulid järjest oksendamised, kõrvetised, pearinglused, ühel päeval unine, teisel ei saa magada jne.

Loomulikult on ka seekord päevi, mil jookseks ja sahmerdaks, kuid rohkem on öid mil ei leia asendit ning tagajärjeks on laisk ja teises dimensioonis olev emotsioonitu unihiire näoga naine, kes ei suuda normaalselt oma lapse ja mehega tegeleda, vaid konutaks nagu laksu all olev narkomaan diivani nurgas.  No ehk ma liialdan veidi, kuid ega see võrdlus väga utreeritud olegi.

Enne esiklapse sündi kartsin, et ma pole emaks saamiseks siiski valmis. Eelseisev sünnitus ka hirmutas, kuid sellest aitas üle saada teema kohta lugemine ja teadmine, et mul on kõrge valulävi – küll ma hakkama saan, kõik on ju saanud. Nüüd pelgan pigem sünnitusjärgseid nädalaid. Raskemaks teeb olukorra ka kahe poole aastane poisiklutt, kelle reaktsioon ja suhtumine uude ilmakodanikku selgub alles tagantjärele. Olen talle küll rääkinud, mis toimub ja ultrahelidele ning rutiinvisiitidele kaasa vedanud, kuid kas see ka mõjub... Kuidagi ei taha, et ta end teisejärgulisena tunneks.

Siiski tundub, et olen seekord emotsionaalselt rohkem valmis. Kõik on loomulik, rahulik ja liigseteks ülereageeringuteks pole põhjust leidnud. Rasedus nagu kooliõpikus. Õppetükk on selge ja  üllatusi pole. Pole ka tungi päevikut pidada, mis loodetavasti tulevikus suheldes teise lapsega, kes eeldatavasti tuleb tüdruk, pingeid ei tekita. Võib talle ju jääda mulje, et tema tulek polnud nii eriline või oodatud – venna saabumislugu on üksiti lahti kirjutatud, aga tema tulekust annavad märku vaid kalendrisse märgitud arstivisiidi ja ultrahelide ajad ning koopia raseduskaardist. Loodan, et ta suudab mind siiski mõista.

Olen seekord tüünem ja eneskindlam. Nutuhooge või põhjuseid millegi üle nädalaid muretseda pole praktiliselt üldse olnud. Vahel samastan end Isabel Allende “Vaimude maja” Claire`iga, kus kirjeldatakse tema olekut lapsekandmise ajal kokkuvõtvalt õnnelikult juhmi ilmega äraolevana.  Loodan, et kui mulle pisike kõhule asetatakse, tuleb tagasi ka energia ja asjalikum lapsevanemale kohane mõtlemine, sest äraolev emme pole just see, mida oma lastele nende täisealiseks saamiseni soovin pakkuda.