Reklaam sulgub sekundi pärast

Multitasking Monroe ehk teleprodutsent Triin Luhats

Teleprodutsent Triin Luhats (40) on naine teisel pool kaameraid. Selliste mastaapsete telesaadete nagu „Su nägu kõlab tuttavalt”, „Eesti otsib superstaari”, „Laulupealinn”, „Eesti talent”, „Laulud tähtedega” ja „Tähed muusikas” eetrisse jõudmise eest vastutab just seesama naine, kes sattus televisiooni hoopiski pooljuhuslikult.

Teleprodutsent Triin Luhats (40) on naine teisel pool kaameraid. Selliste mastaapsete telesaadete nagu „Su nägu kõlab tuttavalt”, „Eesti otsib superstaari”, „Laulupealinn”, „Eesti talent”, „Laulud tähtedega” ja „Tähed muusikas” eetrisse jõudmise eest vastutab just seesama naine, kes sattus televisiooni hoopiski pooljuhuslikult.

Peale keskkooli oli Triinul kindel soov kõrgkooliõpingute kõrvalt ka tööd teha. „Teatriklassi kasvandikuna julgust ja pealehakkamist mul jagus ning kuna samal ajal oli alustanud Eesti esimene eratelekanal EVTV (TV3 eellane – toim), siis mõtlesin, et neil võiks ehk inimesi vaja olla. Ja nii ma pakkusingi ennast neile tööle,” meenutab Triin ja lisab, et oli toona valmis tegema tegelikult ükskõik millist tööd. Elu võlu peitub aga juhustes. „Kuna üks uudistetoimetajatest oli tol päeval ootamatult haigeks jäänud, sattusin esimese tööpäeva õhtul välisuudiste lugejana juba eetrisse. Otse-eetrisse.”

Erakanalite algusaeg oli väga põnev ja kirju. „Kuna kõik alles nii-öelda õppisid töö käigus, kuidas ühe kommertstelekanali tegemine käib, andis see võimaluse kokku puutuda väga erinevate teleametite ja kogu aeg arenevate võimaluste ja tehnoloogiatega,” räägib Triin, kelle sõnul selline kooskasvamine, erinevate tahkude nägemine ja proovimine on andnud väga head alustalad ja tunnetuse teletootmise protsesside hindamiseks ja praeguseks produtsenditööks.

Kirjeldamatu tööpäev

Teleprodutsendi tööpäevi ei saa tõepoolest kirjeldada kui esmaspäevast reedeni kella kaheksast viieni konkreetses kohas tegutsemist. Paljuski sõltub see telehooaegadest ja toodetavate saadete iseloomust. „Kuna ma töötan vabakutselisena, siis suures osas teen oma töögraafiku endale ise. Mul on väga intensiivseid perioode, mil töötan väga varastest hommikutundidest poole ööni ja vahel tuleb seda teha mitu nädalat järjest.” Kui töö tehtud ja vaev nähtud, siis lubab Triin endale ka mitu mõnusat puhkusenädalat. „Saadete ettevalmistusfaas on rohkem keskendunud tööle telefoni ja e-mailiga ning enam on erinevate kohtumiste-, kokkulepete-, proovide- ja promokeskset tööd. Salvestustel või otsesaadete perioodidel on naise sõnul „elu nagu sõjaväes”. „Siis peab kõik eelnevalt kokkulepitu ja ettevalmistatu sekundite täpsusega kavandatud moel liikuma.” Teleprodutsendi tööülesannete loetelu on üsna kirju ja nii mõnigi kord tuleb helikiirusel kustutada mõni „tulekahju”. „Selle ameti juures on see peaaegu et elementaarne,” ütleb Triin naerdes ja lisab, et üsna tavalised on olukorrad, mil keegi ei saa viimasel hetkel tulla või on lootusetult hiljaks jäänud. „Või siis mõni kostüüm, soeng või rekvisiit siiski ei sobi ning otsesaates läheb saatejuhil midagi sassi või meelest ära ning siis ütleb tehnika kusagil üles. Ja sina pead kiirelt, käigu pealt leidma lahenduse. Ette salvestatavate saadete puhul on mingigi võimalus aega venitada, oodata, muuta. Otsesaate puhul tuleb kõik nii, nagu tuleb, aga aeg ja protsess kulgevad oma rada, sõltumata sellest, mis ümberringi toimub,” räägib Triin ja lisab, et on olnud olukordi, kus otsesaates inimene komistab ja kukub nii, et verd purskab. „Ja siis pead hindama, kas kiirabi on vaja kutsuda ja lasta otse-eetrisse kohe või kannatab reklaamipausini ära.”

Triinu tegemisi jälgides võib teda pidada tõeliseks tänapäeva multitasking naiseks, kes jõuab kõike! „Multitasking, jah (naerab – toim)! See on tänapäeval tegelikult hoopis üks kurja juur, mida küll alles hiljuti vooruseks peeti…” ütleb Triin mõtlikult ja lisab, „tead, lugesin just üht Stanfordi ülikooli poolt läbiviidud uuringut, mille kohaselt on inimesed mitme-asja-üheaegsel-tegemisel tunduvalt vähem produktiivsed, kuivõrd inimaju suudab edukalt fokuseerida ja töödelda vaid üht ülesannet korraga. Pidev erinevate ülesannete vahel pendeldamine on võrdne järjepideva ärritusseisundiga, mis ajab selle imepärase elundi segadusse ja võib sinu mälu ning ajutegevust pigem kahjustada.” Triinule on meeldinud aastaid end väga erinevate tegevuste vahel jagada, mõeldes, et „mida rohkem teed, seda rohkem suudad”. „Ühel hetkel aga tunned, et sügavusest jääb puudu. Võibolla ma olen jõudnud varasesse keskeakriisi, ma ei tea,” naerab naine.

Kui nüüd keegi arvab, et Triinu tegevuste loetelu pelgalt produtsendirolliga piirdub, siis teadku, et tegus naine võttis hiljuti uuesti ette ka koolitee ning õpib nüüd Tervishoiu Kõrgkoolis õendust. „Kooli läksin seetõttu, et ma siiralt usun elukestvasse õppesse. Mul oli aega, mida soovisin sisustada millegagi, mille abil saaksin anda ühiskonnale ka midagi tagasi, kuid mis oleks samaaegselt mulle parajalt põnevust pakkuv väljakutse,” räägib Triin sellest, miks ta otustas uuesti koolipinki minna. „Inimkeha ehitus, selle hoidmine tervena võimalikult kaua ning inimeste abistamine on mind paelunud lapsest saati. Eesti tervishoiusüsteemi parandamine ning eestlaste tervis on mulle lihtsalt tähtsad – selles valdkonnas on väga palju võimalik paremaks teha. Palju paremaks.”

Karjäärigeenita

Triin tunnistab, et ei ole kunagi olnud karjääriredelil ronija. „Ma ei ole kunagi mõelnud nii, et ma nüüd teen üht või teist projekti, või vastupidi, jätan midagi just tegemata, oma karjääri nimel. Mul ilmselt puudub see karjäärigeen.” Hoopis aeg on Triinu jaoks kõige suurem väärtus. „Seejärel tervis ja meile lähedased inimesed, ning vaikus, mis on praeguses maailmas muutumas luksuseks. On muidugi olnud hetki, kus tööülesannete tõttu ei ole mul olnud aega oma kõige lähedasemate inimeste jaoks või mu enda tervis on kannatanud,” ütleb naine. Viimane tähendab seda, et aastaid on teda vaevanud unetus. „Ma lihtsalt ei maga üle nelja tunni ööpäevas, kui sedagi. Võimalik, et see on mu organismi eripära. Kuid võimalik, et see on ka pideva „multitaskimise” tulemus – soov kogu aeg midagi teha ja hirm, et ajast jääb puudu ja ei jõua kõike kogeda, proovida, näha, teha,” räägib naine ja lisab, et pikkadel salvestuspäevadel „unustab” ta tihti täielikult söömise ja vedelikuvajaduse. „20tunniste tööpäevade korral on sellised söömata-joomata-magamata olekud aga sinu kehale lõppkokkuvõttes väga kurnavad. Nii mõnedki korrad on ülepingest kannatanud mu häälepaelad või olen peale pika ja pingelise projekti lõppu lihtsalt minutite jooksul ootamatult täiesti haigeks jäänud. Keha on tark ja annab mõista, et olen oma ressursse valesti kasutanud,” räägib Triin tõsiselt. Ta teab, et puhkust tuleb endale lubada. „Täielikku puhkust nii kehale kui vaimule. Ja laiselda tuleb ka. Täpselt samamoodi. Meie ühiskonnas on paraku aastaid viljeldud mõtteviisi, et kogu aeg peab olema sul mitu tööd teha ja kui keegi küsib, et kuidas läheb, siis on tavapärane vastus, et oh, nii-nii-nii kiire on kogu aeg, sada asja vaja teha. Ja sellist vastust peetakse normaalsuseks ja edukuse tunnuseks. Kui paljud meist vastavad, et oh, laisklen siin niisama praegu mõnusasti?”

Refreshides ja restartides

Triin laeb end kõige paremini vaikuses. „Kuivõrd mu töö iseloom eeldab väga intensiivset suhtlemist, siis enese laadimiseks vajan vaikust või väga valitud seltskonda.” Naise lemmiktegevuste hulka kuuluvad pikad jalgsimatkad looduses, seenelkäigud, metsamatkad, merelkäigud… Kõik need toimivad hoolimata ilmastikutingimustest alati. „Sihitu uitamine samamoodi. Vahel aga pean ennast nii-öelda tühjaks rahmeldama aias või sporti tehes, vahel tühjaks joonistama – lihtsalt mis iganes pähe tuleb, vahel aga jälle mõnuga perele ja sõpradele kokkama,” räägib Triin. Aga on veel midagi, mis aitab mõtted korda seada. „Mu üheks suureks-suureks armastuseks on kalligraafia. Ja kui mul on vaja oma aju absoluutselt refreshida ja restartida, siis võtan ette kõrgema matemaatika ülesannete kogumikud. Nende lahendamine on tõeline ajupesu – nauding kõige paremas mõttes.” Otse loomulikult ei saa akude laadimisel üle ega ümber Triinu armsast perekonnast, kus lisaks abikaasa Tommile (Toomas Luhats – toim) kasvab ka tütar Lillemor. „Minu perekond laeb mind elurõõmu ja armastusega. Meie väike preili armastab näiteks väga Legosid – proovige kord paar suurt Lego kokku panna. Väga äge ajaveetmise viis!” soovitab Triin, kes peab end väga ja väga pereinimeseks. „Mu pere on mu suurimad toetajad, kriitikud, nõu- ja inspiratsiooniallikad.”

Ka Triinu abikaasa Toomas (Toomas Luhats- toim.) on aastaid televisioonis töötanud ning tänu sellele on naise töö iseloom, hektilisus ja perioodilisus talle vägagi tuttav. „Tomm on väga toetav ja me oleme alati leidnud võimalused ja lahendused. Ilmselt oleks sellise arusaamise saavutamine vast pisut keerulisem erinevas valdkonnas töötavate inimeste vahel.”

Marsile ja Sixtuse kabelisse

Kui Triinult küsida, mille jaoks tal võiks rohkem aega jaguda, vastab naine esmalt, et ennekõike on puudus oma ajast. „Tegelikult tahaks veel palju erinevaid valdkondi tundma õppida ja oskusi omandada. Ja võimalust näha ja kogeda rohkem ja sügavamalt – me paraku oleme piiratud meile antud aja ja ruumiga. Piltlikult öeldes – piiramatute võimaluste korral tahaks Marsil käia, olla maailma üks parimaid geenitehnolooge, südamekirurge, ajuprogrammeerijaid ja rulasõitjaid, aidata kõiki õnnetuid lapsi, teha uue Sixtuse kabeli laemaalinguid ja vahelduseks ka mikrobioloogia ja okeanoloogiaga tegeleda,” loetleb Triin särasilmil oma unistusi. Aga niikaua, kuni me ei ole õppinud elama paralleeluniversumites või pikendama oma eluiga drastilisel moel, peame paratamatult tegema valikuid. „Usun sügavalt elukestvasse õppesse ehk õppida võib piltlikult öeldes niikaua, kui pea võtab ja tervis lubab.”

„Mind huvitavad väga näiteks geenitehnoloogia, mikrobioloogia, nanoteadused, kõik aju ja mäluga seonduv. Ma loodan, et mul on võimalus mõneski nendest valdkondadest sügavamaid teadmisi omandada,” ütleb naine ja lisab, „ma tahaksin, et Eesti inimesed oleksid terved. Et oma tervise eest hoolitsemine on igapäevane ja täiesti loomulik asi ja terve olemine on tavapärane, on normaalsus. Seda nii üksikisiku kui riigi tasemel. Ja et ma olen saanud kuidagi selle arengu juures abiks olla.”

Veel jälgib Triin põnevusega seda, kuhu me liigume meelelahutuse, televisiooni, virtuaalse reaalsusega. „Tehnoloogia on juba praegu sealmaal, et traditsioonilisele televisioonile ennustatakse peatset hääbumist. Veel 50–60 aastat tagasi ei oleks keegi osanud arvata, et me vaatame mobiilist saateid ette ja järele, igaüks saab ise sisu luua, kui vaid soovib. Millised on need uued formaadid ja lahendused – loodetavasti võin mõne aasta pärast ka mõne sellisega vaatajaid rõõmustada.”

Triin Luhatsi edu retsept: „Kõige tähtsam roll projekti õnnestumisel on inimestel sinu ümber”

Kõige suurem osa projekti õnnestumisel on õigesti valitud inimestel. Ja nad kõik on ühtemoodi väärtuslikud, koristajast kuningani. Igaüks neist võib sulle anda järgmise hindamatu nõuande või idee.

Kuula!

Õpi midagi uut iga päev!

Kui oled kõik läbi mõelnud, mõtle veel kord. Aga proovi seda siis teha 5aastase ja 85aastase vaatenurgast.

Ära kunagi kaota loovust ega mängulisust.

Huumor aitab. Peaaegu alati.

Elu käib spiraali mööda – üles-alla, aga päike tõuseb kõigest hoolimata alati ka homme. Kui enam ei tõuse, vaat siis pole enam vahet!

Multitasking Monroe ehk lugu sellest, kuidas Triin kehastus Marilyniks

„Sellega oli naljakas lugu. Mingil hetkel, kui olin oma juuksed taas heledaks värvinud ja neil lasknud loomuliku lokiga pikaks kasvada, paluti mul osaleda ühes väikeses kunstiprojektis Inglismaal, mille eesmärgiks oli taaslavastada erinevaid maailmakuulsaid fotosid tuntud inimestest. Mulle pakuti aga miskipärast Monroed (naerab – toim). Ma väga ei armasta kaamera ees olekut. No kui mul ei ole ka seda „geeni”. Mulle väga meeldib ja tunnen ennast turvaliselt ja hästi kaamerate taga, aga kaamera ees olen paras „jänku”... Seega, kuigi olin nõusoleku andnud, kartsin tõesti sõna otseses mõttes pööraselt. Lõpuks lahenes kõik nii, et mu enda näosaate meeskond aitas mul muutuda!”

 

Tekst: Triin Tisler

Artikkel ilmus ajakrirjas Buduaar, kevad 2015