Näitleja ja raadiohääl Agnes Aaliste: inimesed janunevad armastuse järele

Näitlejatar Agnes Aaliste, keda paljud teavad eelkõige teleseriaalist "Kodu keset linna", tunnistas intervjuus Buduaarile, et ta ei läinud lavakunstikooli sellepärast, et saada näitlejaks! Agnes on tuntud nii näitlejana kui ka raadiohäälena, ent kumbki neist pole tema unistuste amet. Tegu on väga mitmetahulise noore naisega, kes teeb kõike suure kirega - intervjuud Agnesega loe allpool.

Agnes lõpetas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 2008. aastal. Aastatel 2008-2010 oli ta Eesti Nuku-ja Noorsooteatri näitleja, seejärel on ta olnud vabakutseline näitleja. Pärast keskkooli õppis Agnes Tallinna Ülikoolis aga hoopis psühholoogiat - tõsi küll, ta jättis õpingud pärast esimest aastat pooleli, ent unistus saada psühholoogiks pole Agnesel kuhugi kadunud.

Kuid miks läks Agnes lavakasse, kui tema unistuseks pole kunagi olnud saada näitlejaks? "Inimesed tahavad armastust kõige rohkem. Ma arvan, et sellepärast tahetakse saada ka lavakunstikooli, et teatris imetletakse ja näitlejad janunevad armastuse järele. Mina ka. See pole kunagi olnud mu elu-unistus. Ma olen alati unistanud psühholoogi ametist," tunnistab Agnes.

Hollywoodi näitlejad on heade rollide nimel nõus väga palju ohverdama - mõned neist on isegi oma välimuse kallale läinud. Uurime, kas Agnes oleks nõus mõne rolli nimel näiteks 10 kg kaalust juurde võtma? "Ei oleks vist. Mul on üldse kuidagi nii, et mida aeg edasi, seda rohkem ma armastan pärismaailma. Teater on mängumaailm. Ma pigem panustan, keskendun ja ohverdan päris maailmale. Samas muidugi oleneb pakkumisest ja põhjendusest, ma kindlat „ei“-d ei ütle millelegi," tõdeb Agnes.

Agnest ootab ees uus väljakutse Ring FM raadios, kus ta hakkab koos Rauno Märksi ja Madis Millinguga hommikuprogrammi "Hommikuklubi" saatejuhiks. Milliste emotsioonidega Agnes uuele väljakutsele vastu läheb? "Oi, väga rõõmsate. Raadiotöö on minu lemmiktöö. Ma olen olnud oma elu õnnelikuim, kui tegin aasta aega Raadio 2-s oma saadet. Mulle meeldib raadio puhul see, et see on palju isiklikum kui teater. Ma räägin seal enda sõnu, teatris räägin ma teiste inimeste kirjapandud sõnu. Lisaks pole raadios visuaali, mida inimesed kritiseerida saavad. Eneseväljendus võimalusi pakub raadio minu meelest rohkem kui teater. Oleneb muidugi saate formaadist. Kui ma saaksin, suhtleksin ma inimestega ainult oma muusikavaliku kaudu," räägib Agnes.

Näitlejaamet nõuab rolli sisseelamist ja keskendumist. Ka siis, kui tuju on tegelikult halb, peab näitleja suutma mängida täpselt sellist rolli nagu temalt oodatakse. Kuidas on Agnes õppinud oma emotsioone kontrollima ja kas see on alati õnnestunud? "Mul ei ole nippe, kuidas oma tundeid kontrollida, ma lihtsalt annan iga kord endast parima. Mõnikord sellest parimast ei piisa. Meenub üks etendus, mille ma maha nutsin, ja need olid minu pisarad, mitte rolli omad," meenutab Agnes ja jätkab: "Tekstiraamatus ka nuttu kirjas polnud. See oli minust ebaprofessionaalne. Aga näitlejad on samuti inimesed, elu pole täiuslik, kõik teevad vigu. Arstid teevad ka vigu, kuigi ei tohiks. Mina mängisin selle etenduse ebaprofessionaalselt, aga ma andsin ikkagi kogu aeg oma parima," tunnistab Agnes, et oma tõeliste emotsioonide alla surumine pole tal alati õnnestunud.

Tänaseks on Agnes enda jaoks avastanud ühe nipi, kuidas oma tundeid laval kontrollida ja tema puhul see töötab. "Ma püüan kogu päeva teha muid asju, elada oma elu nii nagu ikka. Mitte mõelda rolli mõtteid, mitte mõelda etendusele. Ja hetk enne lavale astumist lasen kõik mõtted vabaks. See kõlab jube esoteeriliselt, aga tegelikult pole seda üldse. Lihtsalt, ma püüan minna puhta lehena lavale. Vaatame, mis saama hakkab."

Mis on Agnese jaoks lihtsam - kas mängida positiivset karakterit või pahatahtlikku bitch'i? "Ideaal on vist teatris see, et imiteerimisest on vähe, tüüpidesse peab sisse minema. Kui seda arvestada, siis on loomulikult psühhopaate ja kurje inimesi raskem mängida. Aga huvitavam ka kindlasti," mõtiskleb Agnes.

Karin Karu

Vaata pilte Agnesest allpool!

Fotode autorid: Ardo Kaljuvee, Marko Söönurm, Rene Suurkaev, Kalle Veesaar