Oled liiga paks? Äkki on sul hoopis anoreksia!

Anoreksia on psüühikahäire, mis on tingitud liialdatud murest figuuri ja kehakaalu pärast. Vaadates praeguse aja modelle paistab, et anoreksia on rohkem trendi värk. Küsitluste järgi on koguni 50% Eesti keskkoolitüdrukutest alakaalulised! Oma kaaluga on aga rahul vaid 31% tüdrukutest. Ja kaalust soovib alla võtta 35% alakaalulistest ning 82% normaalkaalulistest tüdrukutest! Eestiski pöördub üha enam toitumishäirete all kannatavaid noori – eriti tüdrukuid – spetsialistide poole, et probleemile lahendust leida.

Mida see haigus endast siis lähemalt kujutab ja kuidas seda ravitakse?

Ülevaade

Söömishäired on viimastel aastakümnetel muutunud enim levinud noorte naiste vaimse tervise häireteks. Meestel on need häired haruldased. Häire algab tavaliselt nooruses, kõige sagedamini 14-18-aastaselt. Tavalisim on anoreksia avaldumine nendel, kelle elukutse või harrastus nõuab kõhnust, nagu modellid, baleriinid, iluuisutajad ja võimlejad.
Umbes 50%-l anorektikutest esineb ülesöömisperioode, mis on iseloomulikud buliimikutele. Need kaks diagnoosi ei välista teineteist, buliimiat diagnoositakse sageli neil, kelle kehakaal on normis või üle selle. Paljud buliimia all kannatavad inimesed on eelnevalt kannatanud anoreksia all.

Millised on anorektikud?

Anorektikut iseloomustab keeldumine toidust, et hoida kehakaalu allpool eale ja pikkusele ettenähtud normi. Normaalse kaalu vältimisega kaasneb hirm võimalike üleliigsete kilogrammide ees, isegi kui ollakse alakaaluline. Ta tunneb ennast paksuna ka siis, kui on pikemat aega nälginud. Anorektikud kujundavad välja spetsiaalsed kehakaalu kontrollimiseks ettenähtud tegevused: äärmuslikud dieedid, tahtlik oksendamine, lahtistite ja neerude tegevust stimuleerivate preparaatide kasutamine, intensiivne füüsiline aktiivsus. Reeglina on anorektikud aktiivsed kehalise liikumise harrastajad, kes püüavad ennast füüsiliselt väga palju kurnata.

Sama jõud, mis sunnib neid mitte sööma, sunnib neid füüsiliselt vastu pidama. Kindlad riskigrupid anoreksiale kaldumiseks on balleti- ja tantsuõpilased, sporditrennides ja modellikoolides käivad noorukid, aga ka paljud tippsporti jõudnud täiskasvanud.

Tekkepõhjused ja mehhanismid

Nagu buliimia nii ka anoreksia tekkes on teatud osa kultuurilistel ja perekonna ning isiksuse arenguga seonduvatel teguritel.

• Soodustavad tegurid

Nii liigsööjad kui haiguslikud nälgijad kannatavad sageli puuduliku eneseväärikustunde, depressiooni või muu ebastabiilsust põhjustava teguri all.

Turvatunde puudumine lapsepõlves, seksuaalne ärakasutamine ja teised psühhiaatriliste häirete teket soodustavad tegurid, on söömishäirega inimeste elus sagedamini ette tulevad kui tervetel.

Anoreksiasse haigestunud noorukid on sageli kasvanud tulemustele orienteeritud ja suuri nõudmisi esitavas keskkonnas. Nad on hea käitumisega , usinad ja tublid tüdrukud, kes ümbritsejate ootustele vastu tulles varjavad oma negatiivseid tundeid ja mässumeelt. Ka enne haigestumist väljendub nende isiksustes täiuslikkusele püüdlemine, rohkem sissepoole elamine ja teatav jäikus.

Sümptomid ja avaldumine

Anoreksia tunnusteks on kehakaalu hoidmine antud vanusele ja pikkusele ettenähtud minimaalsest normkaalust 15% alla normi.

Tugev hirm kaalus juurde võtta, isegi kui ollakse alakaaluline. Häire all kannataja tunneb end paksuna isegi siis, kui on nälginud.

Inimene harjutab end sööma äärmiselt vähe ja lahjat toitu.
Mõtlemine, meeleolu ja sotsiaalne elu muutuvad piiratuks, sagenevad meeleolu vaheldumised.

Naiste puhul on oluline sümptom vähemalt 3 järjestikkuse menstruaaltsükli puudumine.
Keelitamine, preemiad ja ähvardused ei aita, isegi kui isik lubab nälgimise lõpetada.
Liigselt manustatud kaloritest püütakse lahti saada tahtlikult oksendades, lahtisteid või organismist vett väljaviivaid ravimeid tarvitades, rangeid dieete, nälgimist või ülemäärast füüsilist liikumist kasutades.

Liigsöömisele järgneb tavaliselt masendus ja enesehalvustamine.
Buliimiahaiged on tavaliselt normkaalulised.

Ravivõimalused

Anoreksia korral on ravi eesmärkideks:

-alatoitumusest ülesaamine
-söömiskäitumise normaliseerimine
-inimese ettevalmistamine igapäevaellu tagasipöördumiseks

Ravi õnnestumise eelduseks on inimese ja ravija vaheline usaldus.
Õige toitumiskäitumise sisseviimisel on suur abi psühhoteraapiast, samuti tegeleb psühhoteraapia inimese igakülgse informeerimisega häire kohta. Sageli on raviprogrammide aluseks kognitiiv-käitumuslik psühhoteraapia, kuid noorematele häire all kannatajatele on kasulik ka pereteraapia. Ravimite abil leevenduvad anoreksia põhisümptomid harva, kasu on medikamentidest eelkõige siis, kui lisaks anoreksiale esineb ka depressioon.

Hästi teostatud uuringute põhjal on väidetud, et kognitiiv-käitumuslik raviprogramm kõrvaldab sümptomid umbes 70-80%-l inimestest ja paranenud seisund jääb püsima pikaks ajaks umbes pooltel ravitutest.

Prognoos

Raskelt haigeid anoreksia all kannatavaid inimesi (kes oma haigust eitavad) tuleks ravida haiglas. Inimesed toibuvad sageli hästi alakaalust hoolimata.
Kaua häire all kanntanud inimesed vajavad pikka ja toetavat ravisuhet. Kunagi ei tohiks kaotada lootust, sest paranemisi on toimunud isegi 12 aastat kestnud raske häire puhul.

Alkoholi ja ravimite kuritarvitamine viivad halvale prognoosile.

Ravile pöördumata jäänute haiguse prognoosi kohta ei ole andmeid.

Ennetamine

Vanemad peaks väga suurt tähelepanu osutama laste väärtushinnangute kujunemisele ja tagama lastele eluterve keskkonna, normaalsed peresuhted.

Et vähendada haiguse kordumise tõenäosust tuleks jätkata ravi ning jälgimist vahetult peale paranemist. Inimene peab endale kohe teadmiseks võtma, et sümptomite kordumise korral, tuleb raviperioodi korrata.

Anoreksiat põdedes hävitab inimene ise järk-järgult oma organismi ja iseennast. See on raske haigus, mille kõrvaldamine nõuab rohket keskendumist ja aega. Paljud anorektikud on pärast anoreksiat buliimia peale üle läinud. Lihtsalt hakkavad nüüd sööma kõike seda – ja hästi palju – mis neile enne keelatud oli, kuid tekib küsimus, et kes seda keelas! Ning seejärel on neil halb, et nii palju sõid ja oksendavad kõik välja. On olnud ka inimesi, kes ise räägivad, et pool nädalast on nad anorektikud ja teise poole nädalast põevad buliimiat.
Ennast tuleks võtta just sellisena nagu oled. Muidugi tuleb füüsiline tegevus ja tervislik toitumine nii figuurile, kui ka tervisele kasuks. Sellega, aga ei tasuks liiale minna. Veel vähem puberteedi eas, kus veel kõik luud ja muud organismid vajavad kasvuks ja arenemiseks mitmekülgsest toitu.


Kas sina oled anorektik?

Tihti peavad end "liiga paksuks" naised, kes tegelikult on normaalkaalus, aga kel on puudu treenitusest. Sellised naised loodavad, et lõtvunud  naha või tselluliidi probleemi saab lahendada näljutamisega. Pigem tasub sporti teha, mitte kaalust alla võtta.

Teeme kerge arvutuse ja uurime välja:

Hindame sinu kehakaalu kehamassi indeksi (BMI) abil. Selleks tuleb jagada kehakaal (kg) pikkusega, mis on võetud ruutu (m2)

Kui said indeksi 17-25, siis see on  normaalne kehakaal ja sul pole muretsemiseks põhjust.

Kui said indeksi, mis on suurem kui 26, siis peaksid enda eest rohkem hoolt kandma. 

Kui sinu indeks tuli alla 17, siis oled alakaaluline ja see pole tervislik.