OLED SISEMISELT KATKI? Põhjused leiad lapsepõlvest!

Sul on madal enesehinnang, kuid kõrged nõudmised iseendale? Sa kardad oma seisukohta välja öelda ja oled harjunud teiste pilli järgi tantsima? Sa ei usu, et komplimendid on siirad ning tunned ebamugavust, kui võõras sind embab? Naine, sa oled katki! Kohe vaatame, mis selle põhjustas ning kuidas sellest olukorrast välja tulla.

Teadlased on väitnud, et teismeea alguseni on iga lapse armastus oma ema ja isa vastu pime – olgu lapsevanem nii hea või halb kui tahes, laps armastab teda tingimusteta ja usub kõike, mida vanemad ütlevad. Teismeeas hakkab lapse maailmapilt avarduma ja analüüsivõime suurenema ning tihti on probleemsed vanema ja lapse suhted selles vanuses märgiks, et last on seni kasvatatud lugupidamatult ja emotsionaalselt solvatuna. Enamus vanemaid seda ei tunnista või ei mõista oma sõnade destruktiivset mõju, sest nad on ise nii kasvanud ning ju teisedki käituvad sarnaselt. Sõimamine ja solvamine tunduvad täiesti normaalsed erinevalt füüsiliselt vägivallast, mida enamus vanemaid lapse vastu kunagi ei kasuta. Aastad lähevad mööda ning tüdrukust sirgub naine, kes on täpselt nii õnnelik ja rahul iseendaga, milliseks vanemad ta kasvatasid. Samal ajal kui vanemad mõõdavad täiskasvanud lapse saavutusi ja iseenda panust selle järgi, kui hea hariduse laps on saanud ning kui edukas ta on, mõõdab noor naine end hoopis teisel skaalal – kui terve või katki ta emotsionaalselt on. 

Paljud emotsionaalselt katkised naised arvavad ise, et neid on kõige rohkem solvanud ja mõjutanud nende endised kallimad, koolikiusamine või miski muu, sest oma vanemaid ei peaks me süüdistama. Ja eks see mõnes mõttes ole ka õige, sest ka nende jaoks on lapsevanemaks olemine üks suur eksperiment ning mis peamine: enamik neist ei lõhu oma lapsi teadlikult. Eks kõik vanemad tahavad ju oma lastele parimat, aga arusaam parimast ja sinna jõudmisest on erinev. Lapsepõlv peaks ehitama meile kaitsekihi, mis aitab läbida emotsionaalselt tervena ka kõige keerulisemad olukorrad täiskasvanueas. Meie elujõud tuleb – nagu puudelgi – juurtest ja seestpoolt. 

Väärtushinnanguid kujundatakse lapseeas ja vanemad on lapse jaoks kõige tähtsamad inimesed ning seega ka kõige olulisemad isiksuse kujundajad. Seejuures ei tohi ära unustada ka neid emasid või isasid, kel pole olnud oma laste jaoks aega – ka see on lapsele emotsionaalselt väga solvav ning emotsionaalset arengut mõjutav. Me võime õigustada oma õnnelikku lapsepõlve parimate sõprade, ilusaimate mänguasjade või põnevaimate reisidega, aga kui selle kõige juures on puudu toetav ja mõistev emotsionaalne side oma vanematega, siis kasvame vaatamata kõikidele hüvedele sisemiselt katkiseks. 

Naised, keda on kasvatanud toksiline ema või isa, on tihti äratuntavad ka täiskasvanuna. Loe need kümme punkti läbi – mida rohkem ennast ära tunned, seda rohkem on sinus emotsionaalselt katkise naise tunnuseid. 

1. Pidev vabandamine.

Kui sind on lapsena perekonnas tugevasti solvatud, kipud sa täiskasvanuna iga asja eest vabandama, sest usud, et see aitab vältida täiendavate pingeolukordade teket ja uusi solvanguid.

2. Hirm enda eest seista.

Kui lapsena on sind maatasa teinud inimesed, keda sa üle kõige armastasid ja kellest lugu pidasid, siis ilmselgelt ei ole sul ka täna julgust enda eest seista ja erinevat arvamust välja öelda. Võimalik, et konfliktsed olukorrad panevad sind isegi nutma. Suure tõenäosusega pead sa teiste vajadusi enda omadest olulisemaks ja ohverdad end lastele või tööle, just nii nagu sinu ema seda tegi või väitis tegevat. 

3. Oskamatus vastu võtta kingitusi, komplimente ja heategusid.

Kui lapsepõlves on iga kingituse või teenega kaasnenud mingi kohustus à la „vaata, et sa nüüd hästi õpid!“ või „ma ostan selle sulle, aga pead vastutasuks kuu aega vaipu kloppima,“ ei suuda sa ka täiskasvanuna kingitustest rõõmu tunda, sest sa arvad, et ühel või teisel moel tuleb nende eest tasuda. See teadmine aga devalveerib kingituse.

4. Enesesüüdistamine.

Emotsionaalselt solvatud tüdrukutest kasvavad naised, kes kardavad, et nad ei meeldi teistele ning nemad on põhjus, miks teistel midagi halvasti läheb. Kui kellelgi on paha tuju, siis arvatavasti tunned sa end vastutavana ja süüdi. Sul on tugev kalduvus ka üle mõelda ning sa oled veendunud, et kui keegi sosistab, siis kindlasti sinust ja eeskätt halba.

5. Mida teised arvavad?

Sind saadab pidev ebakindlus iseenda osas, sest võrdled end kogu aeg teistega. Suure tõenäosusega on see pärit lapsepõlvest, kus sind samuti teistega võrreldi. Kõige destruktiivsem käitumine on võrrelda sama pere lapsi, tekitades ühes pidevalt tunde, et ta pole nii hea kui teine. Selline kodune kasvatus lõhub kokkuvõttes ära ka õdede-vendade energia ning nad ei oska elus üksteisele toeks olla, kuna on kasvanud konkurentidena.

6. Hirm rääkida emast või isast.

Sa tunned, et ei taha emast/isast rääkida, sest see on liiga isiklik teema. Tõenäoliselt on see hirm sulle juba lapsepõlves sisse kodeeritud, sest kui vanem mõistis oma tegevuse ja sõnade laastavat mõju, kandis ta ühtlasi hoolt ka selle eest, et sa kellelegi teisele tema sõnadest ei räägiks. Võimalik, et ta veenis sind, et pereasjad on väga isiklikud ja neid teistele ei räägita või õigustas oma sõnu väitega, et ka teistes peredes toimuvad selliseid tülid ja vaidlused. Võimalik, et sul on ebamugav isegi siis, kui keegi teine oma emast või isast räägib.

7. Kõik alla täiuslikkuse on läbikukkumine.

Tõenäoliselt elad sa tõsiselt üle oma eksimusi, vihkad vigade tegemist ning pead end perfektsionistiks, olles selle üle isegi pisut uhke. Parima tulemuse poole püüelda on vägagi okei, aga selle nimel elada ei ole okei, sest iga kord, kui sa seda ei saavuta, süveneb sinus iseendale seatud kõrgete ootuste tõttu pettumine iseeneses. Täpselt nii, nagu sa kunagi valmistasid pettumusi oma vanematele, kui said kontrolltöö hindeks „viie“ asemel „nelja.“

8.  Kõrged nõudmised, madal enesehinnang.

Kuigi su ootused iseendale on kõrged ja arvatavasti sa oledki väga tubli kõiges, mida ette võtad, püherdab sinu enesehinnang endiselt mudas. Kommentaarid sinu välimuse ja tegevuste aadressil, mida lapsena kuulsid, on pikkade juhtmetega ja jõuavad tihti kohale alles hilises teismeas või täiskasvanuna. Kui sinu enesehinnang on piisavalt madal, ei ole komplimendid sinu jaoks tõsiselt võetavad, sest sa arvad, et tead tõde ise paremini. See on surnud ring, millest välja ronimiseks läheb tihti vaja professionaalset abikätt. 

9. Suutmatus otsustada.

Suure tõenäosusega ei saanud sa kuigi palju asju otsustada enne täiskasvanuks saamist. Lapsena olid sa ju liiga väike, et otsustada ja seejärel olid sa teismeline, kes otsustab valesti. Kui otsustamise trenn enne ellu astumist on tegemata, siis täiskasvanuna on seda oluliselt raskem omandada, just nagu paljude teiste oskustega. 

10. Iga kallistus on arvel!

Tänapäeva kalli-musi ajastul, kus isegi esmakohtumisel on kombeks üksteist tervituseks emmata või põsemusiga rõõmustada, tunned sina seda tehes pigem ebamugavust. Sa leiad, et kallistused ja põsemusid on piisavalt intiimne tegevus, mida  igaühega jagama ei peaks. Ometi on see tavapärane suhtlemise osa, mis näitab teisele poolele sinu avatust ja soojust. Äkki katkes sinu ja ema-isa füüsiline lähedus hetkest, mil sa jalad alla said ja sülest välja jooksid? Kui nii, siis pole midagi imestada, et sa seda mitukümmend aastat hiljem tehes ebamugavust tunned. Tihti arvavad lapsevanemad, et kallistusi ja musisid vajavad vaid väikelapsed, tegelikkuses aga vajab seda igaüks. Suure tõenäosusega on sul tõsiseid probleeme ka enda tunnete väljendamisega, seda nii sõnades kui emotsioonides. Võimalik, et need olid lapsepõlves sulle keelatud, kuna laste emotsioonidega tegelemine on tõsine töö, milleks vanematel tihti aega ja energiat pole.  

Buduaar.ee anonüümses suhtlemisfoorumis jagasid naised oma lugusid toksilistest emadest ning kuidas see mürk on nende elu mõjutanud. 

kana1: No minu emps oli ikka maailmameister sellistes asjades ja ma ise seetõttu jälkuste ütlemise osas paksu nahaga, aga ainsad asjad, mis reaalse jälje on jätnud, on uskumuste õpetamine välimuse kohta: siit on kõver, sealt on liiga väike, sealt on liiga suur, seda võiksid varjata… Täiesti võimatu on praegu, täiskasvanueas, mõistusega võtta ja näha neid kehaosi sirgete ja piisavalt suurte või väikestena. Vahet ei ole, kui paljude komplimentidega inimesed mind üle kallavad, ikka arvan, et pigem näevad nemad valesti.

Hellymoon: Ma mäletan ema ütlemist: „Küll sa siis kahetsed, kui ma ära suren!“ Ja kahetsema pidin ma tema meelest kõike, mida ma ütlesin ja mis talle ei meeldinud. Lapsele nii öelda ja ähvardada on minu meelest ikka väga julm, lapsed ei peaks üldse mõtlema sellele, et ema sureb ära. Samuti lause, et mina olen põhjus, miks ta tervis on halb, sest ma teen talle palju muret. Aeg-ajalt nüüd täiskasvanuna kui tahan ise lapsi korrale kutsuda, siis meenuvad need laused ja ma ei ütle mitte kunagi oma lastele nii. Kuigi, mis seal salata, lastega on raske ja eks kõik lapsed põhjustavad vanematele muresid ja võib olla ka haigeksjäämist.

Ferra: Kui ma sain 18, oli ainuke asi, mis vanematel oli mulle öelda „vii prügikast välja!“ Piisavalt hea ja edukas laps ei saa ma neile kunagi olema. Nad ei ole lihtsalt mitte millegagi rahul. Võttis ikka hea mitu aastat aega, et enda arvamus välja võidelda.

Burining_Desire: Mu ema suust ikka neid pärleid tuli, kui olin laps ja teismeline. Kui olin 10-aastane, ütles ta, et ma ei hakka kunagi kellelegi meeldima ja et mitte ükski mees mind tulevikus küll ei taha. Pidevalt korrutas, kuidas lapsed on ta elu ära rikkunud (laste all pidas ta silmas ka mind). Ükskord ütles, et lapsed tuleks tema arvates ära uputada nagu kassipojad, kui neil silmi veel peas pole. Mitmeid kordi lubas ta ennast ära tappa või ütles, et tahaks surnud olla. Mäletan, kuidas kord 8-aastasena koolist koju jooksin ja kartsin, et ema on surnud. Kui olin teismeline, jäi talle pidevalt ette minu kehakaal. Mu kehakaal jäi ette ka mu isale, kui teda nägema juhtusin. Kui temaga ta autos sõitsin, siis mõnituseks lasti mulle Kuldse Trio laulu „Kaalujälgija“ ning irvitati.

Claudi: Rääkida on palju, väga palju... Minu välimus ei ole emale kunagi sobinud, tihti on ta ette heitnud (isegi nüüd), et väga kahju, mul on isa suguvõsa geenid. Et seal naised vananevad kiiresti ja ninad on suured. Aga ise ta ju valis endale sellise mehe, kes talle ju kunagi meeldis!

Tundmatu jutulind: Minu aadressil on ema teismeeast peale kriitikat teinud, et mind ei taha ükski mees ega sõbranna, kuna ma olen nii- ja naasugune. Tema on alati teadnud, milline peab inimene olema, et teistele meeldida ja on ise seda silmakirjalikkust ka läbi elu üles näidanud. Üldiselt ei meenugi midagi siirast ja head, mida ema oleks öelnud. Kui seda on ette tulnud, siis ainult teiste juuresolekul ja selleks, et ta ise tunduks nendele kolmandatele inimestele hea emana. Üldiselt olen ma ikka alati ja igast asendist talle häbi teinud. Vahest on lausa kahju, et mu emal pole vedanud ja ta on saanud sellise viletsa lapse. Õnneks on tal teine laps, kes on igati hästi välja kukkunud.

Sille Jõgeva, Imago suhteteraapia koolitaja „Täiskasvanuna on kõige olulisem võtta vastutus oma elu eest endale!“

Täiskasvanuna on kõige olulisem võtta vastutus oma elu eest endale. Lapsena on vastutus vanemate käes ja ainuke viis ellu jääda on lapsel kohaneda selle füüsilise ja vaimse keskkonnaga, mille vanemad on loonud. Täiskasvanuna on meil õigus ja võimalus luua oma füüsiline ja vaimne keskkond, milles elada soovime. Me ei saa muuta teisi inimesi, sh oma vanemaid, seega tuleb alustada enda muutmisest. Enese muutmiseks on oluline teadvustada ja mõista n-ö toksiliste vanemate kasvatuse põhjuseid ja tagajärgi, võtta neid kui väärtuslikke õppetunde, mis aitavad luua tunduvalt tervema ja turvalisema keskkonna iseendale ja oma lastele.

Näiteks kui sind on kasvatanud kriitilised ja pidevalt negatiivseid hinnanguid andvad vanemad, kogesid sa lapsena ilmselt tihti mittemõistmist, üksindust ja hingevalu ning kaitsesid end vastu võideldes, endasse tõmbudes või proovides olla võimalikult palju vanemate meele järgi. Tõenäoliselt õppisid alateadlikult käituma teatud ebaturvalistes olukordades ise samamoodi, olles teiste suhtes kriitiline ning andes hinnanguid.

Täiskasvanuna saame hakata märkama oma ebaefektiivseid käitumismustreid, mis eelkõige avalduvad lähedaste inimestega: elukaaslasega, lastega, aga ka vanematega. Võime märgata, et pingeolukorras pakume kuulamise ja mõistmise asemel hoopis mittemõistmist ja kriitikat. Sellised märkamised aitavad meil mõista korduvaid mustreid, mis kanduvad alateadlikult põlvest põlve edasi ning neid saab muuta vaid teadlikult tegeledes, võttes vastutuse endale. Pole mõtet süüdistada oma vanemaid või kanda vimma, sest ka nemad on n-ö ohvrid, kes on selle käitumise alateadlikult oma vanematelt õppinud. Mustrit saab muuta vaid teadlik ja vastutust võttev täiskasvanu, kes tänu teadlikule ja regulaarsele treeningule on ühel päeval võimeline kriitikale vastama mõistmisega, ennast sealjuures täiesti kahjustama ning mõjudes üllatuslikult tervendavalt ka kritiseerijale. Näiteks kui vanem ütleb oma täiskasvanud lapsele, et „see on küll jabur idee ja sellega sa küll hakkama ei saa,“ vastab teadlik ja tasakaalus inimene sellele kuulamise ja mõistmisega, näiteks: „Ma saan aru, et see on sinu arvates jabur idee ja sa arvad, et ma ei saa sellega hakkama. Soovid sa veel midagi lisada?“ Ühtlasi on ta valmis vanemat sõbralikult ja uudishimulikult edasi kuulama. Teadlik inimene on õppinud, et ebaratsionaalse kriitika taga on hirm või valu, mis võib olla seotud hoopis teise teemaga, kui see, millest jutt käib. Ainuke viis leevendust pakkuda on see inimene ära kuulata, mitte vastu vaielda ja oma tõe eest võidelda. Jutuajamise lõpus on hea väljendada tänu, et vanem oma mõtteid sinuga jagas ning väljendada mõistmist, et tõepoolest on võimalik ka nii olukorrale läheneda. Mõistmine ei tähenda nõusolekut! Oluline on pakkuda vanemale seda, mida ta omal ajal ei osanud lapsele pakkuda. Täiskasvanud laps ei pea kasutama enam vanu kaitsekäitumisi, nagu vastu võitlemine või enda alla surumine, vaid toob julgelt oma ellu ja perre uusi ning eluterveid käitumismustreid, olles eeskujuks nii oma lastele kui ka vanematele. Kõik saab alguse soovist ennast ja oma elukvaliteeti muuta ning siis tuleb vaid regulaarselt õppida ja harjutada – ja sedasi elu lõpuni.

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar mai-juuni 2019.