Olen narkomaan…natukene

„Hirmutavaid jutte narkootikumidest oleme kindlasti kõik kuulnud, kuid mis on reaalsus? Kui palju liigub tegelikult narkootikume meie seas ja kellele need on kättesaadavad,“ alustab oma loo rääkimist  elukirjanike portaalis Blablabla autor nimega Party People!.

Esiteks tahaksin kummutada müüdi, et narkootikumid liiguvad vaid venelaste ja mingite pättide seas. See on vale!
Näiteks mina olen 20-aastane tüdruk, käin koolis (õhtukas, gümnaasium) ja tööl, mul on üsnagi normaalne elu, olen sellega enam-vähem rahul.
Tuttav, kes samuti extasy´t tarvitab, on 28-aastane mees, koolid lõpetatud. Lisaks on tal olemas mingi oma ettevõte, mis toob normaalselt raha sisse,  oma korter ja hea elu. Veel üks teine sõber- vanus 19,  koolis ei käi, põhikool on küll lõpetatud, tööl käib, pätt ei ole. 

Muidugi on narkootikumide kasutajate seas ka päris pätte. Tutvusin ühe mehega peol, kel vanust 31 aastat ja sellest veerandi on ta istunud trellide taga. Tegeleb ilmselt narkoäriga ka hetkel, vähemalt mingil määral kindlasti. Muide, ka vanglas liigub igasugust kama korralikult, see tuuakse kohale ära ostetud valvurite ja mentide poolt. Tarvitajaid leidub igal poolt, igas vanuses ja igal tegevusalal.

Tee narkootiliste aineteni leidsin täpselt kaks aastat tagasi. Läksin ühel õhtul pidutsema nn tavalisse klubisse, kus teemaks meelemürkidest ainult alkohol. Jooksin tee peal kokku oma sõbraga, ajasime natuke juttu ja ta pakkus mulle tablette, täpsemalt extacy´t (edaspidi komm). Mõtlesin natuke ja otsustasin 4 tablakat osta. Maksma läks see lõbu mulle vähem, kui oleks raha läinud alko peale, kuid funi pidi see-eest olema topelt.

Tol õhtul ma neid paraku tarvitada ei jõudnud, kuna mu kaitseingel kavatses mind nende eest natukenegi veel hoida. Jõudsin kluppi ja enne kui sain ühegi sisse manustada, läks olemine mitte millestki väga kehvaks ja kukkusin lõpuks kokku. Kutsuti kiirabi, kes konstanteeris fakti, et ahh, järjekordne üledoosi saanud narkar, mis me sinuga ikka teeme. Eluohtlik su olukord ei ole, kaasa me sind ei võta. Kuigi ma üritasin väita, et ma ei ole midagi tarvitanud, siis mind ei usutud ja kästi koju kaduda. Neil oli osaliselt õigus. Ma küll polnud tol hetkel veel narkar, kuid varsti ma selleks sain.
Tablette ostsime juurde ja tarvitasime need sõpradega mõned päevad hiljem kodus ära.

Järgmisena tulid kiirelt muud mõnuained- kanep ja amfetamiin. Lemmikuks jäi siiski komm. Tarvitasin seda tol ajal (suvel) mõned korrad kuus ikka. Praktiliselt iga nädalavahetus, kui aus olla. Käisin väljas pidutsemas, muidugi koos keemiaga. Avastasin uusi marke, kujunes välja ka oma lemmikmark. Paraku on nüüdseks see turult kadunud, ilmselt õnneks siiski.
Jäin kiirelt sõltuvusse, õnneks vaid psüühilisse. Tahtsin saada neid veel ja veel. Õnneks oli tol hetkel mu kõrval inimene, kes ka tarvitas koos minuga, kuid mõistust oli tal enam. Tänu tema sundimisele ja pealekäimisele ma loobusin nendest mõneks ajaks, umbes aastaks.
Kuid kes on kord nende ainete küüsi sattunud, sel on väga raske ja praktiliselt võimatu sellest ringist välja rabeleda. Kontaktid ju jäävad alles ja tuttavaid, kes tarvitavad, tuleb juurde. Ikka hakkad mõtlema, et no aga võiks ju, natukene.
Hakkasin umbes pool aastat tagasi neid uuesti tarbima, seekord alustasin kanepist. Tõmbasin seda mingi vahe ikka korralikult, nädalas mitu korda. Nüüdseks on kanep minu jaoks nagu tavaline suits, et saada mõju, pean tõmbama rohkem. Ning sellist olekut, nagu ma esimesi kordi tundsin, ma enam ei saavuta, kuna aju nõuab juba midagi enamat, veel ja veel. Hetkel ma kanepit enam ei tõmba, pole isu. Muidugi ka tervisele hakkas see korralikult mõjuma, eriti mälule. Asjad ei püsinud enam meeles, õppimisele oli raske keskenduda, kooli ei jõudnud jne. Lõpetasin selle jama.
Peale seda oli taas väike paus. Siis lisandusid mu ellu rahustid, need, mida põhimõtteliselt kasutatakse narkomaanide ja selle sõltuvuse rahustamiseks, nimelt Xanax. See mulle eriti ei istunud, kuna pani magama ja oma elu ma ei tahtnud niiviisi maha uimerdada. Peale seda pöördusin taas kommi juurde.

Kolmel viimasel peol, ja peale pikka pausi ka esimestel narkopidudel, on olnud suur rõhk edaspidises.
Esimesel peol tegin kommi, enam eriti ei mäleta, aga vist oli ok.
Teisel peol tarvitasin taas kommi ning hoolimata mu lubadustest mitte tarvitada mitut keemiat korraga, sõin ära ka natuke antsu. Tavaliselt tõmmatakse seda ninna, võib ka süstida, kuid mina eelistan lihtsalt joogiga alla neelata. Pidu oli tore, tol hetkel vähemalt. Kuid kolm päeva peale seda olid jubedad. Nimelt magasin kõik need järgnevad päevad maha. Esimesel ööl peale pidu ei suutnud tänu antsule uinuda, seega istusin terve öö üleval, päeval läksin magama. Suutsin oma unerütmi täiesti sassi keerata. Magasin ja olin mõned tunnid ärkvel, päevad kadusid kuhugi, ei mäleta enam, kuhu.

Järgmisel nädalavahetusel oli uus pidu. Hoolimata sellest, et olin endale lubanud, et ei pidutse enam mitu nädalavahetust järjest. Viimasel, ehk sel nädalavahetusel läks asi natuke käest ära. Mitte väga halvas mõttes siiski, sest suutsin end kontrolli all hoida ja tarbisin vaid ühte keemiat korraga. Võimalus oli muidugi tarbida ka muud- kokaiini, seda pakuti mulle lausa tasuta. Õnneks suutsin keelduda, kuna olin just näinud, kuidas üks tüüp kokalaksu all jõhkralt ropsis. Lisaks on see mulle täiesti võõras ning ma ei tarbi tundmatut asja kunagi millegi muuga koos. Pidudelt sain hulganisti uusi kontakte, mõned diilerid ja mõned niisama pidutsejad. Kuid see tuleb tõesti odavam kui alkohol. Viimane pidu läks mulle maksma neli ja pool tabletti, hind 225.-, pilet ja natuke vett. Kokkuhoiu mõttes võtsin hiljem vett WC kraanikausist.
Peale kolmandat pidu oli taas ääretult paha olla. Kahjuks mul polnud rohkem aega toibumiseks, kui vaid kaks päeva, kuna kolmandal pidin olema juba tööl. Jõudsin muide ilusti tööle, alguses oli väga paha olla, kurk valus ja silmad valusad, kuid õnneks päeva lõpu poole olukord enam-vähem normaliseerus. Tegelikult kulub täieliku tervise taastumiseni umbes nädal.

Ma tahaksin selle jutuga öelda kõigile lapsevanematele, et narkootikumid on kergemini kättesaadavad kui arvatakse. Siiski ei ole suurt tõepõhja all juttudel, et suvalised tüübid tulevad igale nolgile igasugust kraami pakkuma. Noh, alguses tasuta, et jääks sõltuvusse jne. See ei vasta siiski päris tõele, kuna selliseks asjaks on tarvis tutvusi. Niisama pakkuma minnes on suur oht vahele jääda ja see ei tasu seda riski ära. Kuid seltskonnad, kus midagi tarvitatakse, on tõesti erinevad ja neid on palju. Kui laps on sellisesse seltskonda sattunud ja ta saab aru, et midagi toimub, siis üsnagi tõenäoliselt hakkab ta ise selle vastu huvi tundma. Seega, kasvatage oma lapsi juba varakult, märgake oma lapses muutusi ja reageerige neile kiirelt.

Ning noored, kes te nüüd vaimustusite sellest artiklist, et oh kui lahe, hea olla ja odav ka, siis EI. Uskuge mind, see kõik ei ole seda väärt. Psüühiline sõltuvus on väga kiire tekkima, tavaliselt see tuleb juba peale esimest tarvitamise korda.
Lisaks on sul nädal peale seda väga paha olla ja tervisele mõjub see ülikehvasti. Peo ajal on su vererõhk ja pulss laes, mis tekitab ääretult eluohtliku olukorra. Sa kaotad metsikult kiirelt vedelikku kehast, sa ei saa arugi, kui olukord on jõudnud juba kriitilisele tasemele. Peale pidu on vererõhk ülimadal ja pulss enam-vähem. Kui liigutad end natuke, siis vererõhk langeb veelgi, kuid pulss tõuseb, see tekitab metsikult halva tunde. Kuna mul on kodus vererõhuaparaat, siis olen saanud olukorda jälgida.
Lisaks veel kaal- mina võtan peoga alla ca 2kg keskmiselt, mis tuleb muidugi mõne päevaga tagasi, nädala jooksul jääb see kõvasti kõikuma. See on ebatervislik ja pikemas perspektiivis hoopis kasvatab kaalu.
Hetkel ma pole siiski veel "päris" narkar, kuid psüühiline sõltuvus on täiesti olemas. Ning 1-2 keemiaga pidu kuus on juba liiga palju.
 
Lisaks, igaks juhuks kinnitan veel, et jutt, mida ma kirjutan on 100% minu elust ja on täiesti tõde. Lisan selle siia lõppu seetõttu, et rääkisin oma tuttavale, kellega me pole aastaid kohtunud, et kuidas mul läheb ja mis ma teen. Mainisin, mis elu siin on. Elame erinevates linnades ja reaalselt ei kohtu. Tema ei uskunud mu jutust ühtegi sõna, ütles, et ta poleks arvanud, et suudan niimoodi valetada. Ei uskunud midagi, seda kõige vähem, et mina olen tarvitanud, kuid ta ei uskunud absoluutselt ka seda, et narkootikumid meie seas üleüldse nii vabalt liikvel on.

Loe põnevaid lugusid laiast maailmast ja inimeste elust menukast elukirjanike portaalist Blablabla.ee.