ÕNNESÄRGIS SÜNDINUD noormees Pariisis: mõtlen lakkamatult neiule, kellele oma kontserdipileti müüsin

Carl (nimi muudetud - toim teada) on sakslasest meditsiinitudeng, kes parasjagu Pariisis praktikal on. The Eagles of Death Metal on üks tema lemmikbändidest ja ta oli eelnevalt juba kahel nende kontserdil käinud. Küll aga soetas ta pileti ka kolmandale. Kuna tema sakslastest sõbrad ei nõustunud temaga sinna minema, otsustas mees kontserdipileti maha müüa. Saatuslikul õhtul mindi sõpradega hoopis Saksamaa ja Prantsusmaa jalgpallikoondiste mängu vaatama - ka seal toimus tol õhtul mitu plahvatust. Ometigi pääses mees elusa ja tervena lausa kahest terrorirünnakust. Carl oli nõus oma emotsioone ka Buduaari lugejatega jagama. 

Kui Carl saabuvast kontserdist kuulis, oli ta väga elevil. “Ostsin kohe pileti ära ja küsisin Saksamaal elavatelt sõpradelt, kas nad tahaksid ehk minuga liituda. Keegi neist polnud sellest mõttest vaimustuses. Paar päeva hiljem sain teada, et tulemas on jalgpalli sõpruskohtumine Prantsusmaa ja Saksamaa vahel. Olin väga vihane, et kaks üritust samal õhtul aset leiavad ja et ma seetõttu valima pidin,” meenutab noormees. 

“Mõtlesin, et uurin sõpradelt, ehk nad on siis jalgpallist huvitatud. Kui nii, siis lähen nendega staadionile mängu vaatama, kui ei, siis lähen üksinda kontserdile. Neli lähedast sõpra teatasid kohe, et tuleksid mängu nimel nädalavahetuseks Pariisi. Me käime tegelikult tihti koos jalgpalli vaatamas. Tagantjärele mõeldes võis sõprade otsus minu elu päästa,” tunnistab ta. 

Kuna kahes kohas korraga pole ühel inimesel võimalik olla, otsustas Carl oma kontserdipileti Facebooki kaudu maha müüa. “Sain väga kiiresti vastuse. Vahetasime selle neiuga numbreid ja leppisime kohtumise kokku.” Noored kohtusid ühes metroojaamas. “Ta suudles mind kaks korda põsele - just nii on Pariisis kombeks. Rääkisime bändist, vahetasime mälestusi kontsertidelt ja ta andis mulle häid ideid ürituste kohta, mida edaspidi külastada võiksin. Ta oli väga kena ja meil oli täpselt ühesugune muusikamaitse.” Lõpuks läksid noored kumbki oma teed. 

Kui reede õhtu kätte jõudis, valmistusid mehed jalgpallimatšiks. “Meie ainsaks mureks sel hetkel oli, et meie istekohad asusid Prantsusmaa fännide sektoris. Kuna oleme korduvalt jalgpalli vaatamas käinud, siis teadsime, et sel juhul võib asi fännide vahel päris koledaks minna.” 

Mängu algus oli üsna aeglane. “Siis kuulsimegi esimest plahvatust. Pauk oli üsna kõva, aga oli selge, et see tuli väljastpoolt staadioni. Keegi ei lasknud end sellest häirida. Arvasin hetkeks, et ehk on tegemist mingi gaasiplahvatusega, aga mõtted läksid kiiresti tagasi mängu juurde.” Seda seniks, kuni kostus järgmine plahvatus. “Üks prantslane, kes minu kõrval istus, küsis mu käest, mis see oli. Vastasin talle, et ei tea. Sel hetkel hakkasid meie telefonid vahetpidamata vibreerima. Mu sõber sai emalt sõnumi, milles oli kirjas, et ta vaatab kodus telekast sama mängu ja kuulis mingit imelikku pauku - mis see oli? Samal ajal liikus turvameeskond publikule lähemale - mulle tundus, nagu nad oleksid kedagi otsinud.” Siis kostus kolmas plahvatus. “Sõbra ema saatis kohe peale kolmandat pauku sõnumi, et Pariisis on toimunud mitu tulistamist ja pommiplahvatust. See sõber istus minust neli kohta kaugemal. Ma ei tea mis, aga miski hoidis mind tagasi - mina ei puudutanud oma telefoni kordagi.” 

Kui Prantsusmaa Saksamaa vastu teise värava lõi, otsustas seltskond staadionilt lahkuda. “Läksime staadionist umbes 200 meetri kaugusel asuvasse baari. Küsisin sealselt teenindajalt, kas neil on toimuva kohta ehk rohkem informatsiooni - ta ei teadnud midagi. Võtsin lõpuks ka enda telefoni välja. Paljud lähedased olid minu pärast väga mures, soovitasid mul koju minna ja seal püsida. Ma ei saanud tol hetkel veel toimuvast aru ja arvasin, et mu elu pole kuidagi ohus.” 

Järgnevat on raske sõnadesse panna. “Kuulsin, et Bataclan'i rünnati. Paljud teadsid, et pidin sinna kontserdile minema. Äkitselt ei tundnud ma enam justkui midagi. Kõik said aru, kuidas mul vedanud oli, aga puudus vajadus see kõvasti välja öelda. Otsustasin, et kõige õigem oleks üks ring shot'e teha. Sisendasin endale, et olen rahu ise. Ometigi oli mul baarileti äärde jõudes tellimuse esitamisega suuri raskusi - ma ei saanud sõnagi suust. Läksin tagasi lauda. Minu sõber luges kõva häälega ette postituse sotsiaalmeediast: bänd mängis laval, kõik oli hästi, kõigil oli lõbus… 

Sel hetkel kujutasin end sündmuskohale, kus vaatan lava poole, kuulan armastatud laule, vaatan, kuidas Jesse Hudges (bändi solist - toim) oma habet sügab. Muusika on kõva ja äkitselt siseneb klubisse kaks üleni musta riietatud meest. Nad on osa show’st, ma arvan. Inimesed langevad… Meestel on automaatrelvad. See on lõpp. Veri ja surnukehad on igal pool.” 

“See mõte lõi mu jalust - ma võiksin praegu surnud olla. Kukkusin kokku, toibudes nuuksusin lakkamatult… Sõbrad proovisid mind lohutada. Mina suutsin mõelda ainult piletile, mille olin endale ostnud ning hiljem sellele neiule müünud. Võtsin kohe telefoni ja hakkasin paaniliselt tema profiili otsima - seal polnud midagi muutunud. Kõik oli nagu enne. Üks sõber ütles, et ma ei muretseks, selle neiuga on kindlasti kõik hästi ja et kui mina poleks talle enda piletit müünud, siis oleks ta selle kuskilt mujalt hankinud. Neil õnnestus mind maha rahustada. Kuidagi.” 

Carli numbrile saadeti aina rohkem sõnumeid. “Inimesed ju teadsid, et olen Pariisis. Nad teadsid, et armastan The Eagles of Death Metal’it ja jalgpalli. Paljudest, kes minu pärast tol õhtul muret tundsid, polnud ma juba aastaid midagi kuulnud.” 

Aga kuidas ometi õnnestus ühel mehel kahest terroriaktist elusalt pääseda? Carl on sellele palju mõelnud. “Inimeste esimene reaktsioon on, et mul kas on kaitseingel või olen lihtsalt õnnetähe all sündinud. Kas see on saatus või kokkusattumus? Imepisikesed otsused võivad elus kõige olulisemaid asju otsustada. Oleksin võinud kontserdil surma saada, sama oleks võinud juhtuda ka staadionil - ometigi ei juhtunud! Otsin sellele küsimusele endiselt vastust,” tunnistab noormees. 

Pileti ostnud neiu Facebooki profiil on aga tänaseni muutumatuna püsinud. “Mul on ka tema telefoninumber, aga mida ma siis teeksin, kui ta sellele ei vasta? Mõtlen talle kogu aeg. Tunnen end vastutavana ning süüdi, hoolimata sellest, et tean ju, et tegelikult on ainsateks süüdlasteks need mõrvarid. Kardan tema pärast väga. Ehk suudan tema numbri varsti valida, aga hetkel veel mitte…” 

Pariisi elanikud püüavad oma eluga tasapisi normaalselt edasi minna. “Paljud ütlevad, et vastased juhul võidavad terroristid. Mingis mõttes on neil isegi õigus. Hirm ja vägivald ei muuda midagi paremaks. Kuid normaalse elu elamisest ei piisa - meeldib see meile või mitte, aga just normaalse elu elamine on meid sellesse punkti toonud,” ütleb Carl. 

“Iga inimene peab omal moel teisi inspireerima. Andma lähedastele lootust ja jagama nendega omi eesmärke ning mõtteid. Kui kardame, peame naeratama. Peame normaalsusest paremad olema! Kõiki tuleks võrdselt kohelda. Teiste tundeid ja arvamusi tuleb austada. Kõik inimesed peaksid kokku hoidma - esialgu Euroopas, ideaalis üle maailma. See pole kohe kindlasti lihtne,” tõdeb ta. “Jalutasin laupäeval Pariisi tänavatel ja mulle tuli vastu araablane, kes mingil põhjusel mulle kuidagi kahtlane tundus. Ma kartsin teda. Ma vihkasin end selle eest, et hirmu tundsin, aga see oli paratamatu.

Olen noormees, kel vedas tohutult. Edaspidi püüan olla noormees, kes on parem kui lihtsalt normaalne - püüan olla inspireeriv.” 

Heidi Ruul