Otsime probleemi! Mida staarid asjast arvavad?

Buduaari Beebibuduaaris on rubriik: "Emad, isad, lapsed!" , kust saab lugeda erinevaid persoonilugusid Eesti rohkem- ja vähemtuntud inimestest. Üks küsimus on aga tekitanud suure diskussiooni kommentaariumis: "Kas vahel on tekkinud tunne, et siin asutuses, poes, reisil, spa-s jne pole küll laste peale mõeldud? Mis esimesena meenub? Mida ja kus võiks (lausa peaks) muutma?" Suurima probleemina on lugejad ja ka osad kohalikud staarid toonud välja lapsevankriga ühistranspordis liikumise. Ühesõnaga - lapsevankriga on trolli või bussi pääsemine keeruline! Milliseid valulisi probleeme lisaks sellele oskaksid välja tuua Sina? MIS VAJAKS MUUTMIST?

Vaatame, mida on samale küsimusele vastanud tuntud avaliku elu tegelased:

Airi Ojamets: Mäletan seda küll, et kunagi, kui sõitsin palju bussiga, siis ei olnud just eriti meeldiv kogemus lapsevankrit sinna sisse rassida. See olukord võiks kõvasti muutuda. Hea on vaadata, kuidas Stockholmis see asi on: buss laseb uksepoolse külje bussipeatuses seistes kõnniteega ühele tasandile, nii et sealt on ülimalt mugav vankriga või ratastooliga lihtsalt bussile sõita. Seda pilti vaadates tuli meelde, kuidas ma ise üksinda oma vankrit bussile üritasin tõsta üle 3 astme ja kui oli veel käetugi keset ukseava, siis ilma kellegi abita peale ei saanudki, pidin järgmist bussi ootama, lootes, et bussil on laia avaga uksed.

Telle Vildersen: Oojaa!!! Eriti laidaksin ma Tallinna tänavate olukorda ning ühistransporti, kuna ma ise palju ringi kondan. Eks kärutajad ise teavad ka, milline „rõõm“ see on! Tänavatelt (sealt, kus teed ületada) võiksid kaduda need „meetrikõrgused“ kõnniteeääred. Mõnedes kohtades on kõnniteed justkui poolepealt maa alla vajunud ning jätkuvad siis mõne või mõnekümne meetri pärast – sellised ligadi-logadi teed meil. No ja eks poodides käimine käruga on ka üks paras nikerdamine, ma ütleks, kuna vahekäigud on euroalustega kaupa puupüsti täis, et põrandapinda võimalikult vähe näha oleks. Ühistranspordist aga niipalju, et kui emme käruga peab tund aega madalapõhjalist bussi ootama ning selle asemel hoopis astmetega buss kohale vurab, siis ajab ikka vihale ju küll! Või kui keegi lapsevankri otsas lömitab bussis?! Eks seda lapsesõbralikkust annab siin linnas veel remontida küll ja küll.

Krista Lensin: Eestis ei tunne ma küll sellist tunnet, igal pool on minu arust mõeldud meie laste peale.

Sirle Kübar: Ma arvan, et siin võib olla probleem ka selles, et lapsi veetakse sellistesse kohtadesse kaasa, kuhu poleks vaja. Aga arvan, et toitlustuskohtades võiks olla lastele eraldi söömistool ja neid võiks olla rohkem kui üks. Lisaks võiks lastemenüü sisaldada ka kvaliteetsemaid toite. Toidukohtades on lastemenüüs ainult solk!! Ühtegi normaalset toitu pole, tõesti ainult "glutamaadi pommid" - viinerid, kalapulgad jms. Lastele võiks ikka teha kvaliteetsest toorainest toitu.

Mari-Liis Rahumets: Pigem puutusin selle teemaga kokku siis, kui Markus veel päris tita oli. Neid söögikohti, kus ei suitsetata ja kus ma väikse lapsega teisi kliente ei segaks, polegi nii palju. Tihtilugu pöördusin koju tagasi Hesburgeri Tortilla näpus...

Anne Loho: Õnneks ei ole negatiivseid kogemusi olnud. Ahjaa... mõnda poodi ei saanud imikukäruga sisse. Sinna ma lihtsalt ei läinud!

Kati-Ly Koit : Kindlasti on olnud hetki kus, olen nii mõelnud, aga midagi nii hullu ka pole olnud, et oleks painama jäänud. Küll aga meeldiks mulle kui teenindajad ja ka laiemalt kõik inimesed, oleksid tolerantsemad ja lapsesõbralikumad.

Mari-Lin Poom : Siinkohal tuleks küll meie teenindusasutusi kiita, sest kohtades, kus mina oma lapsega aega veedan, on laste peale alati mõeldud. Minu arvates väärtustatakse lastega peresid pea kõikjal teenindusasutustes. Isiklikud negatiivsed kogemused puuduvad.

/Toimetas: Helena-Reet Ennet/