Reklaam sulgub sekundi pärast

Paremaks inimeseks kasvades

Üks tuttav küsis minult hiljuti, kas ma olen hea inimene. Ma vältisin selget vastust ja keerutasin ennast välja küsides vastu, et millist inimest saab üldse heaks pidada. Meil kõigil on mõni patt hingel ja kas siis ühed on natuke head ja teised natuke paremad?

Ometigi pole mul põhjust ennast halvaks inimeseks pidada. Kuid mu südametunnistus ei luba end ka heaks nimetada. Minu jaoks on hea inimene see, kes suudab omakasupüüdmatult arvestada teiste inimestega sallides inimeste erinevusi ja olles olemas nende jaoks, kes teda vajavad. See on ideaal, milline ma tahaksin olla. Kas ideaal on üldse saavutatav?  Tõenäoliselt mitte. Kuid paremaks inimeseks saamine on iga inimese puhul võimalik.

Heaks inimeseks olemise lahutamatu osa on see, et sa ei tee tegusid tänu või tähelepanu saavutamise eesmärgil ja ei oota selle eest mitte midagi vastu. Enamus inimesi on ju head ja kõik inimesed teevad häid tegusid iga päev, kuigi inimeste headus ei ole absoluutne. Ka parimad inimesed meie ümber ei arvesta alati teistega, aga nad teevad seda õigel viisil.
Üleeile õhtul toidupoes oli minu ees seisval naisel mitu kotti puuvilju kaalumata jäänud. Ta jooksis tagasi neid kaaluma ja kogu järjekord pidi tema tõttu ootama. Ta tuli tagasi ja vabandas tema järel seisnud inimeste ees, ilma et keegi oleks jõudnud edastada signaaliks ohet, sõna või kurja pilku. Ja kõik naeratasid talle, ikka juhtub. Kui ta poleks vabandanud, oleks me ehk leidnud ohvri, kelle süü tõttu me 4 minutit hiljem koju jõuame. Või võtame näiteks linnaliikluse- sul on vaja rida vahetada, sul on suunatuli sees, aga mitte keegi ei lase vahele. Kui sa nahaalselt vahele keerad, oled sa liiklushuligaan, ohustad teisi, sulle lastakse signaali, näidatakse rusikat, sa rikud teiste tuju. Aga kui sa lood inimesega silmside ja tänad teda juba ette selle eest, et ta sind vahele laseb, tunneb ta, et ta on kellelegi kasulik ja ta teeb seda hea meelega. Anna vaid võimalus ja sa üllatud, kui head on inimesed. Mina üllatun pidevalt.

Ma tahaks ka ise alati selline hea inimene olla, aga mul lähevad need väikesed asjad meelest. Ja vahest ma ei vaevu olema hea inimene, kuigi see on kõik mu sees olemas. Mõned inimesed andestavad mulle ja mõned mitte. Mina isiklikult usun uude võimalusse, mis antakse asjade paremini tegemiseks. Milleks meile siis mõtlemis- ja analüüsivõime on antud. Läbi kogemuse saame teada, mis sai valesti tehtud, analüüsime seda, teeme sellest oma järeldused ja muutume paremaks. Me anname teistele andeks  nende eksimused, et mitte lõhkuda silda, mida suure tõenäosusega peame ka ise nii mõnigi kord ületama.

Paljud usuvad, et hea olla on kerge. Mina usun, et selle nimel tuleb endaga tööd teha. Tüüpiline hea inimese kuldreegel on: „Kohtle teisi nii, nagu sa tahad, et sind koheldakse”. Aga minu meelest on see reegel egoistlik ja eeldab, et kõik inimesed vajavad sama, mida sina vajad. Mina usun, et hea inimene peab oskama mõelda nii, kuidas teised mõtlevad, ehk nagu inglise keeles hästi kõlab „ try to walk in their shoes”. Selleks, et teada, kuidas keegi teine mõtleb, tunneb või reageerib erinevatele olukordadele, on ainult üks lahendus- sa pead inimesi tundma õppima. Selline elufilosoofia toetab tolerantsust teiste inimeste suhtes ja tunnustab igaühte erilise inimesena. Mulle see sobib, sest ma olen ammu järeldusele jõudnud, et minu elus ei ole ühtegi inimest, kes oleks minu moodi või oleks kellegi teise moodi. Ja üldse väldin ma igasugust inimeste jaotamist rumalateks ja tarkadeks, headeks ja halbadeks ning samuti horoskoobipõhiselt jääradeks ja skorpionideks.

Ühel hetkel ma avastasin, et mul on probleeme stabiilselt heade inimsuhete hoidmisega mulle oluliste inimestega. Selle peamisteks põhjusteks on see, et teised inimesed pole minu moodi ja saavad asjadest teisiti aru kui mina. Ma kipun otsima inimestega sarnasusi, aga ei pööra piisavalt tähelepanu erinevustele. Näiteks naljad, mida ma teiste või enda kulul viskan, tunduvad mõnikord ainult mulle naljakad, samal ajal kui keegi teine selle peale solvub või neid tõe pähe võtab. Aastaid tagasi ma kaotasin ühe sõbranna tänu minu äärmiselt tobedale naljale. Mul oli suhe, tema oli vaba ja vallaline. Ta oli ilus, tark ja haritud neiu. Selline naine, kellest unistab iga intelligentne mees. Ma isegi ei osanud mõelda, et ta ennast lootusetult üksikuks peab. Helistasin talle ja mulle harjumuspärase tervituslause „Tere Kaunitar” asemel ütlesin seekord sõnu valimata „ Tere Vanatüdruk”. Ju ma arvasin, et kui meile meeldivad samasugused  luuletused, kohvikud ja riided, siis on meil ka samasugune huumorisoon. Vaatamata ligi 7-aastasele tutvusele ei osanud ma näha erinevusi vaid nägin ainult sarnasusi. Peale seda me enam ei suhtle. Kui ma taas kord analoogilistes olukordades eksin, siis katsun vaatamata pingestatud õhkkonnale järgi uurida, mis ma teise inimese arvates valesti tegin ja kuulata tema erinevat nägemust. Mulle on oluline asjad ausalt selgeks rääkida, isegi kui lahendus ei ole positiivne. Ainult nii on võimalik suhteid lappida ja vigadest õppida.
Mulle teevad kõige rohkem haiget katkised inimsuhted ja seda mitte ainult murtud südamete tasemel. Ma töötan selle kallal, et vähendada oma sarkastilisust, mida pärast saab välja vabandada sõnadega: „ aga ma ju ei mõelnud seda nii!” Ja ma ei häbene vabandada, kui ma aru saan, et olen valesti käitunud. Tihti ei lähe vabandused kannatanule korda, kuid vabandajal pole kaotada ju midagi- väärikust kaotatakse inimsuhteid lõhkudes mitte oma viga tunnistades või lepitust otsides.  Pealegi jääb alati lootus, et talle loevad sinu sõnad ja see aitab suhted taastada ning mõlemad saavad ühe kogemuse võrra rikkamaks.

Paremaks inimeseks kasvades

Marge Rahu
[email protected]