Priit Kuusik:

Armsate ilmakodanike, Balthazari ja Uma isa, imekauni naise Beatrice elukaaslane ja DJ Priit Kuusik on enne Eestisse paikseks jäämist elanud Ameerikas. Seal leidis Priit enda kutsumuse - muusika, kohtus paljude huvitavate inimestega ja avastas seal enda jaoks uue elu ja maailma. Praegu veedab Priit oma aega kodus lastega tegeledes.

Kadi Jüriado

[email protected]

Beatrice on eestlastele väga tuntud persoon, tema elukaaslane natukene vähem. Buduaar parandab vea ning toob oma lugejateni intervjuu musterisast, andekast DJ’st ning huvitavast inimesest.

No ei saa üle ega ümber Sinu imearmsast naisest Beatrice’st. Kirjelda oma naist! Miks just tema?

Meie esmakordset kohtumist ja kokku jäämist on väheke raske selgitada. Et mitte kõlada „uskumatuna,“ aga usun, et üksteise äratundmine toimub kohe ja väga sügaval energeetilisel tasandil ning samuti teadmine, et me oleme üksteisega kuidagi väga tugevalt seotud, kas siis eelnevates eludes või siis saame seda olema tulevikus.
Mina nägin teda kui naist, keda ma sisemuses tunnen juba varem ja see oli rohkem kui äratundmine ja armumine esimesest silmapilgust.
Esmakordselt kohtusime 98. aastal, seoses „Vibe“ ürituse maaletoomisega, kuid meie kooselu algas hoopis hiljem.
Beatrice on väga ilus naine ja inimene.

Aga miks tema valis Sinu?
„Hääle ja lõhna järgi,“ ütleb tema.

Kuidas lapsed ja Beatrice on Sind muutnud? (kui võrdled ennast varasema ajaga)
Mul on ennast raske kõrvalt jälgida või võrrelda, kuid endale tundub, et olen mõneti „maha rahunenud“. Perekonnaelu teeb kindlasti korrektiive ning paneb teatud asjad paika.

Kuidas Sa oma naisele kiindumust näitad? Kas teed komplimente, kalleid kingitusi?
Jah, kahjuks on viimastel aastatel oma naisele tähelepanu pööramine vähemaks jäänud, sest need 2 väikest maailmakodanikku tahavad väga palju endale saada ja üksteisele pole enam nii palju aega.
Kingituste osas ei ole ma suurem talent – nii et tema leiab midagi endale ja mina kinnitan, et sobib.

Lapsed – Sinu põhimõtted nende kasvatamises?
Mingeid põhimõtteid konkreetselt ei ole, sest ma ei oma veel väga suuri kogemusi, kuidas neid kasvatada ja mida konkreetselt tegema peab, et laps kasvaks õigesti. Siiani on olnud see iseõppimine ja vastavalt olukorrale tegutsemine.
Eks kõik algab ikka eeskujudest. Loodan, et suudan olla heaks sõbraks ja eeskujuks oma lastele ning et nad saavad olema õnnelikud ja head inimesed.

Kuidas Sulle isaroll sobib?
Ma ei tea, mida tähendab isaroll, aga nagu ma ennist ütlesin, tahan olla hea isa oma lastele, anda neile armastust. See tähendab ka olemist koos nendega nii palju kui võimalik, sest olen aru saanud, et lapsed, eriti väiksemas eas, vajavad väga oma vanemate lähedust ja juuresolekut ning nende jaoks ei oma mitte mingisugust vahet, kas isa või ema on ühiskonnas edukad või edutud või kui palju nad teenivad.
Ma ei tea, kas mulle see sobib, sest teen seda, kuna seda on vaja teha.

Beatrice:
„Priit on väga hea isa ja on mulle olnud toeks algusest saati. Ta kulutab terve oma vaba aja lastele. Suur tänu talle selle eest!
Tegelikult ma ei kujutagi ette, kuidas võiks teisiti olla. Ma mõtlen ikka, et antagu mulle sellised toredad, „kreisid“ lapsed ja samas – mitte sellist kreisit issit –hmm, ma läheks siis vist hulluks. Sest ma võin küll süüa teha ja pesu pesta ning tööd teha, aga nii palju kannatlikkust mul küll pole, mida lastega tegelemiseks tarvis läheb. Priidul õnneks on seda.“

Kas soovid veel lapsi saada?
Hetkel ei soovi, sest proovin Uma ja Balthazariga kõigepealt hakkama saada ja siis vaatame edasi.

Esimene asi, mida sa hommikul voodist tõustes teed?
Balthazar tahab potile minna, lähme koos suurele potile ning pärast ootame, kui Uma koos Beatricega üles ärkavad, et koos hommikukohvi teha. Balthazar, Suur Kohvimeister nagu ta meil on. Siis läheb päev edasi.

Kui armukade sa oled? Oled pidanud ka mõne naise nimel rusikad käiku laskma?
Eks ma ikka ole väheke armukade, kuigi mitte haiglaselt. Seda pole ma veel teinud, et armukadedusest kaklema hakkan.

Muusika

Kuidas Sinust sai DJ? Millal ja miks armusid sellesse?
Tõuke andis mulle esmakordne kokkupuude klubimuusikaga 94. aastal ühes New York city ööklubis „Tunnel,“ mis oli sellel hetkel linnas coolim underground klubi.
Kogu see „kompott“ : muusika, heli, valgustus, disain ja valitud inimesed lõid kokku midagi sellist, millest on raske aru saada, kui ise pole seal käinud ja selle sees olnud.
Esmaselt oli täielik üllatus, et selline muusika on olemas ja oli tunne, et olen „jõudnud koju,“ st muusikalises mõttes. Armumine sellesse muusikasse oli kohene ja ka otsus, et hakkan sellega tegelema niipea, kui oman piisavalt finantsi ja teadmisi, kuigi oma Dj varustuse, plaadimängijate ja mixeri ostmiseni jõudsin alles 97. aaastal.

Kuidas iseloomustaksid praegust Eesti klubimuusikat ja klubikultuuri? Nimeta parimad muusikud ja DJ’d Eestist ja Välismaalt!

Teema on väga lai, ning et seda lahti rääkida, peaks tegema eraldi loo...
Rääkides klubimuusikast laiemalt peaks täpsustama, millistest muusikastiilidest konkreetselt me räägime, kuna praegusel ajal on klubimuusika väga mitmekülgne ning regiooniti on arusaam taolisest muusikast samuti erinev.
Eestis on arusaam klubimuusikast peamiselt välja kujunenud tänu raadiojaamadele või on seda kujundanud mingid ringkonnad, kelle huviks on rohkem raha teenida, kui et mõelda sellele, kuidas midagi uut ja muu maailmaga kaasaskäivat teha.
Nagu näha, klubides rahvas käib ja on rahul, seega oleks nagu „klubikultuur“ ka olemas. Kuid kes on maailmas vähekenegi ringi liikunud ja klubides väljas käinud, teab ja oskab võrrelda - oleme ikka veel selles osas kõvasti maas. Mitte just nii palju klubilises, vaid peamiselt muusikalises osas.
Eestis mängitavat klubimuusikat ei oskagi kohe liigitada ega hinnata, sest seda minu jaoks lihtsalt pole olemas, kuna minu klubimuusika arusaamised kujunesid välja tänu NYC ööelule ning legendaarsetele klubidele (Tunnel, Limelight, USA, Palladium,Twilo,Soundfactory jt.), kus peamine mängitav muusikastiil oli valdavalt tribal/progressive house.
Kuna tegemist oli suurklubidega, siis ka muusika/sound oli tehtud vastavalt suurte saalide jaoks. Meie kohalikul turul on küll olemas suuremat sorti klubid, kuid nendes mängitavast muusikast pole mõtet palju rääkida - ju on see nii nagu meie inimestele meeldib, tundub, et enamat ei soovitagi.
Meie kohalikul turul on esindatud peamiselt raadiomuusika, mängitakse vanu tracke jälle ja jälle, lisaks veel euro pop/trance – who knows what music – ühesõnaga täielik pudru ja kapsad – polnõi otstoi.
Veel mängitakse hip- hop'i, r&b-d ning house on ka üsna hästi esindatud.
Paljud teised stiilid (tribal, progressive, techno jt.), mis on olnud klubimuusikaks mujal maailmas aastaid, ei ole meie klubides populaarsust saavutanud.

DJ’d/ producerid, kes mulle on tugevat muusikalist elamust pakkunud ja mind harinud, on kohalikest DJ SIN ja välismaalt Peter Rauhofer (Grammy võitja). Kuigi on veel paljusid, keda võiks nimetada, aga siis läheks asi väga pikaks.

Kas Sulle meeldib palju klubides käia väljaspool tööaega? Tantsid ka?
Kuna minu klubimuusikaline arusaam on küllaltki „ühekülgne“ ja konkreetne ning ka see, milline peaks olema klubi ja selles mängitav muusika, siis Eesti klubides ma eriti ei käi.
Tantsiks hea meelega, kui oleks vastav koht ja vastav muusika, aga kuna seda veel pole, siis istun parem kodus ja olen oma perega.

Miks läksid Ameerikasse? Mida Sa Ameerikas kogesid ja õppisid? Kas on veel soovi sinna tagasi minna pikemalt elama?

Elu lihtsalt viis mind sinna ja väga tore oli, et ta seda tegi, sest seal ma sain enda jaoks uue elu ja uue maailma. Elada võõral maal ja võõras keskonnas - see õpetab väga palju.
Elada NYC-s on juba isenesest väärt kogemus, saada tuttavaks selle maaga ja ka nende tõeliste peremeestega ehk siis indiaanlastega.
Minu jaoks on Ameerikas kaks maailma, millega soovin ka tulevikus seotud olla –esmaselt on see seotud Ameerika Põlisrahvaste kultuuriga ja indiaanlastega ning peale selle NYC, millega seob mind minu muusikaline arusaam. Üleajäänud Ameerika ei ole minu „cup of tea,“ kuigi olen selle üsna risti ja põiki läbi seigelnud.
Tagasi hetkel ei plaani minna, kui ehk ainult külla, ja seda ka alles siis, kui lapsed suuremaks saavad.

Kas aitad ka praegu korraldada indiaanlaste laagreid. Sinu seos nende põlisrahvastega?
Kui ma esimest korda kohtusin vendade Urbidega 1999. aaastal, siis ei osanud ma arvatagi, et need laagrid saavad olema nii tähtsal kohal minu elus, et kohtan nii palju häid ja erakordseid inimesi ja kui palju pühasid traditsioone mul õnnestub läbi teha nii siin Eestis kui ka Ameerikas.
Huvi ja soov indiaanlaste juurde minna oli mul juba Ameerikas olles, kuid teades, millised suhted valitsevad seal indiaanlaste ja valgete vahel, siis oleks olnud lihtsalt tobedus minna nende reservaati kui nn “ tourist“, a´la valge mees , et „hello, tahan teiega tuttavaks saada“ – naerukoht...
Pidin tulema Eestisse tagasi, et mu soov täituks.
Indiaanilaagrid on olnud selline väga hea iga-aastane traditsioon, ilma milleta ei kujuta enda elu enam ette.
Ikka mõtlen - ju siis pidi nii minema, et olen saanud tänu vendadele Urbidele tuttavaks selliste erakordsete inimestega Ameerika põlisrahvaste seast ning kes on saanud mulle ja mu perele väga lähedasteks inimesteks.

Mida Sa hindad naistes üldiselt?
Naiselikkust.

Mida soovid kindlasti veel elus ära proovida?
Mõned indiaanlaste traditsioonid tahaks veel läbi teha. Võib –olla ehk õnnestub ka väheke näitlemist ja filmi teha.

Milles peitub õnn?
Eks ta peitub meis endis, sest kui sa ei ole sisemiselt õnnelik, ei ole sul ka mingit suurt õnne loota. Õnn ei saa olla välispidine, kuna kõik välispidine on lühiajaline, seega ka üsna pea kaduv ning üürike.

Kõige meeletum tegu, mida oled oma elus teinud?
Kogu minu eelnev elu on olnud üks meeletus.

Suurimad ja väärtuslikumad kogemused, mida oled oma elus saanud?
Eks kõik toimuv annab elus kogemusi, kuid meelde jäävad kõige rohkem need, mis annavad midagi hingele ning avardavad maailma.
Ma ei liigitagi, mis on suuremad ja väärtuslikumad, sest kõik nad omavad oma kohta minu elus ning kõik mis juhtub, on heas või halvas üks suur kogemus.
Muidugi laste sünd on midagi väga erakordset ning unustamatut.
Kindlasti kaks Päiksetantsu Arizonas, Crand Canyon oma ilus ja suuruses, kõik higistamistelgi ja Native American Churchi tseremooniad ja üldse kokkupuude indiaanlaste kultuuriga on pannud mõtlema meie elu üle teisiti siin Emakesel Maal.
Mida veel? Kindlasti NYC ja selle ööelu ning see linn läbi aastate.
11.september, kui olin ca 100 m kaugusel nendest tornidest, peale teise torni allakukkumist ning see, mis toimus selles linnas pärast seda... jne.