Reklaam sulgub sekundi pärast

ROMAN KUSMA: TÕRJUMINE pole lahendus

1492. a Ameerikasse jõudnud Kolumbus algatas 400-aastase eurooplaste sisserände, mille jooksul hõivasid uusasunikud suurema osa Ameerikast. Seni tundmatud haigused laastasid põliselanikke, ellujäänud aeti oma maadelt minema või tapeti sõdades. Indiaanlaste õigustest polnud aastasadu juttugi.

Parem elu ei oodanud Aafrikast toodud mustanahalisi orjasid. Alles 150 aastat tagasi said mustanahalised päriselt vabaks. Vabaks siiski vaid orjusest. Valimisõiguse said afroameeriklased alles pisut enam kui 50 aastat tagasi. Naised saavutasid selle Ameerikas 1920. aastal. Kusjuures Araabia ühendemiraatides oli naiste valimisõigus veel 15 aastat tagasi täiesti mõeldamatu.

Paljud mäletavad aegu Nõukogude Eestis, kus erivajadusega inimesi peideti hooleasutustesse ja puudega sündinuid lapsi soovitati juba sünnitusmajas ära anda.

Kuid on riike tänapäevalgi, kus puudega inimesi peidetakse avalikkuse eest. Meil tundub mõeldamatu naiste pagendamine nelja seina vahele ja varjamine niqābi ja burka alla, kuid on riike, kus on mõeldamatu just vastupidine.

Ühest küljest oleme liikunud oma teadvuse ja empaatiaga aega, kus tänavatel veerevad ratastoolid ei pane enam päid pöörama. Pigem püüame leida lahendusi, et õnnetuste ja geenivigade tõttu kehvemasse seisu jäänud inimeste elu oleks pisutki kergem. Ja kui meie seda nii hästi taibata ei oska, siis on hea, et erivajadusega inimesed oskavad lüüa lärmi ja muuta end nähtavaks.

*

Samas elame veel ajal, mil häälekas vähemus on veendunud, et homoseksuaalsus on valik või psüühikahäire ning sellesse võib nakatuda. Homoseksuaalsus aga pole ravitav ja ükski neist inimestest ei valiks tee, mis on paljude poolt taunitud ja sunnib „kurikaid ihuma“ (üks Facebooki kommentaar homodebatil). Leidub vanemaid, kes oma lastest lahti ütlevad, kui nad saavad oma järeltulija ebasoositud seksuaalsest orientatsioonist teada. Seetõttu elavad LGBT kogukonna liikmed tihti hirmus ja oma tõelist mina eitades.

Osa meist soovib homoseksuaalid reservaatidesse ajada – las elavad omaette, peaasi, et ei häiriks. Maksu peavad nad maksma, joont mööda käima, aga meie ei pea neile midagi andma. Kindlasti mitte nende ega heterode maksuraha, millega nad saavad korraldada ürituse, kus end kuuldavaks teha. Ja teha kuuldavaks selleks, et me lõpuks aktsepteeriks, et jah, nad on olemas, neil on samad õigused mis meil, ja nende kogukond ei ole haigus, mida saaks ja peaks ravima.

Mida me kardame? Et kui nad näitavad kino, siis meie mõjutatavad lapsed muutuvad homoseksuaalideks? Kuidas küll siis lääne romantilised filmid, heteroporno ja hallid varjundid pole suutnud homoseksuaalsetest heteroid kasvatada?

Tark inimene ei lase end erinevustest häirida ja kasvatab üles järeltuleva põlve, kes oskab infot vastu võtta, seda vanemaga koos analüüsida ja kujundada välja maailmavaate. Kui keegi kardab, et tema laps muutub mõne filmi, ürituse ja homoseksuaalse sõbra peale homoks, siis tuleks enda sisse vaadata. Kui kasvatad oma last armastuse ja intelligentsusega, siis ei ole vaja tema pärast karta. Maailm ühes selle veidruste, vägivaldsuse ja õudusega saavad meie lapsed varem või hiljem kätte. Meie töö on neid toetada ja aidata leida õiget teeotsa.

*

Igas maailma sadamas on eestlased (parafraseerides Ernest Hemingway teost „Kellel on ja kellel pole“) ja vähemalt üks neist on purjus, varastab poest viina ja sõidab mõne auto sodiks. Ja vähemalt üks neist istub mõnes ülikooli laboris ja püüab leida vähiravimit.

Anti Poolamets sõnas LGBT festivali toetamise vastasel piketil, et enamus homoseksuaalid on probleemidega inimesed. Demagoogiliselt püüab ta üldistamisega võita poolehoidu. Aga mis juhtuks, kui seda teeksid ka soomlased eestlaste kohta?

Lapsepilastajad on enamjaolt heteroseksuaalid, nende ohvriteks väikesed tüdrukud. Tavaliselt on pilastajateks lähisugulased, sõbrad või naabrid. Äkki kuulutaks kõik heteroseksuaalidest naabrid „probleemidega inimesteks“? Noh, sest tuleb ju välja päris mitu juhtumit, kus „sellised“ räigeid tegusid korda saadavad. Vatikani korraldusel kõrvaldati kahe aasta jooksul ametist ligi 400 !!! katoliku preestrit üle maailma ja seda süüdistusete tõttu laste seksuaalses ärakasutamises, vahendas Postimees BBC uudist 2014 aasta jaanuaris. Kas peaks selle info taustal traditsioonilisi pereväärtusi kandva kiriku probleemseks organisatsiooniks nimetama? Ka mõrvarid, vägistajad, vargad ja röövlid on samuti enamamuses heterod.

Demagoogiat, hirmutamist, skandeerimist on vaja, sest valimised on ukse ees. Ja plakatitega lärmama ja tänavale räuskama ei tulnud mitte homoseksuaalid, vaid... kes? 

Festivali ajastusega tegid aga festivalikorraldajad vea. Nad soovisid valimiste eel tõstatada debatti ja arutelu, kuid selle asemel annavad nad tuule tiibadesse radikaalsete vaadetega poliitikutele, kes lubavad platsi puhtaks lüüa ja „indiaanlased reservaatidesse“ pagendada. Mis saab aga siis, kui meie eest hakkavad otsuseid tegema demagoogilised utreerijad? Need, kes ei oska oma lapsi kasvatada nii, et viimased oskaksid elu oma vanema abil objektiivselt analüüsida?

Olukorda vaikimisega ei lahenda. Homoseksuaalsus on olnud aastatuhandeid ja jääb ka edaspidi. Kui me soovime, et LGBT kogukond kaoks kappi tagasi, siis ärgem olgem silmakirjalikud ning heitkem juba kõrvale Leonardo da Vinci, Michelangelo, Oscar Wilde’i, Cyrano de Bergerac’i looming ning ärgem kuulakem Pjotr Tšaikovski, Elton John või George Michaeli muusikat. Või me toetamegi ainult nende homode taotluseid, kes oma nime maailmalukku suudavad kirjutada?

Ehk oleks lihtsam aktsepteerida inimesi meie ümber, et neil polegi tahtmist enam ühtegi festivali korraldada, sest see ei eruta enam mitte kedagi. Sest see LGBT on nii eilne päev nagu neegerorjad täna. Elu oleks palju lihtsam, kui me talitleks ema Teresa soovituse järgi – läheks koju ja armastaks oma perekonda. Ehk siis kaob ka hirm ja viha.

 

Roman Kusma on Rakvere edukas ärimees, sh rahva poolt armastatud Aqva Spa & Hotels juht.