SEITSE PÖÖRAST SEIKA Katrin Lusti elust

„Kui mõelda oma kõige uskumatumatele seikadele, siis seostuvad mul ikka kõik saatega Kuuuurija, millest on tänaseks saanud minu elu suur osa,” räägib uuriv ajakirjanik Katrin Lust. Uurisime naiselt, millistesse seikadesse on ta tänu oma põnevale tööle sattunud.

1. Esimene hullumeelne seik on minu jaoks saatele Kuuuurija nime panemine. Kui TV3 programmidirektor Urmas Eero Liiv helistas mulle ühel õhtul (olime päeval töö juures igasuguste nimede peale mõelnud) ja küsis, kuidas mulle meeldiks, kui mu autorisaate nimi oleks Kuuuurija, siis oli minu esimene reaktsioon muidugi kindel EI – liiga hull, et inimesed sellise pealkirjaga uurivat telesaadet vastu võtaksid. Kuid just siis hakkasid juhtuma igasugused huvitavad asjad. Sattusin raamatupoes mingile Kuu-teemalisele raamatuesitlusele ja iga päev oli mingi lugu, mis seostus just Kuuga. Hakkasin mõtlema, et kui keegi annab mulle iga päev nii palju märke, miks mu saate nimi peaks olema just Kuuuurija, siis sellel on juba nii suur jõud, et ma pean selle oma saate nimeks panema. Täna olen ma Urmas Eero Liivile südamest tänulik. See on parim saate nimi üldse ja rahvas on muu kuuuurijana hästi vastu võtnud.

2. Kuuuurija on nimi, mis on mu ellu ja töösse täieliku maagia toonud. Eks mul on ajakirjanikuna alati vedanud, et satun õigel ajal õigesse kohta, kuid Kuuuurijaga juhtub seda kümme korda rohkem kui tavaliselt. Vahel lähen täiesti tavalist lugu tegema, näiteks nagu oli Keskerakonna kontoris sel sügisel, ja järsku toimuvad kaamera ees sellised sündmused, mida ma poleks osanud unes ka näha. Inimesed karjuvad, emotsioonid on laes… Ükskord sõitsime võttegrupiga mööda väikelinna ringi ja otsisime üht inimest, kes oleks pidanud seal kandis kuskil elama. Kui esimeselt inimeselt teed küsisime, siis tuli välja, et see oligi tegelane, keda otsisime. Ja selliseid uskumatuid kokkusattumusi ja anomaaliaid juhtub saate tegemisel kogu aeg... See ei saa ju olla muud Kuuuurijaga kaasas käiv maagia, justkui keegi juhataks meid õigetesse kohtadesse ja õigete inimeste juurde. 

3. Kolmas hullumeelne juhtum on äkki see, et läksin enne jõule Tallinnas Viljandi mnt loomade varjupaika vaatama, kas seal leiduks mulle mõnda väikest sõpra. Kuna mul on sel aastal hästi läinud, siis tahtsin midagi maailmale vastu anda ja ühele väikesele koerale kodu andmine tundus õige ja südamelähedane mõte ja tegu. Mul lubati jalutama viia Moskva tänavalt leitud ja Eestisse toodud minu koer, kes kandis nime Kuzmitsh. Jalutasime tund aega varjupaiga lähedal ringi ja oligi asi klaar. Nüüd tagantjärele mõtlen, kuidas see võimalik on, et esimene koer, kellega mind kokku viidi, oli justkui minu jaoks loodud! Kas jälle vedamine?

4. Sügise hakul tegime lugu Eesti inimsööjast, kes tegutses Tallinnas 1980ndatel. Ma olen ikka julgelt igast väravast sisse astunud, aga Ida-Virumaal (kunagise inimsööja sugulase hoovis) ootas mind ees sajakilone valvurkoer. See oli ime, et ma sealt hoovist üldse elusana pääsesin ja ühtegi hoovi ma enam minna ei julge ja ei soovita ka teistel minna isegi siis, kui väraval pole hoiatavat silti, et seal üldse koer oleks.

5. Hullumeelne oli ka lugu, kui minult Argentiinas keset ööd kolm hobust ära varastati. Kui hommikul avastasin, et hobused olid ära viidud, hakkasin nende jälgi pidi neid otsima. Üle põldude, aasade, koplite... neid oli nimme viidud nii, et neid ei saaks jälitada, kuid ometi jõudsin kümne kilomeetri kaugusel asuva hüti juurde, kus loomulikult kõike eitati. Aastaid hiljem saatis üks Argentiina tuttav mulle lingi loost, kus tabati hobusevaras, kes oli sellega endale viis aastat elatist teeninud ja elas just selles hütis, mille ma jälgede järgi leidsin. Olen ikka vahel mõelnud, miks ma küll ei usaldanud rohkem oma sisetunnet, aga hobused olid minu saabumise hetkeks viidud juba lihakombinaati, kus tehti tõupuhastest sporthobustest šveitslastele hobuselihakonservi. 

6. Viis aastat tagasi aitasin loomakaitsjatel Argentiina hobusevarastest ja sellest, kuidas loomi Argentiina tapamajades piinatakse, filmi teha. Selle tulemusel lõpetas Šveits hobuseliha ostmise Argentiinast. Tean, et kaotasin oma kallid hobused, aga sain tänu nendele päästa ehk rohkemate elud ja teha maailma natuke paremaks paigaks. Ja tõesti – see avas šveitslaste silmad ja rohkem hobuseliha nad Argentiinast ei telli. Sama kaaluvad hetkel teha Itaalia ja Holland. 

7. Käin harva shoppamas ja üldiselt ostan kõik oma asjad kas reisidelt või siis shoppan internetis. Mulle meeldivad Net-a-Porter ja eBay, kuid vahel astun sisse ka mõnda n-ö päris poodi. Üks mu lemmikuid on mu kodu lähedal vanalinnas asuv Fankadelik. Seal müüakse vintage-asju, mille fänn ma olen, aga hiljuti astusin sinna sisse teel trenni ja leidsin endale sealt maailma kõige vingemad MARNI talvesaapad. Käin nendega juba mitu kuud, aga iga kord, kui need jalga panen, mõtlen, et oli alles hullumeelne vedamine, sest just selliseid saapaid olin ma internetiavarustes kuude kaupa otsinud.

Ilmunud ajakirjas Buduaar