SÜNNE VALTRI ELAB OMA unistuste elu

„Kui olin väike, siis kleepisin ajakirjade kaantele enda pilte ja unistasin, et kunagi olen ma ka päriselt seal!” meenutab fenomenaalse tähelennu teinud bändi Patune Pool lauljatar ja „Rahvabändi” saatejuht Sünne Valtri (35), kelle elu täna käib minutite järgi.

Eesti ühe populaarseima bändi lauljatariga sobivat aega kohtumiseks ja pildistamiseks kokku leppida ei olnud sugugi kerge. Juba märtsikuu alguses oli teada, et naise ainus vaba päev lähitulevikus on 12. aprill. Bookitud!

Lauljakarjäärist unistas Sünne juba väikesest peale, ning salamisi ka sellest, et ühel päeval võiks sinna juurde käia ka põnev telemaailm. Tänaseks on mõlemad soovid kui võluväel täitunud. Patusest Poolest on saanud bänd, mille esinemised on ligikaudu poolteist aastat ette planeeritud ja seepärast teab Sünne oma hullumeelses ajagraafikus ka seda, kus ta on ja mida teeb ta näiteks jaanuaris 2020.

Elu minutite järgi

Viis aastat tagasi alanud tormiline bändielu Sünnet muutnud ei ole. „Kindlasti olen ma täna kindlameelsem ja oskan meelelahutusala tegijaid rohkem hinnata, sest näen, et see elu ei ole lihtne. Ekslikult arvatakse, et mis see lauljaamet ikka on, laulad paar laulu ja ongi kõik. Aga päris nii see ikka ei ole! Selleks, et need laulud laulda, on vaja teha meeletult tööd päevasel ajal, et oleks, mida ette kanda öisel ajal.”

Bänd esineb enamasti vaid reedeti ja laupäeviti ning mõnikord ka nädala sees, seega leidub Sünnel ka bänditööst vabu päevi, mil eraelule ja isiklikele tegemistele pühenduda. „Pere tuleb siiski esimesena ja siis kõik muu,” on Sünnel prioriteedid kindlalt paigas. 

Kui ta just lavalaudadel publikut ei tantsuta, siis bändivälistele päevadele jäävad telesaadete salvestused, intervjuud meediaväljaannetega, stuudioaeg lugude salvestamiseks ja veidi aega ka kodus toimetamiseks. „Ja kui ongi just see päev, kus mitte midagi tegema ei pea, olen ma hea meelega kodus ja naudin lihtsalt kohustustevaba päeva.”

Nii detailselt planeeritud graafik Sünnet ei hirmuta, kuid aja planeerimist peab ta veel harjutama. „Kipun oma kalendrit liiga täis bookima, tihti käib elu minutite järgi. Mulle selline tempo isegi meeldib,” räägib naine, kes püüab endale igal nädalal kas või ühe täiesti vaba koduse päeva lubada.

„Olen ligi viis aastat sellise tempoga elanud, nagu mul praegu on, seega ma isegi ei oskaks enam teistmoodi elada, aga kui mul rohkem vaba aega oleks, külastaksin ma vist esimesena kohe oma sõpru, kellest ma kiire elutempo tõttu veidi eemal olen sunnitud olema.”

Elades unistuste elu

Enne bändi loomist viis aastat tagasi olid naisel suured unistused, mille täitumist ta küll väga soovis, kuid realiseerimisse väga ei uskunud. Seda, mis on Patuse Poole edu valem ja mis tekitab bändi esinemistel järjekorrad klubide ja kõrtside ukse taha, Sünne öelda ei oska. „Kui oleks teada võidu kuldvalem, siis oleksid kõik kohe edukad, kuid nii lihtsalt see siiski ei käi. Me oleme pidanud terve oma eksisteerimise aja proovima, katsetama, tõestama ja vaatamata kriitikalaviinile edasi ronima. Usun, et see on nii mind kui Edvinit (bändikaaslane Edvin Petrov – toim) tugevamaks ja enesekindlamaks inimeseks muutnud. Sihi poole liikumine ei ole meil just lihtsalt tulnud, kuid oleme andnud endast parima,” räägib naine, kes on kogu elu vaid lauljakarjäärist unistanud. „Ei ole ma tahtnud saada ei arstiks ega juuksuriks… Nüüd ma elan oma unistuste elu ja teen seda kogu hingest.”

Publik on Sünne jaoks püha ja väga oluline. „Võib kõlada klišeena, kuid kui ei oleks kuulajaid, ei oleks ka minu tegemistel mitte mingit mõtet,” räägib naine ja lisab, et mõtleb seda tõsiselt. „Mulle meeldib laulmise ajal publikule silma vaadata ja nende reaktsiooni jälgida. Ja kui ma näen, kuidas nad pidu naudivad, annab see mulle tohutult energiat.” 

Tunnet, et no täna küll ei tahaks lavale minna, ei ole Sünne veel kordagi tundnud. „Ja ma usun, et seda ei teki niipea! Wow-tunne on mul siiani igapäevaselt,” räägib naine kirglikult ja lisab, et on enam kui kindel, et muusikuelu ei väsita teda lõplikult kunagi. „Kindlasti on vaja vahepeal veidi hoogu maha võtta ja jõuvarusid täiendada, kuid täielikult ei loobuks ma sellest vabatahtlikult iialgi.”

Kuidas on aga lood tuntusega, mis ühele täiesti tavalisele Keila tüdrukule üleöö end külge kleepis? „Eks avalike esinemistega kaasneb paratamatult tuntus, kuid siiani on kõik kontrolli all ja uue rolliga leppimine ei ole olnud keeruline. Pigem naudin ma kogu situatsiooni,” räägib Sünne särasilmselt. „Mulle on toodud lavale mitmel korral lilli, mis mu tuju koheselt heaks teevad – olen suur lillede sõber. Olen saanud palju kingitusi, laste joonistatud pilte, kaarte. See kõik teeb südame väga soojaks ja tahte laulda veelgi tugevamaks.”

Fännide tähelepanust kõnelevad ka faktid naise sotsiaalmeediakontodel. Päris tavaline on, et pea iga uue lisatud pildi alt leiab sekundi pärast kohe kümneid kiitvaid kommentaare stiilis „Kogu planeedi peal kõige kaunim naine, keda ma olen eales näinud!”. Seepärast võib vaid oletada, milline on kirjade hulk naise sõnumites. „Neid on tõesti palju ja sageli tänatakse nii meeldiva peo kui meeldiva muusika eest. Tänatakse, et just Patuse Poole lugude ajal on leitud omale silmarõõm, kellega nüüdseks ka abieluplaane tehakse. Olen saanud kirju, kus just meie lugude sõnad on lohutanud raskel hetkel ja andnud elujõudu juurde. Kõik kirjad ja kommentaarid on minu jaoks tohutult olulised. Neid võiks veelgi rohkem tulla, sest tagasiside on ju edasiminekuks oluline. Seega julgustan kõiki arvamust avaldama,” räägib Sünne, kes vastab alati kõikidele ja nii kiiresti, kui vähegi suudab.

24/7 koos

Sünne abikaasa Meelis, kes on naise austajatega juba harjunud, on bändil igal esinemisel kaasas. „Nii on minul lihtsam pühenduda laulmisele, kui tema koos Edviniga tehnilise poole eest hoolt kannab. Meil ei ole absoluutselt probleemi 24/7 koos olla. Me oleme mõlemad tasakaalukad inimesed ja kõik saab lahendatud läbirääkimiste teel,” räägib naine, kes on suhtes olnud juba kaheksateist aastast ja neist abielus kolmteist. „Olen pigem traditsioonilise pereelu austaja. Kui ikka mees ja naine on koos, siis selle kinnituseks on abielu väga ilus. Minule meeldib olla abielus ja seda veel nii fantastilise mehega nagu Meelis,” kiidab naine. „Lugesin üht ilusat mõttetera kunagi, mis seisnes selles, et vanasti kestsid suhted kaua, kuna katkiseid asju ei visatud ära, vaid parandati. Meie oleme samuti sellise mõtteviisi poolt ja siiani on see toiminud!”

Ka eksootilise nimega tütre Sandriini (13) emaks sai Sünne kahekümnendate alguses. „Laps oli planeeritud ja väga oodatud. Teadsin alati, et saan tütre, kuna nimi Sandriin oli juba aastaid enne lapseootele jäämist olemas. Mulle on alati meeldinud nimi Triin, mis on armas lihtne nimi, kuid kuna meie suguvõsas on palju erilisi nimesid, ei saanud ma seda traditsiooni ju rikkuda. Seega lisasin ma nime ette päikese – sun, kuid eestikeelselt, ja nii sündiski Sandriin.” Emaks olemine on naisele palju õpetanud. „Mõistmist, palju mõistmist ja oskust näha situatsiooni läbi teise inimese silmade. Seda ei ole kerge teha, kuid kui mõelda, et iga inimese käitumismustri taga on põhjus, on lihtsam mitte ärrituda ja kõike kergemalt võtta.”

Tütar elab ema tegemistele uhkusega kaasa. „Ta on väga toetav ja talle meeldib, et elan sellist elu, mida armastan. Ta on mulle mitmeid kordi öelnud, et on minu üle uhke,” räägib Sünne. „Me oleme omavahel kokku leppinud, et tagasihoidlikkus on oluline, seepärast ei kiitle ta kunagi sellega, et tema ema telekast näidatakse ja lugusid raadiost lastakse.”

Emotsioonid toidavad

Sünne teab omast kogemusest, et enesekindlus tuleb läbi saavutuste ja kukkumiste ning kaasneb ka vanuse ja läbielatuga. „Selleks, et saada teada, kes ma olen, oli vaja paljugi läbi teha, et iseennast tundma õppida ja mõista, milleks ma võimeline olen.”

Ka tema elus on olnud neid hetki, kus on põlved puhtaks pühitud ja mindud edasi enesekindlamalt ja teadlikumalt kui varem. „Olen pidanud ennast tõestama palju suuremate ja võimsamate vastaste ees ja seda oma ametikohal, kui olin vaid 21aastane. Tundsin, kuidas mind tahetakse maatasa trampida ja see tegi mulle haiget,” meenutab naine. „Käisin igal võimalikul hetkel end vaikselt tühjaks nutmas, kuid siis kuivatasin taas pisarad ja läksin vastase ette, nagu oleksin enesekindlam kui eales varem. See oli minu elus väga raske, kuid õpetlik periood. Sellele ajale ütlen ma täna SUUR AITÄH, sest sellest kogemusest sain teada, et ma ei ole mahatallatav ja suudan enda eest seista, kui seda vaja on,” on ta õppetunni eest väga tänulik. „Eks tugevaks kasvabki ju vaid läbi kukkumiste ja läbipõlemiste.” Viimast on Sünne kogenud, kuid õnneks ruttu taastunud. „Praegusel hetkel kardan seda taas, kuna graafik Patuse Poolega on hullumeelne. Seetõttu oleme me oma graafikusse kaks korda aastas sisse kirjutanud puhkuse, millest me mitte mingi hinna eest ei loobu. Puhata oskamine ja endale selle aja andmine on väga oluline. Inimene peab olema oma elu elades õnnelik, mitte tundma, et enam ei jaksa.”

Sünne sõnul ongi üks edu valemitest tunda saada „seda kõige hullemat olukorda, sest siis tead, kuhu sa enam tagasi minna ei taha”. Kaks korda naine endale nuga selga lüüa ei lase. „Kahjuks on nii, et minu usaldust saab reeta vaid ühe korra.” Ka haavatavus ei ole tema jaoks voorus. „Kui seda teeb minule kallis inimene, siis läheb muidugi hinge. Ma olen ju siiski kõigest tavaline inimene oma tunnete ja haavatavusega. Kui aga haavaja on võõras, ei võta ma seda reeglina väga tõsiselt. Eks elu on mulle juba paksu naha kasvatanud ja kaine mõtlemise hea ja halva selekteerimiseks,” räägib naine. „Ma ei ole nõus, et keerulistest olukordadest puudub väljapääs. Usun, et palju on mõtlemises kinni ja mina mõtlen nii positiivselt kui vähegi oskan.”

Tõelise naisena ei pelga Sünne ka emotsioone välja näidata. „Loomulikult on olukordi, kus ma oma emotsioone välja ei näita ja mängin kangelast, kuid nutmine ei ole minu jaoks tabu. Selleks ei olegi vaja muret, vaid piisab ilusast žestist, filmist, heast publikust. Ma ei karda näidata oma tundeid, kui need tekivad siira ja ilusa emotsiooni peale.” Viimastest naine enda sõnul just enim „toitubki”. „Romantilised hetked, kingitud lilled, ilus muusika, õhtusöögid merekaldal… need on olukorrad, kus mina sulan. Kuid nagu enamikele naistele kohaselt, siis ikka ilusad asjad ja riided ja kingad ka,” pilgutab ta kavalalt silma.

Niisama ei juhtu midagi!

Sünne on naine, kes ei karda mitte vananemist, vaid hoopis linnutiivul mööda lendavat aega. Ta rõhutab, et on VÄGA SUUR unistaja. „Motivatsiooni tõstev kirjandus on kindlasti üks minu lemmikžanre, sest see aitab näha mööda hallidest pilvedest. Olen iseenda jaoks pannud paika, mida ma sellelt elult ootan ja olen teinud selleks ka kõik endast oleneva, et neid samme astuda. Niisama ei juhtu midagi, esimese otsustava sammu peab inimene ikka ise tegema. Hirm tundmatuse ees on vast kõige suurem piiraja, kuid mugavustsoonist väljumata ei muutu mitte midagi,” on ta veendunud.

„Tahaks teha ja näha veel nii palju,” õhkab ta. „Mul on tõesti veel unistusi, mille täitumine täiendaks minu elu veelgi. Unistan juba aastaid, et oleks päris tore osaleda ka mõnes filmis. Kas ma näidelda oskan, seda ma ei tea, kuid proovida ju võiks. Veel üheks unistuseks on anda oma elu suurim kontsert, kust ei puudu maailmatasemel lava-show ning heli- ja valgustehnika. Samuti sooviks midagi suurt ja olulist ära teha, mis teeks ühiskonnale palju head.” Kui kõik jätkub nii nagu praegu, pole selles kahtluski, et ka „elu suurim kontsert” saab õige pea välja müüdud!

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar mai-juuni 2018.