Reklaam sulgub sekundi pärast

SUSAN LUITSALU: LASKE KUTID rihma otsast lahti!

Ühel mu sõbral oli hästi nõme girlfriend ja me kõik lootsime salaja, et nad lähevad lahku. Lõpuks läksidki, aga mitte kauaks...

Ühel mu sõbral oli hästi nõme girlfriend ja me kõik lootsime salaja, et nad lähevad lahku. Lõpuks läksidki, aga mitte kauaks...

Kuidas nad siis kokku tagasi said? No eks ikka niimoodi, et sõber leidis omale uue tüdruku – ilusama, targema, sõbralikuma, lahedama. Sellise, kellele ta ise tundus kah meeldivat. Vana nimelt ei olnud kuigi pühendunud, sebis paralleelselt mingite teiste (miskipärast koledamate) kuttidega, arvestas pidevalt ainult iseenda vajadustega ja kohtles mu sõpra nagu koera. Kui ta aga nägi, et tema truul orjal ja järjekindlal sabarakul on täiesti ootamatult uued huvid ning öösiti ei tulegi enam telefonile neid „Pliiiiis, proovime uuesti, ma igatsen sind” sõnumeid, läks ta üsna närvi. Vana hea „Ise ei taha, aga teistele ka ei anna”.

No mis ta siis tegi? Teeskles väga osavalt, et temas on taas lahvatanud tohutu kirg ja lahkuminek oli totaalne viga. Kuigi tavaliselt on targem oma nina teiste suhetesse mitte liiga sügavale pista – ühest küljest seetõttu, et sind niikuinii ei kuulata ja teisalt mässid end tõenäoliselt mingisse jamasse –, siis seekord lendas kutile peale terve parv ähmi täis naisi. Me olime ju ise ka juba sellesse uude ja lahedasse tüdrukusse armunud!

Veensime igatepidi – ilusate sõnade ja valusa aususega, kaine peaga õhtusöögi ajal ja liiga veinistena telefoni teel, aga miski ei aidanud. „Kas sa siis aru ei saa, et ta tahab sind praegu ainult seepärast, et ta on armukade?” küsis üks. „Tule mõistusele, R-Kioski välgumihklit ei ole võimalik täita,” õelutses teine ja kolmas lisas: „Miks peakski, kui sul praegu on Zippo?”.

Kutt aga vaatas meid oma suurte siniste silmadega ja korrutas nagu mingi hüpnotiseeritud ja medikamente täis topitud papagoi, et seekord on kõik teisiti, naine sai aru, mida ta päriselt tahab ja võibolla seda kõike oligi vaja, et nende suhet proovile panna ja selle kuulikindlust tõestada. No sellise imala jutu pärast tahaks veidike oma käekotti oksendada, eks ole?

Loomulikult oli see väidetavalt kuulikindel vest tegelikult karnevalipoe kvaliteediga. Ehk et kohe, kui see uus ja lahedam girlfriend südamevalu pärast aastaks ajaks Austraaliasse sõitis (loe: kadus silmapiiri tagant vägagi ohutusse kaugusesse), hakkas tol nõmedamal girlfriend’il igav ja ta jättis meie sõbrakese uuesti maha. Sõber muide ongi sellest ajast saati vallaline – nii kolm-neli aastat juba.

Teine sõber sitsib, rullib ja lamab jällegi iga oma eksi käskluse peale. Tal on nimelt loll lootus, et kui ta hästi käitub ja teeb kõik nii, nagu eks tahab, siis nad saavad kunagi veel kokku. Loomulikult pole vaja klaaskuuli aru saamaks, et seda ei juhtu. Mitte kunagi. Isegi paralleeluniversumis mitte. Selle tšiki elukest kõrvalt vaadates on umbes 300% kindel, et ta ei igatse mu sõpra isegi mitte üks sekund päevas. Ainult siis, kui on midagi vaja. Või siis, kui on vaja end välja elada – näiteks võtta ette suvaline Facebooki check in ja tõmmata üles vana hea teema: „Kuidas me saaksime koos olla, kui sind ei saa usaldada, jälle oled mingite teiste naistega kuskil üritusel käinud ju!”. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, siis oma armastuse puhtuse tõestamiseks peaks kutt sel ajal, kui preili oma seltsielu elab, kodus olema. Üksi. Hea, kui ka oma kassi õue saadaks.

Ma võiksin tuua veel ka kolmanda ja neljanda ja isegi viienda näite, aga ma ei viitsi. Tahaks pigem öelda, et naised, võtke mõistus pähe ja laske kutid rihma otsast lahti. Ma tean, et vahel on raske – mul on ka endal üks sõbranna, kes kehitab ainult õlgu ja ütleb, et ise see eks ju tahab teda taksotada ja kullerit mängida, tema lihtsalt kasutab olukorda oma huvides –, aga see pole aus.

Esiteks on normaalseid vallalisi mehi niigi vähe ja te teete teistele naistele neid kinni hoides suure karuteene. Teile võibolla ei meeldi, aga kellelegi kuskil ikka meeldib – ühe vana on teise uus, või midagi sinnakanti.

Veel suurema karuteene teeb aga selline lõa otsas hoidmine sellele inimesele, keda te parasjagu grillite – tema elu on ju ootel. Libisevad mööda tunnid, päevad, nädalad, kuud ja mõnel isegi aastad. Ta ei saa neid enam kunagi tagasi, sest mingi loll mõrd (jah, sina seal) on need ära raisanud. Loomulikult on suhetel alati mingi ülesaamise periood, mida ei saa väga palju kiirendada, aga jutt ei käi sellest. Jutt käib võltslootuse andmisest.

Ja päeva lõpuks – kui miski muu ei veena – mis tunne oleks, kui see kõik sulle endale ringiga tagasi tuleks?

Buduaarile Susan Luitsalu

Kolumn ilmus ajakirjas Buduaar sügis 2015