Teele: möödunud nädalavahetusel maal ei suutnud ahvatlustele vastu panna

Eriti positiivse tooniga ma seda artiklit kahjuks alustada ei saa. Nimelt käisin üle pika aja eelmisel nädalavahetusel maal vanemate-kodus. Millegipärast on alati nii olnud, et kui lähen koju, on seal toitumisharjumusi, mida linnas järgin, palju raskem hoida. Nii juhtuski, et viimane nädalavahetus maal oli üks eba-õnnestunumaid, mis mul seni programmi vältel olnud on. Liialdades võiks ju väita, et põhimõtteliselt läks suhu kõik, mis oli käe-pikkuse raadiuses. Üks põhjus on ka kindlasti see, et kodus teevad vanemad hoopis teist-suguseid toite, mida ma linnakodus ealeski ei saa, ei söö ja tõenäoliselt ka ise ei oskaks teha nii hästi, nagu isa ja ema neid teevad. 

Esmaspäeviti, kohtudes oma treeneri Kristjaniga, on alati ta esimene küsimus, et „no kuidas läinud on?“ Tavaliselt vastan ma ikka, et „hästi“, aga seekord küll mitte. Rääkides talle oma nädalavahetuse libastumistest, ütles ta selle peale, et seda nimetatakse mitte hangover’iks vaid headover’iks. Panin suhu asju, mille järgi mul lõppkokkuvõttes enam isugi ei olnud, lihtsalt suu pidi käima kogu aeg. Analüüsisime ka, et miks see võis nii juhtuda. Üheks põhjuseks oli kindlasti see, et ma ei olnud oma turvalises elemendis. Suurema osa ajast veedan ma siiski oma linnakodus ja sinna juba naljalt selliseid ahvatlusi ei satu. Teine põhjus seisnes ka selles, et kuna ma polnud vanemaid nii kaua näinud ja nii palju oli rääkida, ei liikunud ma samuti eriti. Laua taga juttu vestes oli seal ligidal ikka šokolaadinööbikauss või mõni muu ahvatlus, mida teed juues hea kõrvale näksida oli. Üldjuhul olen ma üpriski rahutu hing ja kaua ühe koha peal ei seisa, mulle meeldib liikuda, maal olles eriti talvel ei ole seal aga suurt midagi teha. Nii mööduski enamik ajast toas: istudes, mugides head-paremat ja no ei ole siis ime, et kaalule lisa tuli. Kogu selle loo kokkuvõtteks ütleksin, et eksimine on inimlik ja ka mina teen vigu. Ka Kristjan ütleks, et tagasilangusi ikka esineb. Loomulikult on mul kahju, et kaalu on juurde tulnud, aga ega sellest elu seisma ei jää. Vigadest õpitakse, kui kukutakse, tõustakse püsti ja minnakse ikka edasi, nii teen ka mina.  

Mul on väga hea meel, et mõned lugejad kirjutavad küsimusi kommentaa-ridesse, mille kohta võiksin järgmine kord kirjutada. See on väga hea mõte ja teisedki, kellel tekib lugedes küsimus, kirjutage julgelt, kindlasti üritan järgmises loos neile vastata.

Viimane kord küsiti näiteks, mis kell on mu viimane söögikord ja mis kell mu päev õhtusse saab. Lugedes esimest küsimust, siis pani see mind isegi päris sügavalt mõtlema. Ma tõesti ei vaata kella, mis ajal söön õhtusöögi, olles oma kindlas rutiinis, kuulan oma keha ja kellaaeg mind siis ei huvita. Samuti võin enda kohta öelda, et ma olen parajalt ööinimene ja nii mõnigi kord saab minu päev õhtusse kolme ajal öösel, seetõttu pole ime, kui luban endale kerge snäki suhteliselt hilja õhtul.

Kristjan andis mulle ka paar päris head lugemismaterjali, millest räägin teile järgmine kord, kui olen neid ise lugeda jõudnud. 

Kaal 78,5 kg.

Ilusat sõbrakuud,

Teele