Reklaam sulgub sekundi pärast

Teele: reis Maltale ei möödunud patustamata

 

Puhkuselt tagasi, akud energiat täis laetud, olen jälle trennituhinas. Pea poolteist nädalat trennist eemal olla oli suhteliselt raske. Juba teisel päeval oli kange soov treenima hakata. Aga ega mu päevad puhkusel ei möödunud ka laiseldes, üpriski palju sai ringi käidud ja maad avastatud, mida külastamas olin. Selles artiklis kirjutangi, kuidas läks mu reis Maltale, eelkõige selle nurga alt, kuidas toitusin ja kuidas reis mu kaalule mõjus.


 

Puhkuselt tagasi, akud energiat täis laetud, olen jälle trennituhinas. Pea poolteist nädalat trennist eemal olla oli suhteliselt raske. Juba teisel päeval oli kange soov treenima hakata. Aga ega mu päevad puhkusel ei möödunud ka laiseldes, üpriski palju sai ringi käidud ja maad avastatud, mida külastamas olin. Selles artiklis kirjutangi, kuidas läks mu reis Maltale, eelkõige selle nurga alt, kuidas toitusin ja kuidas reis mu kaalule mõjus.

Esimesel õhtul, kui olime just Maltale saabunud, viisime asjad ruttu hotelli ära ja sihtkohaks oli muidugi söögikoht, sest kõht oli pikast reisist ikka kole tühi. Minu valik oli kindlalt salat. Isuäratava kanasalati kättesaamisel selgus aga tõsiasi, et salatil ei olnud kastet. Nagu ma teile varasemalt ka kirjutanud olen, söön salateid alati hapukoore-majoneesi kastmega. Seetõttu jäi mu kõht pisut tühjaks. Hiljem rääkides ühe tuttavaga, kes ise Maltal pool aastat veetnud, selguski, et tavaliselt nad salatitele kastet ei lisagi. Kuna Malta köök on üpriski palju mõjutatud Itaalia poolt, kust pärinevad pasta ja pitsa, sai ka minul nii mõnelgi, kui mitte öelda, et enamus päevadel patustatud. Kuna ma ei peatunud just kõige eksklusiivsemas hotellis, olid ka hommikusöögid üpriski kesised. Alustades sellest, et valik ei olnud just suur. Nii sai paar hommikut, tõsi küll, vaid kaks hommikut, juustusaia söödud. Ainult kaks hommikut seetõttu, et kuna ma ei ole kunagi olnud võileibade sõber, tundus see täiesti mõttetu kehakinnitus mu jaoks.

Maltal ringi liikudes võis pea igal nurgal kohata väikseid müügikohti, kus oli saada väga odavat ja Maltale väga iseloomulikku saiakest - pastizzit. See kujutas endast lehttaignapirukat, täidetud Ricotta juustuga. See oli kohalike seas väga populaarne. Ka mina proovisin selle ära. Suurt maitseelamust ma pastizzist ei oodanud ega ka saanud. Kuid tõsi, üle väga pika aja oli mõnus lubada endale midagi sellist, mida ma Eestis olles argipäeval endale üldjuhul kunagi ei luba ega tahagi. Kunagist Malta pealinna Mediinat külastades on iga korraliku turisti kohus pärast kõrgete müüride vahel uitamist keha kinnitada kohalikus kohvikus, mille menüüs olid äärmiselt isuäratavad koogikesed. Mmmm... ma pean tunnistama, et minu valikuks osutus rammus šokolaadikook, mis serveerituna osutus äärmiselt suureks tükiks. Aga ma ei kahetse mitte ühte ampsu ka sellest koogist. Emotsionaalne rahulolu ja nauding, mis ma sellest sain, kaalusid kuhjaga saadud kalorid üle. Ja ma võin kinnitada, et niipea mul šokolaadikoogi isu ei tule!

Seltskonnaga ringi liikudes ja kohalikke võrreldes Eesti inimestega, oli meie ühine arvamus sama. Malta naised olid üldpildis pisut kurvikamad kui Eesti naised. Sellest hoolimata kandsid nad õhtuti väljas käies kohalikus klubiparadiisis Paceville’is minikleite, -seelikuid ja kõrgeid kontsi, mis ei jätnud kujutlusvõimele eriti palju ruumi. Selle eest olid Malta naiste juuksed alati sätitud ja väga hästi hoolitsetud.

Esimesel õhtul jäisesse Eestisse tagasi koju jõudes suundusin ühe esimese asjana kaalu peale. Hoolimata sellest, et sõin reisil üpriski palju minu jaoks rämpstoitu, kaal ei tõusnud, mille üle oli mul üüratult hea meel ja olin väga üllatunud selle üle. Eks selles mängis palju rolli ka see, et külastasime palju ilusaid kohti, nagu Blue Grotto ja saari Gozo ning Comino, jalgsi.

Nüüdseks, kus mul on esimesed trennid puhkuselt tagasi jõudnuna seljataga, võin öelda, et füüsiline vorm on enda pilgu läbi ikka kannatada saanud küll. Tavalisi harjutusi tehes näitas mu pulsikell pisut kõrgemaid numbreid kui enne reisi. Kindlama vastuse oma vormi kohta saan siis, kui olen oma treeneri Kristjaniga kohtunud.

Eelmise artikli alt kommentaare lugedes jäi mulle silma paar kommentaari, millele otsiti vastuseid. Üks neist oli, et kaua minu programm kestab ja mis minu soovkaaluks on. Minu eksperiment Buduaari kaalulangetajana kestab sügiseni ja minu soovkaaluks ja eesmärgiks olen seadnud 67 kg.

Samuti sai minu supiretsept mõne kommenteerija poolt arvustatud, et kas tõesti see on lahja supp. Ei, see tõesti ei ole kalorivaene supp, pigem vastupidi. Aga ega ma ei söö ka tervet potti korraga tühjaks. Pealegi olen varem korduvalt rõhutanud, et minu menüüs mängivad väga suurt osa rasvad. Tihtipeale inimeste poolt kardetud rasvad on tegelikult väga kasulikud. Pealegi võis praetud sibulad ei tähenda seda, et teen seda 100 grammi võiga, ikka täpselt nii palju kui vaja on.

Toitumise koha pealt andis Kristjan mulle jällegi hea nipi, kui küsisin talt, mida ta arvab makrast, mida mina tihti armastan süüa. Selle peale vastas ta, et põhimõtteliselt kui 100 aastat tagasi ei olnud sellist toitu saada, siis ei ole see toit ka väga tervislik/kasulik. Ja tegelikult nii ongi. Igasugused light tooted on minu toidulaualt kilomeetrite kaugusel.

Veel üks tähelepanek, puhkuselt naasnuna on minu hetke lemmiktoiduks jääsalat, millest mul vahepeal täiesti küllastus oli. Ilmselgelt reisil söödud pastad, pitsad ja teised valgest jahust tehtud toidud ei ole enam minu jaoks.

Kaal: 77,4 kg

 

Tervitades,

Teele

 

[gallery ids="1929406,1929414"]