TRIIN KAOTAB KAALU: annad suhkrule sõrme, tema võtab käe

Head lugejad!

Olen oma blogiga juba mõnda aega sealmaal, et midagi väga uut ja jalustrabavat ei ole teile pakkuda. Ühelt poolt olen ise kinni teatud töö-trenn-kodu rutiinis ja teiselt poolt ei toimu kaalunumbriga praegu samuti suuri muudatusi, mille pärast hõisata. Iga kord lugeda sellest, et ma jätkuvalt käin trennis ja kaal liigub aeglaselt, on ilmselt igav. Päris seisakuks ma seda olukorda siiski ei nimetaks, sest olgugi et kaal on sama, siis mõõdulint näitab teatud kehaosadest väiksemaid numbreid, samas kehakoostis on jällegi samasugune, mis eelmisel kuul. Olgu, mis on, mina ei ole kindlasti alla andnud ja pingutan järjest edasi ning loodan, et motiveerin kasvõi natukenegi neid noori naisi, kes kaaluprobleemidega maadlevad. 

Jaamadepõhine ringtreening sunnib pingutama

Ühest uuest asjast on mul teile siiski kirjutada. Kord Meritoni spordiklubisse minnes otsustasin end registreerida ringtreeningusse. Algselt pidi seda tundi andma Lauri Birkan, aga erandkorras oli tema asendajaks hoopis minu enda särav treener Kristel Päll. Kokku nelja osalisega viidi trenn läbi väikeses venitustesaalis. Ringtreening kujutab endast küllaltki intensiivset segu erinevatest harjutustest, kus ühe minuti jooksul on pingutus ja 30 sekundit jääb väikeseks hingetõmbeks. Iga harjutus tehakse eraldi n-ö jaamas ja pärast pingutust liigutakse järgmise jaama juurde. Näiteks sel ajal, kui üks trennis osaleja teeb raskus turjal kükke, siis teine teeb kätekõverdusi ja kolmas istessetõuse. Trenn võtab korralikult võhmale, aga hea on jällegi see, et raskused ja tempo saab igaüks valida vastavalt enda võimetele. Muidugi tuleks enne ringtreeningusse minemist teha ka soojendus, nii nagu seda peaks tegema enne igat rühmatrenni. Soovitan teilgi ringtreeningus ära käia ja seda kasvõi korra proovida, sest iga kord on treeneritel varuks uusi harjutusi ning ükski trenn ei ole täpselt samasugune nagu eelmine. 

Ilusad kõhulihased siiski tulevad köögist

Täna pean teiega jälle jagama mõõtmise tulemusi, mis, nagu viimasel ajal kombeks saanud, mind üldse ei rõõmusta. Kuigi ma olen öelnud, et toitumine, trenn ja puhkeaeg on paigas, siis ilmselgelt ikkagi mingi asi on paigast ära. Kardan, et suurem treeningkoormus on tõstnud ka minu isu ja seda isegi mitte portsjonite suurenemise, vaid pigem süsivesikuterikkama toidu mõttes. Olen viimasel ajal tundnud vajadust õhtuti pärast viimast toidukorda süüa ära midagi magusat. Tean väga hästi, et ei tohiks seda teha ning ma oskan tegelikult suurepäraselt enda mõtteid suunata ja endale kinnitada, et mul ei ole neid näksimisi vaja. Öeldakse ju, et mida rohkem on kehas lihaseid, seda enam toitu jõuab ta kütuseks ära tarvitada ja selle võrra vähem talletab rasvana. Olen selle ütluse najal vist veidi liugu lasknud ja endale siit-sealt mõnda magusat asja ikkagi liiga palju lubanud ning ilmselt ka kellaajaliselt väga hilja söönud. Tegelikult lööb vale toitumine aga kohe välja. Ilmaasjata ei räägita, et ilusaid kõhulihaseid ei saada mitte jõusaalist, vaid köögist. 

Ma saan aru, et kõik toitained peavad menüüs olema tasakaalus ja vahel harva midagi head lubada on täiesti okei, aga tundub, et minul kehtib suhkruse toidu puhul kohati sama reegel, nagu kõikide teiste sõltuvuste puhul – kui veidi proovid, siis tahad veel rohkem juurde ja oledki jälle surnud ringis tagasi. Seega, kas äkki ikkagi on kasulik mingitest toitudest 100% hoiduda, kui nii on lihtsam ja see toimib paremini? Kas praegune kaaluseisak on põhjustatud justnimelt toitumisest või hoopis muudest hormonaalsetest häiretest, on raske öelda. Kuna järgmine kilpnäärmekontroll on alles tuleval aastal, siis ei saa ka selle kohta midagi kommenteerida. Marek Morozovi jutule ma eelmisel kuul ei jõudnudki, aga plaanin seda veel enne jõule teha. Ehk on temal selles osas mõtteid ja ta oskab midagi soovitada. Senikaua aga püüan kindlasti rajal püsida ja süsivesikutega piiri pidada ning rohkem rõhku pöörata valgulisele toidule, mis ühtlasi täidab paremini kõhtu ja vähendab isusid. 

Söömine läheb meelest ära

Naljatledes küsin endalt, et millega ma veel vahepeal tegelenud olen peale liigsete süsivesikute söömise? Praegu neid ridu kirjutades tuli meelde, et unustasin töö juurde kaasa võetud õhtust vahepala süüa. See jäigi nüüd sinna külmkappi. Mul oli kaasas segasalat juustukuubikute, tomati, kurgi ja lehtsalatiga – koguseliselt väike taldrikutäis. Ehk kõlbab see ka homme. Teinekord läheb lihtsalt meelest ära, et sööma peaks ka, eriti kipub nii olema töö juures õhtuste vahepaladega. Siis ei olegi midagi imestada, kui koju jõudes kõht koriseb ja suhu rändab igasugust kraami, millega on lihtne kiiresti nälga petta. Kui nüüd söögi teemast eemale liikuda, siis trenni olen teinud neli-viis korda nädalas. Need, kes mu blogi tihti loevad, teavad, et kahel korral teen jõutrenni, korra kardiot ning lisaks külastan ka ühte rühmatrenni. Teinekord olen lisanud veel ühe kardiopäeva, aga reeglina tuleb ikkagi neli trennipäeva nädalas. Trenni on võimalik kindlasti veel rohkemgi teha, aga ma lasen enda kehal vaikselt harjuda ning ei jookse jõusaali iga jumala päev. 

Kokkuvõttes mulle tundub, et praegu on minu kaalulangetusprojekti kõige raskem aeg. Kõik eelnevad kuud ning uue toitumisstiili ja trenniga harjumine ei ole sugugi olnud nii raske kui see moment, mil avastad, et kaal ei taha enam üldse langeda ja mõni vana söömisharjumus on siiski visa kaduma. Seda enam, et avaliku Buduaari kaalulangetusprogrammi lõpuni on jäänud vaid paar kuud. See tekitab omakorda pinget ja ärevust ning kõigile on ilmselt selge, et aasta alguses välja hõigatud -30 kilogrammi jäävad mul soovitud tähtajaks saavutamata. Küll aga kaovad need ülejäänud kilod ja loodetavasti veidi rohkemgi järgmise aasta jooksul, kui ma tegelen enda kaaluprobleemiga juba iseseisvalt. Seda ma luban. Seniks aga elan päeva korraga ja jagan teiega enda rõõme ja muresid kuni lõpuni välja. 

Ilusat alanud jõulukuud!

Triin