Reklaam sulgub sekundi pärast

TRIIN KAOTAB KAALU: ongi kõik!

„Treeneri käest kingituseks saadud kaks 10 kg hantlit spordikotis sama koguse kaotatud kilode eest rebis koti sangadel õmblused lahti ja mõistus tõrkus seda tassides vastu võtmast, et veel aasta tagasi kandsin sama koormat iga päev kaasas.“

„Treeneri käest kingituseks saadud kaks 10 kg hantlit spordikotis sama koguse kaotatud kilode eest rebis koti sangadel õmblused lahti ja mõistus tõrkus seda tassides vastu võtmast, et veel aasta tagasi kandsin sama koormat iga päev kaasas.

Selline oli minu Facebooki postitus vahetult pärast viimast kohtumist treener Kristeliga, kes lisaks hantlitele kinkis mulle südamliku kaardi ja kodus treenimiseks kummipaela. Tuju oli üllatavalt hea, sest Kristel suudab alati positiivset nooti hoida, isegi siis, kui nägi, et sisimas ei ole ma saavutatuga veel sugugi mitte rahul ja raputan endale jätkuvalt tuhka pähe selle eest, et nii ümbermõõdud kui ka kaalunumber võiksid olla oluliselt väiksemad, kui need projekti lõppedes on. Käesolev sissekanne jääb minu blogi viimaseks postituseks Buduaari kaalulangetusprojekti raames. Aasta on juba täis ja aeg on edasi liikuda iseseisvalt. Alles oli veebruar, mil seadsin endale teatud sihid, olin ka veidi hirmul ja ootusärevuses, et mida see aasta mulle pakub, aga ma ei ole pidanud pettuma.

Ei karda enam tulevikku  

Olgugi et tagasilööke ja raskeid hetki on olnud omajagu, siis rohkem olen siiski kogu projektist võitnud, saanud juurde enesekindlust ja ma ei karda enam tulevikku, sest tean, et see on vaid minu enda kätes. Ma tean, et trenni tehes ja õigesti toitudes kaal langeb, toonus paraneb ja enesetunne muutub heaks. Liikumine ja õige toitumine on saanud harjumuseks ja igapäevaelu osaks, seega ma ei tunne erilist pabinat selle ees, mis mind ees ootab. Tean, et iga kõrvalekalle on järelikult millegi jaoks vajalik – kasvõi selleks, et olla järjekordseks proovikiviks, kust välja tulla ja sirge seljaga edasi liikuda. Mul on olnud väga suuri nõrkushetki, aga mitte kunagi tunnet, et nüüd annan alla. 

Minu jaoks on kõige raskemad olnud viimased kuud ja seda üldse mitte kaaluteema tõttu, vaid ülejäänud elu on seganud kogu projektile justkui vahele. Järelikult on ka see millegi jaoks vajalik olnud ning perioodil, mil jõudsin vähem trenni ja andsin söögi osas ahvatlustele järele, sain aru, mida ma valesti teen, nägin kõrvalt vanade kommetega iseennast ja mõistsin, et see ei ole elu, mida tahan elada. Tundsin puudust trennist, lihasvalust ja heast energiast, mida sain õigest toidust. Tundsin puudust sellest, kui magusa järele ei isutanud üldse ning see on jätkuvalt teema, millega silmitsi seisan. Teiselt poolt võin ennast pisut kiitagi, sest alles vabariigi sünnipäeval ostsin koju kooki, millest poes oli veel kuri mõte endale tükk lõigata, aga tegelikult rändasid pärast koogi lahtilõikamist kõik tükid hoopis külaliste kõhtu ja ma võisin taas kord julgelt öelda, et ma pole jätkuvalt ka aasta aega hiljem söönud ühtegi kooki, kringlit, torti, pirukat ega saiakest. Käsi südamel. 

Vähem muretsemist, rabelemist ja enesepiitsutamist

Mida ma pean veel kindlasti enda teekonnal tervislikuma kaalunumbrini õppima? Eelkõige pean edasi arendama enda neid külgi, mis ei olegi pealtnäha otseselt kaaluprobleemidega seotud, küll aga kaudselt. Näiteks oskus rohkem panustada iseendasse, enda heaolusse, enda vaimsesse ja füüsilisse arengusse ja rahulolusse. Nii lihtne on iseennast tagaplaanile jätta. Pigem on küsimus prioriteetides – valisin mingil hetkel enda jaoks tähtsamaks töö ja muud kohustused, aga kõike tuleks tegelikult teha sümbioosis. Siiani on suur väljakutse leida tasakaal isikliku elu, tööelu, kodu, trenni ja sõpradega kohtumise vahel. Iseendale tuleb aega anda, puhata, mitte nii palju rabeleda. Investeerida rohkem sellesse, mis sulle reaalselt alles jääb, kui kõik muud asjad ümbert ära kaovad. Hiljuti lugesin mõtet, et inimene võtab elu lõpus endaga kaasa kõik vaimse: mäletsused, kogemused, teadmised, head emotsioonid minevikust. Kõik, mis on maine: materiaalne vara, raha, töö, ka isegi keha, mille nimel viis korda nädalas vaeva nähti, on kaduvad väärtused. Kas see kõlab ülekohtuselt? Võib-olla. Igal juhul seda mõtet lugedes tuli taas meelde, et vahest oleks mõistlik aeg maha võtta, sest elus on nii palju ilusat, mille üle rõõmustada. 

Oleks saanud veel rohkem

Võtan endaga kõik möödunud aastaga kogutud teadmised kaasa, olen tõesti väga palju õppinud nii trenni, toidu kui ka iseenda, erinevate tujude ja isude ohjeldamise kohta. 20 kilo on läinud, võiks minna veel vähemalt sama palju, aga esialgu sean eesmärgiks saada iseseisvalt lahti veel vähemalt kümnest kilogrammist. Kaotatud 20 kilo on ühe jaoks vähe ja teise jaoks mitte – sama ajaga oleks minu algkaalu arvestades võinud vabalt võtta maha 40 kilo ja rohkemgi, aga minu puhul nii ei läinud, elu tegi osaliselt omad korrektuurid, aga olen juba selle 20 kilo eest väga tänulik. Pannes lõpuloo jaoks kokku erinevaid enne ja pärast pilte, saan ise ka aru, et edasiminek on silmaga näha ja progressi kinnitavad ka nurgas seisev kodukaal ning mõõdulint.

Aastaga saavutatud muutus ei ole mitte ainult füüsiline, vaid ka vaimne. Olen kordades rahulikum, rahulolevam ja rõõmsameelsem inimene. Lisaks sellele, et ma ei kanna enam paarikümnekilost raskust endaga igapäevaselt kaasas, olen igati tervem: mu nahk ei ole olnud kunagi nii hea kui praegu, ma ei väsi treppidest käies või pikemat maad jalutades nii ruttu, minu puhkeolekupulss on juba peaaegu nagu normaalsel inimesel ja ma taastun intensiivsest trennist päris kiiresti. Mu uni on kvaliteetsem ja vaim ärksam, sest trenn mõjub kehale tohutult värskendavalt ja õiged toiduained annavad energiat, mitte ei vii seda ära.

Olen ümbermõõtudelt kokku üle poole meetri väiksem!

Järgnevalt minu möödunud aasta kokkuvõte numbrites, mis mõõdulindi järgi kinnitavad, et olen tervelt kehalt kaotanud üle 50 sentimeetri rasva. Lisaks on rasvaprotsent kümme pügalat madalam ja kehamassiindeks kuue pügala võrra vähenenud. Kristel küsis alati meie igal kohtumisel, kuidas hindaksin 10 palli süsteemis enda enesetunnet. Kõige esimesel kohtumisel ütlesin talle ilma liialdusteta, et enesetunne on 1, aga täna võin selleks numbriks öelda juba 6-7. Miks mitte 9-10? Aga sellepärast, et ma ei ole veel enda jaoks püstitatud ideaalvormis ja pikk maa on veel minna. Kuigi mõni on juba öelnud, et ära rohkem küll alla võta, siis ma tean ise kõige paremini, et rasvaprotsent ja kaalunumber peaksid olema minuvanusel noorel naisel praegusest oluliselt väiksemad ja tunne on selline, et praeguses punktis ei taha veel lõpetada. 

Minu avameelset lõpuintervjuud võite lugeda juba loetud päevade pärast Buduaari ajakirja kevadnumbrist. Seal on kõigile näha ka kauaoodatud ja minu poolt kardetud fotosessioonil tehtud pildid. Tahan lõpetuseks siiralt tänada Meritoni Spordiklubi inimesi, kes võimaldasid mul aasta aega nende klubis treenida. Suur aitäh Marek Morozovile, kes tegi mulle toitumiskava ning oli alati toetava suhtumisega. Veel tänan koostööpartnereid Kehastuudiost, JustFit Exclusive klubist ja Wellness Body&Beauty salongist. Erilise kummarduse teen enda personaaltreener Kristel Pälli ees, kes oma positiivse suhtumise, suurepärase energia ja hea kuulamisoskusega aitas mind nii mitmestki madalseisust läbi. Tänamata ei saa jätta ka Buduaari tiimi – aitäh, et andsite mulle võimaluse ning aitasite mul oma elu muuta. Kõige tähtsamaks pean aga lähedaste toetust, ilma kelleta ei oleks asjad ilmselt sealmaal, kuhu nad tänaseks jõudnud on. Aitäh teile!

Triin 

 

[gallery ids="2066324,2066331,2066337,2066345,2066352,2066359"]