Reklaam sulgub sekundi pärast

Tüdimuse inimlikkusest

Kindlasti on enamus meist leidnud ennast aegajalt mõttelt, et mis siis kui ma oma partnerist ära tüdinen? Saab lihtsalt kõrini, tekib täielik tülgastus ja tunned, et enam ei ole millestki rääkida ning pole leevendust ka seksist.

Minagi kardan ära tüdineda – õigupoolest on see üks mu suuremaid hirme ja mõtlen selle peale üsna sageli. Teinekord muretseme ka sõpradekeskis selle üsna igapäevase anomaalia olemasolu pärast. Tunneme muret, et kipume oma naistest ära tüdinema. Meie ümber on ilusad naised, me saame nendega tuttavaks, me imetleme neid, kuid ühel hetkel me oleme neist tüdinud. Ja meil on sellest kahju! See on üsna lohutamatu tunne, kui avastad, et oled hakanud enda jaoks esmapilgul atraktiivsena tunduvast partnetist ära tüdinema olgugi, et preilit juba sõpradele ja vanematele tutvustatud ning kogu lähikond ta omaks võtnud ja tema olemasoluga harjunud. Selle jaoks ei ole kindlasti vaja uut ilusat jalapaari mööda jalutama, et tüdimus tekkima hakkaks - tüdimus on konkurentsist sõltumatu tunne, mis ühel hetkel tuleb ja hiilib märkamatult ligi nagu uni.

Kuid kas mina tüdinejana olen halb inimene? Muidugi tunnen ma süümepiinu aga ma ei saa sinna midagi parata kui inimene minu jaoks ammendub. Inimeste ammenduvusprotsendid on erinevad. Need on nagu raamatud või head filmid. Mõnda vaatad ühe korra ja tundub päris hea kuid teistkorda enam ei vaataks samas on meil igaühel oma lemmiklinateosed,  mida vaataks ja vaataks lõpmatuseni otsast peale. See tekitab küsimuse, et kas selline naine on üldse olemas kellest ei ole võimalik ära tüdineda või mida peaksin mina mehena tavapärasest ennastületavamat ette võtma, et mitte naisest ära tüdineda? Muidugi oleks mind lihtne selle jutu peale hukka ja kerglaseks tembeldada kuid minu tüdinemise tundes ei ole tõesti midagi pahatahtlikku, rääkimata inimeste ärakasutamisest. Ma olen selle peale palju mõelnud ja oma käitumist hinnanud, üritades kogu aega kõikvõimaliku meelelahutuse ja ettevõtmistega oma tüdimust üle kavaldada kuid ühel hetkel saab see kõik otsa ja ma annan alla ning tunnistan, endale et nii, nüüd on kõik ja enam ma ei suuda. Kas see tähendab, et ma olen teinud valesid valikuid ja oleksin pidanud oma tüdinemist suutma varem ette näha ning hinnata ja üldse mitte sellise partneriga tegemist tegema, kellest oht ära tüdineda. Nii on kerge mõelda kuid alguses on ikka kõik põnev, teed plaane, unistad ja seksid hommikust õhtuni. Ehk peaks kõige lõbuga algusest peale kohe maitsekalt piiri pidama, et mitte ära tüdineda? Lapsi mei mõista hukka, et nad oma mänguasjadest ära tüdinevad. Mängivad veidi ja viskavad nurka ning hakkavad endale uusi mänguasju tahtma, ükskõik kui värvikireva ja põneva mänguasja sa talle muretsenud oled, ikka tüdinevad nad sellest varem või hiljem ära. Jah tõsiküll, on olemas ka lemmikmänguasjad, mis veel täiskasvanunagi armsad...

Aegajalt märkan mõnes kohvikus või söögikohas kõrvalt paare, kes justnagu jagaks vaid vaba lauakohta, teineteisesse puutumata. Kuid siiski on nad paar või peaks pigem ütlema, et olid sest kõnealuseks hetkeks on nad kaugelt näha ammu teineteisest ära tüdinenud ja ajalehesolevad päevauudisedki huvitavamad kui vastasistuv partner. Vaatan kõrvalt ja mõtlen, et kas need inimesed peaksid ikka koos olema või võiksid nad endi vastu ausad olla ja tunnistada teineteisele, et nad on üksteisest tüdinud. Mida nad toovad oma koosolemise põhjuseks, mis neid ikka veel seob? Lapsed? Ok, tasub pingutada, kuid kuidas juurida välja tüdimus? Muidugi kõrvutan neid ka iseendaga ja mõtlen, kas ma peaksin tüdimusega võitlema või sellele alla andma sest vastasel korrala võib see liig kergesti osutuda vaid osavaks enesepetmiseks ja mahavisatud ajaks.

Oleks huvitav teada, kas ja kuidas naised inimliku tüdimusega võitlevad? Julgete endile tunnistada, et olete hakanud oma meestest ära tüdinema tundes seejuures süümepiinu, et mees ei ole milleski süüdi ja sisimas te armastate ning hoolite temast ja üritate - kuid teise käe otsas ripub tüdimus, kes teid endaga halastamatult ja kangekaelselt kaasa kisub...

 

Heiki Männik
[email protected]