Üleriigiline kriitikavaba päev

Siiski just samad inimesed, kellel esimesed 100 päeva peavad olema kriitikavabad, saavad kõige rohkem kriitikat ja kritiiseerivad samuti ise väga palju. Võib öelda, et isegi lausa mustavad. Poliitika on räpane mäng, see on vana ja kõigile juba harjumuspäraseks saanud tõde, aga et nii räpane!?

Paljud kutsuvad seda poliitiliseks mänguks - kohe nii hale hakkab. Ühes liivakastis mängivad lapsedki saavad aga liivakasti ja liivakookide valitsemise ja jagamisega paremini hakkama – üks liivakast õue peal ja seal peab olema kõigil hea mängida.

Suurtel meestel on võimuahnus kahjuks sügavale tunginud (mida lastel veel pole) ja rahaahne eestlane oma mammona eest võideldes, redeli ülemisele pulgale ronides, hoiab küüned nii enda poole, et ei oska enam koos mängida ja tahes tahtmata tehakse teisi,  lõpuks ennastki, õnnetuks. Ega me muidu õnnelike maade edetabelis tagantpoolt viiendat kohta oma, olles sama pulga peal selliste riikidega nagu Kongo, Burundi, Svaasimaa, Zimbabwe. Isegi Venemaa on meist eespool. Ometigi tundub, et elul poleks nagu vigagi.

Kindlasti kõik ise tajuvad, millest ma räägin. Vahur Kersna pani viimases Pealtnägija saates tõsiselt mõtlema ühe oma repliigiga: „Kas tõesti on jälle valida halva ja veel halvema vahel? Kas tõesti see tõeline hea Eesti president ongi juba surnud?” Kahjuks on õnnelik olemine ja need „lapsemängud” omavahel tugevalt seotud.

Tegelikult ei taha ma analüüsida meie ühiskonna poliitilisi räpamänge. See eelnev oli lihtsalt mõttes ja südamel. Mure on!

Gunnar Aarma kirjutas oma raamatus „Saada õnnelikuks”: „Ärgem unustagem, et meie enda kaudu toimub maailma heaolu. Kui me loodame teistele, et meil on hea valitsus, hea president, on hea parlament, hea sõjavägi ja tema ülemjuhataja, meil on kõik asjad, mis nad tegelikult on, aga ise jääme kõrvaltvaataja ossa, s.t.ei võta oma mõtetes mingisugust osa selle ülesehitamisest, milles kogu rahvas peaks osalema, siis muidugi kõik areneb oma rada edasi.”

Teeks siis igaüks midagigi, teeks kõigepealt kasvõi mõtte tasandil. Oma südames olen juba ammu soovinud, et Eesti rahvas teeks ühe eksperimendi.

Ja siit ettepanek: kuulutaks ühe päeva aastas (hetkel igaks juhuks eksperimendi mõttes ainult ühe, et vaadata, kuidas rahvas sellele vastu peab) KRIITIKAVABAKS PÄEVAKS.

Mis arvate?  Igasugused negatiivse alatooniga kommentaarid,  mõnitamine, sõimamine, alahindamine, süüdistamine, arvustamine, kritiseerimine, mustamine, alavääristamine, sildistamine – kõik see on ülearune ja risustav tegevus.  Kriitikavabal päeval lähtutakse vanasõnast: kus viga näed laita, seal tule ja aita.Või oleks see mõnele liiga raske kohustus?

Miks seda teha? Rumalat, põhjendamatut, pealiskaudset, valet, robustset, jäiga põhimõtte pärast öeldud, eelarvamuslikku ja kibestunult öeldud  kriitikat on liiga palju.  Kriitikavabal päeval ei tohi öelda ja kirjutada (tegelikult ka mõelda) mitte ühtegi negatiivset sõna ega lauset mitte kellegi ega millegi kohta. Isegi kui väga tahaks. Ja see päev kaasaks endasse loomulikult päeva kõiki aspekte: alates kõrgetes poliitilistes instantsides suhtlemisest kuni privaatelus toimuvani, mis puudutab lähedaste inimeste omavahelisi suhteid. Ka suhtumisi – kui ei meeldi, siis ei ütle seda välja, see jäetakse enda teada, sest kriitikavabal päeval on nii vaja teha!

 

Esialgu ehk ei juhtugi midagi erilist. Kindel, et halvemaks ei lähe meie elu sellest kohe kindlasti mitte.

Teeme statistikat, palju näiteks külatatavamates netiportaalides kommijate arv langeb, kas langeb ka traffik lehel (äkki on nt negatiivsed kommentaarid ainuke edutrump ühele veebilehele) ja vaataks, kuidas inimesed sellesse suhtuksid. Saaks ka teada, kuidas sellest ajakirjanikud, poliitikud, kriitikud ja teised kodanikud kinni peaksid ning kas domineerima jääks kõik positiivne või vähemalt neutraalne.

 

Ma olen kuulnud inimestest, kes arvustamise ja kritiseerimise on oma elus täielikult välja jätnud, sest nad on aru saanud, et see ei muuda midagi, pigem teeb hullemaks. Kahjuks pole isiklikult olnud õnne nende inimestega kohtuda, sest neid pidi maailmas olema vaid umbes 0,0000001 % rahvastikust. Aga need inimesed olevat erilised. Inimesed, kes on Suured selle kõige suuremas ja võimsamas tähenduses.  Neid imetletakse. Ja teate - neil inimestel pidi väga hästi elus minema, nad olevat õnnelikud.

  

Tsiteerime siinkohal uut Eesti Vabariigi Presidenti Toomas Hendrik Ilvest: „Nüüd on aeg maha võtta, unustada vana vimm, on aeg lõpetada pahastiütlemised ning tuleb keskenduda tulevikule.“

Teeks siis äkki kriitikavabaks päevaks septembrikuu viimase reede (reede on ju enamustel inimestel ka üks lemmikpäevi – nädalavahetus kohe algamas). Praegu veel võid sa ölda või kirjutada minu, tema, nende, selle ja tolle kohta nõme, mõttetu, mulle ei meeldi või mida iganes, aga 29.septembril enam ei või – siis pead selle enda teada hoidma!

 

Ilusaid ütlemisi!

 

 

Kadi Jüriado