Urmas Espenberg- kas püsivad lähisuhted ja armastus on hukule määratud?

Sotsioloog ja erootikauurija Urmas Espenberg on uurinud aastaid naiste ja meeste vahelisi suhteid ning kirjutanud sellest mitu head raamatut. Buduaar arutles Urmasega lähisuhte, seksi ja armastuse teemadel, et leida vastus küsimusele, kas armastus, truudus ja traditsioonilised pereväärtused on hukule määratud.

Miks on viimasel ajal nii palju vabu ja vallalisi inimesi?
Neid on tänapäeval tõesti palju ja nende hulk suureneb pidevalt. Kui varem räägiti 30ste vallaliste põlvkonnast, siis nüüd on omaks võetud juba 40ste “vabadike” mudel. Siit on vaid sammuke selleni, et jäädagi lõplikult vabaks ja vallaliseks. Põhjuseid, miks asi nii, on palju. Ühest küljest pakub elu tänapäeval vallalistele palju enam kui vanasti. Neil on elus kergem hakkama saada, pole liigseid kohustusi ja probleeme ning elada saab justkui üksnes endale, ilma liigse mureta teiste pärast.
Vanasti oli üksikul inimesel raske, pere ja lapsed aitasid elus edasi. Kui vanasti olid seks ja abielu vähemasti enamiku inimeste jaoks sünonüümid ning polügaamiat ja abieluvälist seksi kogesid vähesed, siis tänapäeva elu pakub intiimsuhteid küllaga, abiks internet, tasulised teenusepakkujad, reisimine ja kõik muud kaasaegsed võimalused. Tarbimisühiskonna mentaliteet – proovida võimalikult palju erinevaid asju ja teenuseid –, on jõudnud ka inimsuhete ja seksuaalelu maailma. Moraal on leebe, postmodernistlik vabaduse alternatiiv annab voli teha kõike, mis parajasti pähe tuleb ja mida ise õigeks peetakse. Üksikindiviidi rolli suurenemine ning individualismi kasv välistab ühiskonna kontrolli aina enam. Kogukonna valvas silm ei jälgi enam inimese igat sammu. Feminism on võidelnud naistele välja võrdsed õigused teha samu asju nagu mehed. Kunagisi vabasuhete peamisi ohte, nagu rasedus ja suguhaigused, on võimalik vältida. Vabasuhetele, ükskõik kui palju ja kellega (naised, bi- ja homoseksuaalid), ei vaadata viltu. Abieluvälised suhted on tänapäeval valdav intiimsuhete liik. Paljud leiavad, et vabasuhted ongi kõige õigem ja mugavam käitumismudel. Abielu, mis vanasti oli prestižikas, aga mida tänapäeval aina enam asendab vabaabielu, on vaid tüütu kohustus, mida tuleb võimalikult kaua vältida. Tähtis roll on siin kaasaegsel massimeedial ja -kultuuril, mis neid stereotüüpe kultiveerib.

Kas ja miks inimesed kardavad end siduda?
Kuigi intiimsuhteid on tänapäeval väga kerge luua ja neid on palju, siis kooselulistes suhetes on asjad veidi teistmoodi. Tarbimisühiskond seab tulevasele abikaasale või kooselupartnerile üsna kõrged nõudmised alates kõrgest sissetulekust kuni kõrge erudeerituse ja harituseni, mis teadupoolest maksab samuti palju. Nii otsitakse pidevalt seda “õiget” (seriaal “Seks ja linn”), paljud huvitavad suhted osutuvad aga ajutisteks ning lendavad prügikasti. Mis siin salata, tänapäeval on aina suurem oht, et inimese privaatsus saab häiritud, ja seda mitte kõige paremal moel. Kuidas kellelgi tegelikult läheb, on õnne asi, aga igal juhul püütakse vältida sattumist mõne äpu, neurootiku või luuseri küüsi. Kahjuks aga supermehi/supernaisi kõigile ei jätku ja kuna inimesed ei taha tihti leppida vähemaga, siis ollekse sunnitud oma vabadust justkui jätkuvalt nautima. See on üks põhjus ja õigustus. Individualismi õitsengust ja hedonistlikust ihast kõike üksi nautida oli põgusalt juba juttu. Kahjuks paljuülistet individualistlik vabaduse alternatiiv tänapäeval aina kasvab. Kõike nautiv ja tarbiv indiviid ei kannata enam vastutust ja kohustusi, veel vähem soovib ta enda kõrvale “vinguvat” kaaslast või vääksuvat last. See raskendaks ju igal juhul nii elulistele kui ka seksuaalsetele naudingutele keskendumist või teeks selle hoopis võimatuks. Bioloogilised mehhanismid suruvad tagant, inimesed vajaksid tegelikult elukaaslast ja lapsi, aga ei taha seda endale lubada. See tekitab psüühilisi häired, depressiooni ja konflikte. Hirm kaotada oma sotsiaalne ja seksuaalne vabadus ning “hea muretu põnevaid asju täis elu” on teine suurem põhjus, miks sidumist kardetakse.

Kas need, kel on palju suhteid olnud, oskavad paremini ära tunda seda õiget, kui see teele satub? Või on vastupidi – rohked suhted hävitavad usu tõelisse armastusse ja võime seda nautida?
See on konksuga asi. Tõepoolest, selleks, et ära tunda endale sobivat head ja õnnelikku suhet, on vaja läbida teatud hulk kasulikke kogemusi ehk niinimetud õppimise etapp. Kui sa ei õpi ega koge erinevaid inimesi ja suhteid, ei tea sa ka ise, mida ootad või otsid. Inimene peab arenema koos oma soovide ja ihadega ning katsetama neid erinevates suhetes. See kehtib nii sotsiaalse kui ka seksuaalse sobivuse kohta. Müüt, et küll armastus ja abielu kõik probleemid lahendavad, enamasti ei kehti. Seetõttu pole noorelt ja kohe abiellumine eriti mõistlik tegu. Samas kui katsetamise etapp läheb liiga pikaks ehk “üle võlli”, võib sellest kujuneda teatud elustiil, mis juba eos välistab igasugused tõsised suhted. Hedonistlik suhtenautimine, aina uute kogemuste proovimine ja aasalt õis õie järel noppimine võivad hävitada usu tõelisse armastusse. Siis jääb kõik pigem juhuse otsustada, kas suur armastus mingil hetkel siiski saabub ja inimese jäägitult enda võimusesse haarab või mitte. Võimalik, et armastus saabub ruttu, juba esimesel korral või mõne suhte järel, ent võimalik, et see ei saabu mitte kunagi. Indias näiteks on asi lihtsam. Kui kaks inimest tahavad luua tõsist liitu, siis kutsutakse kohale astroloog. Too teeb sünnihoroskoopide abil kindlaks, kas see paar omavahel sobib või mitte. Kui ei, jääb suhe vaatamata suurtele tunnetele reeglina katki. Tulemus – Indias on lahutuste protsent viis, Eestis aga 50.

Mis on armastus? Kuidas seda ära tunda?
Määratlusi on tuhandeid, üks ilusam kui teine, sest sellele küsimusele on sajandeid püüdnud vastust leida nii poeedid, filosoofid kui muud uurijad, ent ikkagi pole lõplikku vastust olemas. Kirjanik Unamuno on isegi öelnud, et kui hakata armastust defineerima, siis viimane kaob. Kui aga püüda rääkida seksuaalsest armastusest ratsionaalselt, siis esiteks on tal kaks külge – hingeline ja kehaline, mis tekib teatud inimeste suhestumisel. Seksuaalne armastus on seega inimeses tekkiv võimas psüühiline erutusseisund ja tunne, mis on tingitud eeskätt tugevast ihalusest (sinna sekka kuulub seksuaalne tõmme) teise inimese järele. Piltlikult öeldes ei suudeta enam armsamata olla ega edasi elada. Mõeldes armsamale ja kohtudes temaga muutub elu elamisväärseks ja kui kallim on kaugel või kättesaamatu, näib kõik täiesti mõttetu ja kurb. Paljud peavad just  i h a l u s t  teise inimese järele, teatud ekstaasi, armastuse võtmeküsimuseks. Sellise seisundi tekkimine on heaks alternatiiviks hedonsitlikule tarbimisvabadusele, sest sunnib isegi kõige paadunumaid egoiste end siduma, kuna teisiti ei suudeta ega taheta olla. Armastus loob ometi kord võimaluse ületada omaenese kitsas “mina” ja keskenduda teise inimese vajadustele, soovidele ja muredele. Mõningaks probleemiks on seksuaalse armastuse kestus. Kui hingeline kiindumus võib kesta pikka aega, isegi kogu elu, siis teadlaste hinnagul tuleb inimestel leppida, et kehaline tõmme kestab kahjuks olenevalt indiviidist keskmiselt kaks kuni neli aastat. Mida teha siis ja kuidas võidelda rutiiniga, on juba hoopis teine teema.

Kas kõik inimesed oskavad ja suudavad armastada?
Kõik kindlasti mitte, kuigi põhimõtteliselt on too võime kõigile inimestele looduse või jumala poolt kaasa antud. Samas on selle väljendumine konkreetsete inimeste puhul sügavalt individuaalne – kellel tugevam ja kellel tagasihoidlikum. Teatud juhtudel, ja neid polegi nii vähe, olgu siis põhjusteks raske lapsepõlv, armastuse vähene kogemine, halvad kogemused suhetes ja tugev pettumine, võib võime armastada tugevasti pärssuda või asenduda isegi armastuse antipoodi vihkamisega (seegi olevat armastuse vorm – ihalus, mis ei realiseeru ja kujuneb ümber negatiivseks kireks). Kuid see ei pruugi nii jääda, sest ka armastus eeldab teatud õppimist või uuesti õppimise võimet. Inimene, kes järjepidevalt armastust alla surub või eitab, võib lõpuks samuti jõuda punkti, kus ta seda enam ei oska või ei suuda. Selline inimene on ka püsisuhte aspektist üsna “kasutu nähtus” ja talle on ilmselt sobilikumad lühikesed vabasuhted, küberseks ja vallaliseks jäämine. Muidugi ei saa välistada, et armastamisvõime minetanud inimese puhul too oskus mingil hetkel taastub ja uuesti ellu ärkab, näiteks ootamatul kohtumisel oma armastuse objektiga.

Kas seksi ja armastust tuleks käsitleda tervikuna või lahus?
Küsimus sisaldab juba teatud vastust. Tegelikult pole seda võimalik teha, sest igasugune seksuaalsus eeldab teatud armastust või vähemasti sümpaatiat ning iga armastus jõuab varem või hiljem seksi juurde. Me ise ei pruugi seda märgata, aga igasugune intiimsuhe sisaldab endas teatud intellektuaalset, emotsionaalset, sotsiaalset, erootilist ja seksuaalset aspekti, mis on omavehel tihedasti põimunud. Piltlikult öeldes on nii, et isegi kõige platoonilisemat armastust tundev inimene mõtleb paratamatult ka oma kallima kehale ja erogeensetele tsoonidele, samuti tunneb teatud kindlalt prostituuti külastav mees sümpaatiat või isegi kiindumust tolle naise vastu. Ja kui intiimsuhtes puudub üks neist kahest komponendist, siis mõeldakse need vähemasti välja. Kui aga rääkida asjade  k ä s i t l e m i s e s t, siis siin on kõik võimalik ja paljudel juhtudel käsitletaksegi armastust ja seksi tänapäeval just lahus olevalt. Kuna seks ja erootika on kaasajal armastusest ja abielust üsnagi välja abstraheeritud (intiimteenused, porno, erootika,vabasuhted, juhuseks, küberseks, masturbatsioon), siis on küllaltki raske siin tugevaid seoseid näha. Tõsi ta ju on, et seksuaalse rahulduse saamiseks ei pea inimene ilmtingimata armunud olema. Samas ei vaeva keegi pead selle üle, milline on seksist saadava rahulduse kvaliteet ja mõju isiksuse vaimsele tervisele, kui näiteks võrrelda armunud paari intiimelu intiimteenuse tarbija või arvuti abil onaneerija omaga. On teada, et meestel õnnestub taoline armastuse ja seksi lahutamine paremini kui naistel, kuna meeste mõtlemine on rohkem analüütiline ehk lahutav. Ihahormooni testosterooni tunduvalt kõrgem tase mehe organismis aitab sellele samuti oluliselt kaasa. Kuna meeste seksuaaliha on sedavõrd tugev, et selle pidevaks sublimeerimiseks ei ole armastatud partnerit alati võimalik omada (väga erinevatel põhjusetel), siis rahuldub mees tihti asendustegevusega. Kui vaadata erinevaid kultuuriruume, siis idamaades, kus mõtlemine liitev, on armastus ja seks rohkem tervik. Läänes prevaleerib analüütiline mõtlemine ja asjad lahutatakse osadeks. Hiljem unustatakse need paraku taas kokku liita.  

Vanasti arvati, et mees ja naine moodustavad terviku. Nüüd arvatakse valdavalt, et igaüks on omaette tervik ning kui sa pole iseendaga õnnelik ja rahul, siis ei saa sa ka teisega koos õnnelik olla. Kas selline mõtlemise erinevus ei või põhjustada olukorda, kus inimesel on üksi piisavalt hea olla, et ta ei vajagi kedagi püsivalt enda kõrvale – sellega kaasnevad ju kohustused, piirangud ja muutub keerulisemaks praeguses hetkes olemise nautimine?
Looduse ja elu harmoonia viivad naise ja mehe kokku. Ehk siis asjad nagu perekond, lapsed, järjepidevus, traditsioonid, kodukolle, vara ning teadmiste turvaline hoidmine ja edasiandmine. Kuid kas see liit tegelikult nii suurepärane ja harmooniline ongi? Aina enam väidetakse vastupidist. Inimesed on tänapäeval nii isemoodi, et kooselu ei ole tegelikult mingi meelakkumine, halvimal juhul on see koguni õudus. Juba seksuaalselt on mees ja naine sedavõrd erinevad, et nad ei ole üldse väga sobivad partnerid. Ihahormooni erinevast tasemest veres oli juba juttu. Kui naine ihkab ilusti ütlemist, küünlavalgust ja pikka eelmängu, siis mees süttib tavaliselt äkki, ei soovi eelmängu ja tahab kohe ekstravagantse, kuid lühikese seksi juurde asuda. Naine ei jõua tavaliselt üles soojenedagi, kui mees juba lõpetab ja selja keerab. Samas on loodus naisi varustanud suurema hulga iluhormoonidega, mis mehi pidevalt erutab ja ärritab. Ja kumbki pool pole süüdi, sest isegi väga tugeva töö korral iseendaga jäävad bioloogilised rütmid ja instinktid tahtele raskesti alluvaiks. Veel hullem lugu on sotsiaalse ja intellektuaalse sobivusega. Mida teha iseloomude, töö ja huvidega? Kui üks korjab marke ja teine ehteid; kui üks on finantsist ja teine kultuuriajakirja toimetaja või üks koleerikust dominaator ja teine sangiivinikust isemõtleja. Eks katsutagu siis tervikut luua. Hiinlased väidavad küll, et mees ja naine peavadki maksimaalset erinevad olema, ent praktikas on neid väga raske kokku sobitada. Püsisuhe ja kooselu eeldavad oma ego pidevat allasurumist, pingutamist, õppimist ja teineteisega arvestamist. Seda aga enamik ei suuda ega taha, ja tänapäeva kiire tempoga elus ei jõua ka, sealt veel üks põhjus vallaliste suurele hulgale. Teine suur kategooria inimesi elab küll koos, ent ei tunne suhtes rõõmu ja põeb frustratsiooni, elades vaid rutiinist ja mõttest, et nii on lastele parem ja nii on see alati olnud. Õnnelikke inimesi on aga aina vähem.

Kõigi neid eelnevaid mõtteid ja fakte silmas pidades hakkab tekkima tunne, et sajandeid hinnatud peremudelid ja- traditsioonid on määratud hukule. Mida toob tulevik?
Selles mõttes elame üsna murrangulisel ajal. Käib teatud võitlus. Konservatism versus modernism. Egoism ja hedonism versus altruism ja vastutus. Perekond versus vabasuhted. Monogaamia versus polügaamia. Traditsioonid versus ekstravagantsus. Tolerantsus versus sallimatus. Toimub väärtuste ümberhindamine ja reaktsioon sellele. Mis võidab, ei tea. Võimalikud on ka kompromissid. Muutunud on naise ja mehe roll elus ja perekonnas, isa ja ema rollid, muutunud on seksuaalsus ja vabaduse mõiste. Praegu ei ole paremat mudelit inimeste kooseluks veel leiutatud, kuid selge on ka see, et vähemasti läänes elavad perekond ja monogaamia üle oma ajaloo suurimat kriisi. Päris endiseks asi kindlasti ei jää. Perekonna prestiiž on langenud. Kuna riik on võrdsustanud abielud vabasuhete ja nendest sündinud lastega, siis mingit reaalset eelist see abielule ei anna. Nagu ütles üks Ameerika kinokangelane: “Sõrmus sõrmes tähendab seda, et sa pole gei, suudad taluda kooselu naisega ja omad vastutustunnet – seega kõlbad USA valitsuse ametikohale.” Pealegi on kohustusi abieludes märksa enam. Seega perekonna tähtsus enam ei kasva, pigem väheneb. Kuna suur osa lapsi kasvab juba nüüd ühe vanemaga, siis puudub inimestel ka isiklik peremudeli eeskuju. Poolikud perekonnad ja üksikvanemad on tavalised, kasvab samasooliste kooselajate hulk. Kui ei ole eeskuju, ei kiputa seda ka järgima. Teisalt toimuvad muutused perekonna sees. Suureneb üksikisiku vabaduse aste perekonnas, monogaamia teiseneb reformitud monogaamiaks ja truudus abielupoolte vabatahtlikuks valikuks poolte kokkuleppel. Kuidas reeglid paika pannakse ja mida igaüks vabal ajal teeb, ei puutu enam teise poole käskude-keeldude orbiiti nagu vanasti. Üha suuremat populaarsust võidab lahusvara abielu sees, see aga õõnestab omakorda perekonda kui institutsiooni. Perekonna kasuks räägib nüanss, et see on parim võimalik turvaline oaas inimdžunglis ja aina tormilisemas elus. Perekond on endiselt hea ravim üksinduse vastu, samuti parim keskkond laste saamiseks ja kasvatamiseks. Nii et paanikaks pole just põhjust, kuid muutused on nähtavad ja vältimatud.

Mis on valdavalt kõige suurem hirm, millega tänapäeva mehed silmitsi seisavad?
Nii palju kui on inimesi ja mehi, nii palju on ka hirme. Seoses suurte muutustega ühiskonnas on muutunud meeste klassikalised hirmud. Vanasti oli elu suhteliselt paigas ja ettemääratud. Talupoeg jäi talupojaks ja sinivereline elas lossis. Muretseti, kas pere on toidetud ja missioon täidetud, et paradiisi pääseda. Tänapäeva võimaluste juures võib aga kõike juhtuda. Edu uksed on ju teoreetiliselt kõigile valla ja paradiis võib oodata ka maa peal. Seetõttu kardetakse vast kõige enam seda, et ei tohi olla ebaedukas – luuser, kui soovite. Seda kultiveerib ka meedia. Kui sa oled ebaedukas, pole sul ei tuntust, raha ega ka kõiki neid hedonistlikke hüvesid, mida maailma pakub. Ebaedukad kardavad muidugi selle pärast, kuidas elus hakkama saada. Vähem muretsetakse teiste pärast. Mõned targemad mehed muretsevad selle pärast, kuivõrd ja mil mil määral suudavad nad oma elu ise juhtida ning mis saab inimkonnast ja elust kui sellisest üldse.

Räägime veel meeste hirmudest, sul on just ilmumas raamat “Mees, kes kartis“. Mis laadi hirmudest see raamat räägib?
See on lugu kolmest mehest, kelle elu piirab, kammitseb ja määrab ära hirm. Juttu tuleb hirmust elu halluse, olemise tühisuse, surma nukruse, ühiskonna nõmeduse, elu represiivsuse, totalitaarsuse, julmuse, igapäevaprobleemide raskuse, depressiooni, lootusetuse, kurjuse ja rumaluse ees. Luubi all on ka veidi teistsugune hirm – hirm olla hea sõber, hirm usaldada kedagi, hirm olla mina ise, realiseerida mõnd ammust unistust või fantaasiat.

Milline on naiste roll meeste hirmude tekkimisel ja tõrjumisel?
Naine on nii suure osa mehe hirmude allikaks kui ka nende tõrjujaks. Elementaarne hirm, mis meeste puhul naistest lähtub on see, kas mees on ikka tasemel. Kas ta suudab panna naist end erilisena tundma, kas naine ikka hindab teda piisavalt ja kas mees saab eluga hakkama. See puudutab ka meeste suurimat hirmu voodis, et kas tal ikka seisab ning kas ta suudab naise õnnelikuks teha. Samas on naine meeste puhul oma kaine maisusega hea üldise ja kosmilise hirmu peletaja. Naine oma arenenud reaalsustaju ja toimekusega annab kõigile maistele toimetustele mõtte ja motiivi, paneb mehed tegutsema ja elus edasi liikuma. Naiste ilu ja võlu annavad vastuse paljudele meeste küsimustele, teevad mehed õnnelikuks ja panevad nende elu paika.

Kas see raamat on eelkõige meestele oma hirmude lahtiharutamiseks või naistele, et nad paremini mehi mõistaksid?
Nii ühtedele kui teistele. Ühed mõistavad ennast siis ehk paremini ja teised saavad meeste kartustest parema pildi, et neid mõista.

Buduaar Shopping
Marge Rahu