UUS Beebiblogi: saame tuttavaks – mina olen Katre, 29. nädalat rase

Tere, Buduaar! Mina olen siia jõudnud selleks, et jagada teiega enda rõõme ja muresid seoses lapseootusega. Olen 22-aastane ja läbin seda teekonda elus esimest korda. Ehk leiavad minu jutustustest abi või head ajaviidet need, kes ise sama asja läbi teinud või läbi tegemas või kellel lihtsalt huvi laste ja raseduse vastu. Siinkohal vajaks  ilmselt mainimist, et olen juba oma raseduse kolmandas trimestris. Nimelt on käes 29. nädal. Siiani jõudmine on läinud nagu ikka – üle mõningate kivide ja kändude.

Olen minagi üks neist noortest, kellele kogu lapseootus ootamatult sülle kukkus. Esialgu oli kõik suur šokk ja olin mitmeid nädalaid masenduses. Elu ei olnud kohe sugugi sellises järgus, et oleksin suutnud endale last ette kujutada. Õigemini, olin ma küll juba varasemaltki end sellistelt mõtetelt leidnud ja emaks saamist ammu soovinud, ent too periood, mis parasjagu elus käsil oli, ei olnud selleks sobilik. 

Suurimaks mureks oli see, et elasin koos kahe korterikaaslasega üsnagi suvalises korteris. Õnnetu üksikema ma aga siiski õnneks ei ole. Mees on olemas ja ka mõlemapoolsed vanemad on vanavanemateks saamise mõttest ärevuses. Lapseootele jäämine oligi pigem see õige tõuge, et end lõpuks kätte võtta ja korralik kodu luua.

Nüüdseks aga ongi asjad juba ilusasti lahenenud. Jätsin eluga ühiskorteris hüvasti ja otsisime endale kahekesi oma pesa. Ammugi olen üle saanud esimesest ehmatusest ja olukorraga täielikult kohanenud. Tundub nagu oleksin olnud igavesti niisugune, sest peeglisse vaadates ei meenugi, milline mu keha varem välja nägi ja tundub, et praegu ma täitsa õige mina välja näengi. Kõik näib nii loomulik ja tunnen end oma kehas hästi.

Sellisest sissejuhatavast lõigust, kuidas mina siiani jõudnud olen, loodan siiralt, et on kasu kunagi neile, kas samas olukorras ehk on, ja et see julgustaks inimesi rohkem endasse uskuma. Ootamatu lapseootus võib küll rivist välja lüüa, kuid ei ole see midagi, millega hakkama ei saaks. Mina näiteks olengi seisukohal, et laps tuleb ikka siis, kui ta tulla tahab. Ta ei pea alati ilmtingimata planeeritud olema nii, et olemas on ideaalne kodu, töökoht ja kõik muu, mida vajalikuks peetakse. On ka täiesti võimalik alustada üsnagi nullist ja rasedus on piisavalt pikk aeg end lapse tulekuks valmis seada. 

Peatse kohtumiseni,

Katre