Reklaam sulgub sekundi pärast

VÄHIGA VÕITLEV EESTLANNA PALUB ABI: “Iga sent on meile oluline!”

Facebooki kommuunis FinEst - Eestlased Soomes jagatakse abipalvet rinnavähiga võitleva eestlannast pereema aitamiseks. Raili on 36-aastane, kellel diagnoositi 2016. aasta jõulude aegu 3. astme rinnavähk. Loe tema lugu: 

"Olen 36aastane naine, kahe lapse ema (11- ja 2-aastane). Jõuludel 2016 sain diagnoosiks 3. astme rinnavähi, mis on edasi läinud lümfidesse. Läksin üle orgaanilisele toidule. Jaanuaris eemaldati vasak rind ja 14 lümfisõlme. Lõikus läks väidetavalt hästi.

Sain olla paar päeva kodus, kui järsku läks tervis kehvaks. Tekkis suur pearinglus ja oksendus. Sain olla ainult ühes asendis ja pead keerata ei saanud, liigutada ei saanud, sest pearinglus oli kohutav. Kiirabi viis mind haiglasse. Lebasin seal kaks nädalat ühes asendis. Kaal langes kõvasti. Tehti magnetuuringud, kompuuteruuringud. Midagi ei leitud. Tasapisi sain juba natuke süüa.

Haiglas olles tekkis korra suur õhupuudus. Ahmisin suure häälega õhku, kuid kopsudesse midagi ei jõudnud. Seda nimetati paanikahäireks. Mind saadeti koju ja kirjutati antidepressandid. Plaanitud keemiaravi otsustati edasi lükata kuu aega, et saaksin kosuda.

Esimene nädal kodus oli juba parem. Sain ise söömisega hakkama ja veidi liikuda. Teisel nädalal hakkasid ilmnema antidepressantide kõrvalnähud - halvenes päev-päevalt neelamine, sinikad jalgadel, paistes huul ja paanikahäired algasid uuesti. Need tihenesid 5-6 korda päevas ja lõpuks esines neid juba 5-6 korda tunnis. Neelata oli juba võimatu ja veega õnnestus ainult suud loputada. Kaal langes hirmsasti, kaalusin 48 kg. Kiirabi käis vahel mitu korda öö jooksul ja lõpuks viis mind taas haiglasse.

Haiglas esines väga tugevaid paanikahoogusid, mida mu mees isegi pole näinud. Selleks tehti rahustavad süstid otse veeni. Mina neid momente ei mäleta, järelikult olid hood nii tugevad. Ravim vahetati välja, paanikahood hakkasid taanduma, hakkasin kosuma ja kolme nädala pärast sain koju.

Pääsesin keemiaravile. Sellest ravist tekkisid krambid ja suured värinad jalgades, et mees pidi jõuga mu jalgu kinni hoidma, et üldse kuidagi olla saaksin. Haiglast sain vaid lihast lõdvestava süsti, mis ei aidanud. Mees lohistas mind WC-sse, voodisse, pesema. Minu enda liikumine muutus võimatuks. Kuna ka jalalabad käändusid sissepoole ja jalanõusid jalga panna oli võimatu, siis väiksed varbad olid lohistamisest marraskil.

Kuu aja pärast otsustati vahetada keemiaainet CEF. Jalgades midagi paremaks ei läinud ja olin taas haiglas. Olin jälgimisel, tehti erinevaid uuringuid, sain minimaalsel määral füsioteraapiat. Hakkasin taas kõndimist õppima. Sain juba toe najal sammusid teha. Kuna olin kaua ühes asendis pikemat aega, olid ka suured lihaspinged kaelas ja kätes. Kaela sirgeks lükata polnud võimalik ja pea lihtsalt rippus rinnal.

Kolmas keemiaravi, taas CEF. Möödus nädal ja olin alguses tagasi - värisevad ja krampis jalad. Taas haiglas. Tehti palju uuringuid, millest osad saadeti ka Saksamaale. Tulemuseks oli, et vähk on kahjustanud immuunsüsteemi. Selleks määrati kuus päeva kortinsoni tilgutit kolm tundi päevas. Alustasin kõndima õppimist kolmandat korda.

Neljas keemiaravi. Seekord otsustati, et lahjem aine ja iga nädal. Harjutan ikka käimist, kuigi vaja oleks kõvasti füsioteraapiat. Parem käsi veel hästi ei tööta ja vasak kand ei suuda veel maad puudutada. Kuid suudan juba toe najal kõndida. Kogu selle aja on mu mees olnud minu kõrval. Ta loobus oma töökohast, et saaks hoida pisikest tütart ja mind. Samuti koolilapsel on omad nõudmised ja mured. Mees müüs maha kõik oma jalgrattad ja varustuse, et katta igapäevakulusid. On jäänud kapile vaid profisportlase karikad ja medalid. Kahjuks pole me bürokraatia tõttu saanud saanud riigilt veel mingit rahalist abi.

Peame käima mitu korda nädalas vereproove andmas pluss keemiaravi ja muude ravimite tilgutused, mis vahel kestavad kümme tundi päevas. Kui kõik läheb halvasti, siis läheb kõik. Meie auto seisab remondis ja ootab maksmist 2000 eurot mootoriremondi eest. Minu haiglaarved on meeletud, kuid neid ei ole millestki maksta. Lapsed tahavad süüa ja riideid. Orgaaniline toit on kallis, samuti peaksin võtma füsioterapeudi.

Tean, et saan terveks - pean saama, sest mu lapsed vajavad mind. Iga sent on meile oluline ja oleme südamest tänulikud, kui suudate meie pere aidata."

Oma panuse Raili abistamiseks läbi Fundraiseri saab anda siin