Väikese vanusevahega lapsed

Inimesel, kes ei ole valmis oma esimestki last sünnitama, võib mõte laste järjestikusest sünnist pea pöörlema panna. Ainsamagi järeltulija kasvatamine paistab siis keerulise ja tohutult raske ülesandena. Miks siis kaks last? Ja veelgi enam - miks järjest?

Maria (27) sai oma teisest rasedusest teada veidi enne oma esimese poja esimest sünnipäeva. Ehkki ta on alati vähemalt kahte last tahtnud, oli ehmatus suur. Et vahe nii väike jääb. Noor naine kirjeldab oma esimesi tundeid: „Rasedustesti tehes ei olnud kahtluse varjugi, et pole rase, triibud läksid minu arust lausa tumepunaseks. Ja siis olid pisarad, pisarad. Ja pisarad sellepärast, et ei olnud rõõmupisaraid. Tundus, et terve maailma raskus vajus mu õlgadele: kuidas ma küll toime tulen? Esimene laps ei käiks ju siis veel lasteaiaski. Vähemalt viis aastat kodune järjest? Kuidas ma vastu pean? Jne. Nii et esimene plaan oli minna ja katkestada rasedus medikamentidega just samal nädalavahetusel, kui mu poiss (esimene laps ja väga planeeritud) oleks saanud kingid oma aastaseks sünnipäevaks.

A{image id=486586 align="right"}ga. Mida kauem ma seda teemat seedisin ja lõpuks ka oma ema ja õega valmis arutlema olin, seda kindlamini aktsepteerisin tunnet, mida hinges algusest peale tajusin - (sellest ka need pisarad), et sünnib ka see laps, kui ta juba on selline ellujääja, et hoolimata tarvitatud SOS-pillist alles jäi. Ei ole mina suuteline katkestama ühte võimalust elule. Ja kaks last oli plaanis ka mu miinimumprogrammis.

Nii et lastel peaks nüüd vanusevahe tulema umbes 1,8 aastat. Mis hakkab toimuma kuue kuu pärast, see mind väga ei morjenda. Võtan praegust aega kui puhkust ja üritan seda ka vastavalt sisustada. Ja mis ma veel arvan, on tegelikult see, et kui ma olekski nüüd tööle läinud vahepeal, siis tundes ennast, oleks jäänudki ehk meie pere ühelapseliseks - vanusega kipuvad inimesed järjest mugavamaks muutuma ju. Ja siinkohal saan oma miinimumprogrammi kohta öelda: tehtud!“

{image id=486581 align="left"}Roosi (34) on oma abikaasaga samuti unistanud kahest-kolmest lapsest, kuid lühikese vahega lapsed küll kohe alguses plaanis polnud. Juhtus aga sedasi, et esimene tuli alles siis kui Roosi oli juba 31-aastane: „Algul oli ikka plaan ühega hakkama saada ja siis edasi vaadata. Juhtus aga nii, et väga oodatud esimene ei tulnud tükk aega. Ja siis me kartsime, et teise ootamisega läheb ka kaua ja hakkasime kohe proovima. Kaarel oli pooleteist aastane, kui Anni sündis. Praegu, kui lapsed veel väiksed, me veel kolmandale ei mõtle. Tagantjärele hirme seoses teise kiire tulekuga ei meenu. Lootsin, et teine laps tuleb parem magaja. Mõtlesin, et kuidas saaks päevaplaanist kinni hoida ja vanema lapsega ikka tegeleda. Anniga oli kõik justki taaskord uus, kuid probleemivabam – ta magas paremini ja paljud asjad, mis esimese puhul nõutuks teevad, olid teada. Oma elu lihtsustamiseks kasutasin ära vanemapalka – kuna vahepeal oli tulumaksu alandatud, jäi mul koos lasterahadega kätte sellevõrra enam raha, et sain endale lapsehoidja appi palgata. Me jagasime hoidjaga oma tegevusi alati nii, et lapsed ei tunneks end tõrjutuna. Poiss oli nii väike, et lihtsalt polnud mõtet temast oodata, et ta tahaks vanema lapse rolli sattuda. Lapsehoidja leidsin ajalehekuulutuse peale – oli üks keskealine invaliidsuspensionil daam, kes oli nõus väikese palga eest abis käima. Tema ülesandeks kujunes peamiselt väiksema käru lükkamine. Kuid minu elu oli nagu sellevõrra lihtsam ja Annil oli vankris magades ju üsna ükskõik, kes teda lükkas - hoidjatädi lükkas, mina samal ajal tegelesin pojaga.

Lapsed muutsid mu elu, eriti sellepärast, et neid on kaks järjest ja ma ei saanud ligi viis aastat tööturule naasta. Kontserte ja sõpru oli juba sellega vähem, et lapse saamine sattus samasse aega, kui teise linna kolimine. Uues kohas ei olnud nii palju tuttavaid ees ja vanad jäid kaugeks. Paljude meelest on hea kui saab korraga „kaelast ära“ - mõne aasta jooksul jõuad ühe asemel kaks last lasteaiaküpseks ja ise tööle. Siiski arvan, et nii väikese vahega on hind üpris kõrge, kui ei saa abijõude tarvitada. Minul isiklikult puudub siin linnas võrgustik. Kui vanemad ja tädid lähedal, olnuks ehk ilma lapsehoidjata ka ok, kuid ma ei hakanud oma võimete piire testima. Eks ma olen seda kahe lapse asja püüdnud võta sellise säästupaketina, kuid ma ei ole sisimas kindel, et see just see õige asi on. Vanasti sünnitati ju igal aastal laps. Kuid siis elati ju mitme põlvkonna kaupa koos ja naiste sihid olid toona hoopis teised. Muidugi masinad ja ühekordsed mähkmed aitavad, kuid inimese ja naisena vajame me ju kõik palju rohkem vaheldust, kui meie esiemad 200 aastat tagasi. Samas ei kahetse ma sugugi, et nii läks ja ma tunnen, et olen isiksusena peale laste sündi palju terviklikum.“

Oma lapsed on kõige lahedamad inimesed, kellega koos olla. Miks peaks siis vaid ühe laheda tegelasega piirduma? Väikest magusalõhnalist ja maigutavat titte kaisus hoida on mõnusamaid asju maailmas. Veelgi mõnusam on, kui ootamatult avastad, et see väikeseks peetud tegelane oskab juba maailma asju arutada ja vahetul moel oma uitmõtteid just sinuga jagada. Väikese vanusevahega laste puhul on nüansse, mis tekitavad stressi või hirmu, kuid probleemid võivad tulla ka suurema vahega laste puhul. Rõhuasetused ja vormid on lihtsalt erinevad. Sisetunne, tahe, võimalused ja saatus dikteerivad lõppkokkuvõttes selle, milliseks kellegi peremudel kujuneb ning palju ja suure vahega lapsi sünnib.

Märkus: Nimed on muudetud.

Noorte emadega vestles Veronika Raudsepp Linnupuu

[email protected]