Vale sajand

 kuna ilu nõuab ohvreid.
No tegelikult nõudis ta seda ka vanasti, aga mulle tundub, et siis olid kleidid oluliselt pikemad ja naiste jalgu katsid paksud sukad. Vot, seda ma tahaksingi – maani kergitatud sabaga kleiti. Sellist kraekesega ja natuke kohevate varrukatega, nagu eelmise sajandi alguses. Ja “peanupukübarat” ka. Ja spiraallokke. Ja kõike seda ilusat, mis nendega kaasas käis – sukahoidjad, naljakas pesu, pannaldega kingad.
Punkt 2: Ma vihkan tehnikasajandit! Minu elu tehnikaimed küll kergemaks ei tee. Ma lihtsalt ei kannata, kui keegi 5 korda helistab, kui ma näiteks dušśi all olen. Või heliseb mobla just siis, kui ma olen selle ülemisele korrusele kapi peale jätnud ja ise just trepist alla jõudnud. Ja kui ma siis trepist tagasi üles marsin, jääb telefon vait. Vabandan kõikide sõprade ees, kes on helistades seetõttu minu rämeda sõimu alla on sattunud :)
Ja arvuti on üks eriline kurja juur. Esiteks ei tööta ta sugugi alati nii kuidas vaja. Teiseks, sageli on selle mittetöötamise põhjustanud minu teadmatus. Kindlasti tuleb nüüd mõni kommentaar, et miks ma siis arvutikursustel endale asja selgeks ei tee. Aga ma lihtsalt ei taha, ei viitsi ja ei tunne huvi. Nii lahe oleks, kui kõigil oleks aega rääkida näost näkku ja käia üksteisel külas. Ja kirju saada vanal heal postiljoni meetodil. Mu vanavanemad saadavad mulle alati sünnipäevakaardi postiga.
Punkt 3: Palun viisakust. Oh, ma kõlan juba nagu Tädi Siiri, aga ma tõesti ei kannata, kui algklassi lapsed mind p***e saadavad. Vastu kah ei tohi neile midagi öelda, muidu nende samade laste vanemad saadavad mind veel kuskile pimedamasse kohta. Ja ise teate ju neid probleeme, millest nii palju juttu on olnud: jalakäijaid ei lasta üle tee, klatšitakse selja taga, poliitikast ei hakka rääkimagi.
Olete näinud filmi “Uhkus ja eelarvamus”? Või lugenud raamatut? Mmm... See oli täiuslikult viisakas maailm.  Nii romantiline oleks, kui mehed naisi austusega  teietaksid. Mõtlen mõni kord, et selles filmis tahakski elada. Kõik oskavad tantsida ja loevad raamatuid.
Ma tahan, MA TAHAN... miks ma ei saa seda, mida ma tahan???

Nii et kui keegi ajamasina leiutab, sooviksin olla esimeste seas, kes sellest teada saab. Läheks näiteks aastasse 1896.
Sain end nüüd välja elada ja arvan, et igaveseks siiski sinna ei jääks. Võib olla sobiks ma sellesse ajastusse rohkem, kuid tänapäevas on ka nii palju, mida ma igatsema hakkaksin. Sõbrad ja trennid ja muusika, riis valmis kotikestes, veevärk, auto, värvilised fotod ...
Ok, pole ju hullu midagi. Kohanema peab. Olen ma tõesti ainuke?

Teie koopanaine Siiri :)
[email protected]