VÕÕRAST LAST KASVATAV NAINE: ema kolis Hispaaniasse, isa pidutseb Tallinnas

Enamasti kirjutatakse ja räägitakse sellest, et kui naine ja mees lahku lähevad, siis ei suuda nad last omavahel ära jagada. Mõlemad üritavad omale võimalikult suuri õigusi lapse osas jätta. Mõnikord on aga vastupidi - kumbki ei taha last, sest see segab vallalise elu elamast.

Istun siin praegu arvutis ja minu kõrval magab oma ööund väikene Rasmus. Olen tema ema sõbranna. Rasmuse ema elab praegu Hispaanias, läks sinna tööd tegema juba aprillis ja tuleb tagasi septembris. Poiss jäi alguses isa juurde, aga nüüd on see väike õnnetu hing otsaga minu üürikorteri diivanil maandunud, sest tema emal ja isal on mõlemal korraga jooksuaeg. 

Rasmuse ema ja isa läksid lahku pool aastat tagasi. Alguses ei tahtnud isa midagi lapsest kuulda, aga kui ema otsustas välismaale kolida, siis keelas isa poissi kaasa võtta. Poiss jäi isa juurde, aga pidas seal vastu kaks nädalat. Seejärel selgus, et isa ikkagi ei leia poisi jaoks aega. Ühel õhtul olid nad minu ukse taga ja mis mul muud üle jäi kui poiss vastu võtta. Isa ütles, et ta ei saa hakkama. Et isegi seksida ei saa enam kodus ning poiss kardab üksi koju jääda, kui ta õhtuti välja läheb. Rohkem ei olnud sellel mehel vaja midagi öelda. See lause lõi mu pildi selgeks: Rasmus jääb minuga, kuni ema tagasi tuleb. 

Rasmus on väga hea ja armas poiss. Alguses igatses ta oma vanemaid. Lapse armastus on ju pime ja paljud vanemad ei oska selle eest hoolt kanda. Või siis on neile nii oluline iseenda heaolu ja nad ei oska perena eksisteerida. Ma ei teagi, kuidas asjad nii selles peres läksid, sest veel pool aastat tagasi oli neil normaalne perekond.

Rasmus joonistab tihti oma perekonda ja unistab väikesest õest. Peale lasteaeda küsib alati, kas ema on helistanud. Ja siis nii paar korda nädalas me helistame emale Skype'is. Isast pole midagi enam kuulnud, aga hiljuti rääkis üks sõbranna, kes töötab baaridaamina, et näeb isa igal nädalalõpul linnas pidutsemas. Isa elab sellist elu, nagu tahab. Rasmus sinna ei mahu. Võibolla ongi nii hea.

Nii me siin istume õhtuti kahekesi söögilauas, käime laupäeviti pargis palli mängimas, teeme koos süüa, käime koerte varjupaigas loomi toitmas, vaatame multikaid ja loeme igal õhtul muinasjuttu. Rasmus on tark. Ta on õppinud selle paari kuuga kella tundma ja kõigi oma pereliikmete nimesid kirjutama. Lugemine ja arvutamine tulevad ka juba päris hästi välja. Meil on koos väga hea ja Rasmus küsib aina vähem oma vanemate järele. Meil on nii hea, et ma tahaks, et see jääkski nii. Aga ma tean, et paari kuu pärast saab see kõik läbi. Ja mu süda murdub siis. Ainuüksi sellest mõttest hakkan ma nutma.

Milline ebaõiglus. Mina oleksin väga õnnelik, kui saaksin endale sellise imearmsa poja. Kui ma oma lapsi ei saa, siis ma võiksin võtta ka selliseid nunnusid Rasmuseid enda juurde kas või kolm tükki elama. Samal ajal on palju selliseid vanemaid, kes peavad karjääri, raha, pidusid või mis iganes asja oma lapsest tähtsamaks ja laps on justkui mingi asi, mis tuleb ilmale tuua, sest nii on ju ühiskonnas kombeks. Selline on elu. Iga laps ei saa sellist perekonda, mida ta väärib. Pole midagi teha peale lootmise, et kõik läheb siiski hästi. Meie kõigi elus.

Buduaari kirjakast