Advokaadi nõuanded: abielu või vabaabielu!?

Soov armastatud inimesega koos elada ning pere luua on nii loomulik, et enamasti ei mõelda suhte alguses raha, vara ega lahutuse peale. Õiguslikust vaatevinklist on kooseluks erinevaid võimalusi – vabaabielu ja abielu. Buduaarile tegi professionaalse ülevaate vandeadvokaat Indrek Veso.

Kooselu jooksul mitte ainult ei õpita teineteist tundma, vaid selle ajal muretsetakse ka kooseluks vajalikke asju ja panustatakse ühisesse kodusse ja elukvaliteedi edendamisse. Registreeritud abielu ja vabaabielu erinevustest rääkides taandub rõhk poolte varalistele suhetele. Siinkohal toon välja ülevaate vabaabielu ja abielu varasuhetest. Valik on igaühe enda oma ja on hea teada selle juriidilisi tagamaid.

Varasuhetest vabaabielus

Kui elatakse vabaabielus ja ostetakse igapäevaeluks vajalikke asju, siis tihti ei mõelda, milline on soetatud vara õiguslik staatus. Samas abielludes paarid reeglina teadvustavad, milline saab olema nende varaline suhe, kuna abielludes tuleb teha varasuhte osas valik.

Vabaabielus varalistele suhetele kohaldatakse võlaõigusseaduse seltsingulepingu sätteid, kus pooled peavad ühise eesmärgi saavutamise nimel panustama vara ja tööga. Seltsingulepingust tulenevaid õigusi reguleerib võlaõigusseaduse § 589, mille kohaselt „seltsinglaste tehtavad panused, samuti seltsingu jaoks omandatud vara lähevad seltsinglaste ühisomandisse“. Ühisomandisse saab vabaabielus omandada ainult vallasasju (auto, tehnika, mööbel ja muud taolist), mitte kinnisasju (korter, maja, maad ja muud sarnast). Ühisomand on kahele või enamale isikule üheaegselt kuuluv omand. Seega vallasasjad, mis omandatakse vabaabielulise suhte jooksul ühiste panustega, kuuluvad mõlemale, ilma et oleks kindlaks määratud, kellele kui suur osa kuulub. Kui vara jagamiseks läheb, siis vabaabielu jooksul omandatud ühisvara jagamisel tuleb kindlaks määrata asjade omandamisel iga partneri panuse suurus. Kui on selgeks tehtud panuse suurus, saab selle alusel tekkinud ühisvara jagada – kas jättes vara ühele partnerile ning teine saab kompensatsiooni oma osa eest, või müüa ühisomand ning jagada saadud raha vastavalt osade suurustele. Samas, vabaabielus võib panuste suuruste hilisem selgekstegemine osutuda keeruliseks, kuna tuleb tõendada ja hinnata kummagi partneri nii varalist kui töölist panust ühisel eesmärgil ostetud asja soetamisel. 

Vabaabielus soetatud kinnisasjadest

Vabaabielus kinnisvara omandamisel saab kinnisasja omanikuks see partner, kes on kinnistusraamatusse omanikuna sisse kantud. Isegi kui seda tehakse koos ühise kodu soetamise eesmärgil ning mõlemad parterid on rahaliselt kinnisasja soetamisse panustanud.

Seda seetõttu, et kõik tehingud, mis puudutavad kinnisasja, tuleb teha notariaalses vormis ning kui partnerite kokkulepe, millega nad ühiselt omandavad kinnisasja, ei ole notariaalselt tõestatud, on partnerite omavaheline kokkulepe tühine. 

Partneril, kes rahaliselt panustas teise partneri nimele ostetud kinnisasja ostmisesse, on õigus nõuda alusetust rikastumisest tulenevalt oma panustatud osa tagasi.

On võimalik kanda mõlema partneri rahalise panusega kinnisasja soetamisel mõlemad partnerid kaasomanikena vastavalt rahalise panuse suurusele omanikena kinnistusraamatusse. Sellisel juhul on mõlemad partnerid kinnisvara omanikud ning võivad oma osa igal ajal müüa. 

Varasuhted abielus

Abielludes on varasuhted selgemad ning abikaasadel on võimalus valida neile sobiv varasuhe. Perekonnaseaduse kohaselt võivad abikaasad valida vara suhteks kas varaühisuse, vara juurdekasvu tasaarvestuse või varalahususe.

1) Varaühisus on kõige levinum ja ühtlasi ka majanduslikult kõige siduvam varasuhe, kus kõik abielu kestel omandatud asjad lähevad ühisomandisse. Kui abikaasad ei ole varasuhet valinud, kehtib nende vahel varaühisus. Varaühisuse puhul ei kuulu ühisvara hulka kummagi abikaasa lahusvara, milleks on abikaasade isiklikud tarbeesemed, enne abiellumist abikaasa omandis olnud vara, abielu kestel pärimise ja kinkimise teel omandatud vara, lahusvara arvel omandatud vara. Ühisvaraga tehtavates tehingutes peavad reeglina osalema mõlemad abikaasad või peab tehingu sõlmimiseks ühe abikaasa poolt olemas olema ka teise abikaasa nõusolek. Kui nõusolekut ei ole, on selline tehing tühine. Perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks võib abikaasa teha tehinguid teise nõusolekuta. Kui ühisvara omandamiseks tehtud tehingust tekib kohustusi, siis vastutavad abikaasad nende eest ühiselt.

Ühisvara on võimalik jagada abielu lahutamisel või abieluvaralepingu sõlmimisel. Vara kuulub abikaasadele võrdsetes osades ning eeldatakse, et abikaasad jagavad ühisvara kokkuleppel.

2) Juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte puhul on kumbki abikaasa ka abielu kestel tema poolt omandatava vara ainuomanik. Ta võib iseseisvalt oma varaga tehinguid teha ning vastutab kohustuste eest reeglina üksi, välja arvatud perekonna vajaduste rahuldamiseks tehtud tehingute puhul. Perekonna ühise eluasemega tehingute tegemiseks on aga igal juhul nõutav teise abikaasa nõusolek, sõltumata sellest, kummale ühine eluase kuulub. Näiteks kui ühele abikaasale kuulub abielludes maja ja abikaasad kolivad pärast abiellumist sellesse majja elama, siis ei või maja omanikuks olev abikaasa majaga tehinguid teha ilma teise abikaasa nõusolekuta. Sellega kaitstakse varanduslikult nõrgemat abikaasat. Varasuhte lõppedes jagatakse abielu kestel omandatu abikaasade vahel võrdselt ära. See tähendab, et abielu jooksul vähem teeninud abikaasa saab teiselt abikaasalt nõuda rahas poolt selle vara väärtusest, mille võrra teine on rohkem rikastunud. 

3) Varalahususe puhul on abikaasad teineteisest varalises mõttes täiesti sõltumatud. Abikaasadel ei ole seadusest tulenevaid ühiseid õigusi vara osas ega varasuhtest tulenevaid nõudeid varasuhte lõppemisel. Seega käsitletakse abikaasasid varaliste suhete seisukohalt nagu teineteisega mitte abielus olevaid isikuid. Puudub vajadus teise abikaasa nõusoleku järele kummagi abikaasa varaga tehingute tegemise korral.

Pärast abielu sõlmimist on võimalik varasuhte eelistust igal ajal muuta, kuid siis saab seda teha üksnes notariaalse abieluvaralepinguga, milles saab kindlaks määrata, millist varasuhet hakatakse edaspidi kasutama. Samuti saab abieluvaralepinguga määrata kindlaks konkreetsete asjade kuuluvuse.

Nagu öeldud, on valik iga paari ja iga inimese oma. Tuua välja, et milline neist kooselu variantidest on kõige õigem, pole lihtsalt võimalik.

Tekst: vandeadvokaat Indrek Veso, advokaadibüroo Magnusson

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar Shopping talv 2012