Allan Roosileht – hommikune ärataja

Kertu Jukkum

[email protected]

 
Allan Roosileht, Star FM-i hommikune ärataja, on aastakümneid olnud üks tuntuimaid ning hinnatuimaid meelelahutajaid erinevates diskosaalides üle Eesti. Teda iseloomustatakse kui üht laia silmaringiga elukogenud meest. Lisaks hindavad näiteks tema kolleegid Allanis äärmist abivalmsust, mõistvust ning tasakaalukust.
Tema elu on alati keerlenud ümber muusika, toredate inimeste ning meelelahutuse.
Usun, et Allani-sugust inimest tunda ja teada on väärtus iseenesest.
 

Milline oli lõppenud aasta ja mida ootad uuelt alanud aastalt?
Lõppenud aasta oli väga hea. Töö mõttes oli see möödunud väga rahuldust pakkuv. Aasta lõpus ilmunud raadio kuulatavuse edetabelis selline tõus läbi teha on tõeline saavutus ja tõeline tööalane võit aga seda töö võitu ei saavutanud ma mitte üksi vaid koos terve meie pundiga.
Töö on üldse minu jaoks väga tähtis asi ning sealjuures on oluline hea kollektiiv. Taolist loomingulist tööd, nagu seda on raadiotöö, on vaja teha inimestega koos. Õhkkond on minu jaoks väga oluline.
Reisimise mõttes oli see aasta lausa suurepärane. Mul õnnestus teha kaks reisi, mis ilmestasid seda aastat enneolematult hästi ja oli samas ka selle aasta kõrgpunktid.
Uuelt aastalt ei oskagi midagi oodata. Ma ei suhtu aastatesse ootustega, sest kõik, mis tuleb ootamatult on lahedam kui see, et oled elu aeg midagi oodanud, mida ei pruugigi tulla.
Ma ei ole selline unistaja, et loon endale mingid tohutud pilvelossid ning hakkan nende järgi oma elu korradama. Tuleb see, mis tuleb.

Kus sa lõppenud aastal reisil käia jõudsid?
Kevadel Sri Lankas, mis oli täiesti vapustav elamus. Enneolematu reis. Tõeline muinasjutumaa ja siis selle kõrval need tsunaami kannatused, mis kõik silma paistsid seal ilusate liivarandade vahelt. Ühesõnaga kõik oli tasakaalus ja samas väga huvitava rahvaga maa, selline mõnus ja vastutulelik.
Ning äsja jõudsin tagasi ka Egiptusest, mis samuti oli huvitav ning paeluv mitmes mõttes.

Õppisid ülikoolis tegelikult eesti filoloogiat ning ka töötasid eesti keele õpetajana – kuidas sai sinust diskor? Oli see sinu teadlik valik?
DJ tööd ei ole ma kunagi teinud tööna, mitte iialgi ei ole see olnud minu töö. Ma olen selle kõrvalt teinud alati ka muid asju ja eriti tänapäeval võib olla DJ täiesti hobikorras, teha mõned kihvtid üritused lahedale publikule ja elada end koos publikuga välja.
Teatud ajal minu elus hakkas diskode tegemine lähenema tööle, sest mõnes ööklubis tekkis aja jooksul kindla graafiku alusel töö – see võttis mingil määral töö iseloomu ära. Olen alati teinud neid üritusi, mida ise olen tahtnud teha ning ära öelnud need, kuhu ma ei sobi või mida erinevatel põhjustel korraldada ei taha.
Kuid seevastu näiteks kusagil Saku Suurhallis koos oma hea semu Allar Levandiga teha mõnda suurüritust on tõeline nauding. Heale publikule alati!

Tunned sa puudust õpetajaametist?
Ei tunne. Ühest asjast siiski tunnen ja see on sellest, et mina käisin koolis elu õppimas täpselt samamoodi nagu käisin seal teadust – kirjandust ja eesti keelt õpetamas. Õppisin noorte kõrvalt elu ja olin pidevalt kursis sellega, mida noored tahavad.

Nii et klassi ette tagasi sa ei kipu?
Ei kipu kindlasti. Kuid ma ei ütle kindlasti „ei“ kui on võimalus osa saada mõnest huvitavast võimalusest või üritusest. Ma ei saa öelda, et ma ei lähe kunagi kooli, mul ei ole kooli vastu midagi. Kooli aeg oli omapärane aeg.
Kuna aga õpetaja ametit pidasin oma hobi – diskode tegemise kõrvalt, siis mingil hetkel ajaliselt ma mõlemat asja enam ei jõudnud. Kõige raskem aeg oli see, kui tuli kahest klassist kokku 60 kirjandit ja pidin need nädalavahetusega läbi vaatama.

Kui kaua sa õpetajana töötasid?
Ligi 10 aastat ja selle aja sees oli ka sõjavägi – poolteist aastat.

Kui tihti sind praegu diskosaalides kohata võib?
Diskosaalides ja ööklubides üsna harva, kuid ma käin seal külalisena väga meelsasti. Mul on enamikes klubides olemas kaardid ja ma kasutan neid hea meelega käies pidevalt väljas klubides lõbutsemas ning kuulamas-vaatamas mis toimub ja kuidas üks või teine lugu rahvale peale läheb. Kogun selliseid muljeid pidevalt ja käin hea meelega kõikvõimalikel ning täiesti erinevatel üritustel. Võin istuda rahvalikul pidudel ja samas ka tunnen end hästi klubiüritusel. Tunnen end kõikvõimalikel erinevatel üritustel ja erineva rahvaga väga hästi.

Kõik teavad sinu lauldud poplugu „Turvamees“ – kuidas see sündis?
„Turvamees“ sündis Pärnu hotellis. Kirjutasin sõnad üles ja Tallinna jõudes ajasin kamba kokku ning tegimegi loo ära. Seejärel olin selle looga Vahur Kersna saates ja lisaks ka Eesti Televisiooni saates „7 vaprat“, kus see lugu oli üle kuu aja esikohal. Ma ei oleks kunagi uskunud, et sellest loost võib midagi tulla ja pealegi oli see minu suust esimene laul. Hiljem tegin ma veel lugusid, kuid need enam nii popiks ei saanud.
Tundus, et see turvamehe teema oli tol hetkel üsna ajakohane ja muidugi kirjutatud läbi kerge iroonia. Ometi võeti seda otseselt turvamehe lauluna ja on tänaseni selliseks jäänud.

Kas koolis oli laulmise hinne „viis“?
Jah, pärast seda kui ma laulukoori läksin. Kuid laulnud olen tegelikult lapsest peale. 

Mil määral on su elu aastate jooksul muutunud?
Ega peaaegu polegi muutunud. Alustasin Linnaraadiost, mida juhatasin. Alates Raadio 2 loomisest töötasin seal ning nüüdseks juba ligi kaks aastat raadios Star FM.
Alati on meeldinud mulle reisida, kasvõi mööda Eestit. Omal ajal reisisin Margus Turuga mööda Eestit palju ringi. Samuti on suvi mulle alati meeldinud ja meeldib endiselt.
Kuid pidusid on loomulikult vähemaks jäänud ning mõtteviis on ka muutunud. Kuid selles mõttes olen endine, et avatud kõikidele võimalustele.
Vanust on ajaga iseenesestki mõista juurde tulnud.

Millist muusikat kuulad kodus olles?
Kuulan lastelauludest Sri Lanka regepundi muusikani välja. Kusjuures kõik plaadid mis ma saan, kuulan otsast lõpuni läbi.
Hiljuti Egiptusest tulles tõin taas kaks plaati kohaliku muusikaga.
Mul on huvi absoluutselt igasuguse muusika vastu ja ma kuulan kõike, mida üldse salvestatakse ning plaadi peale pannakse.
Mul on kodus näiteks olemas ka Hawaii saarte mere müha 60-minutit ja seda plaati ma küll väga tihti ei kuula, kuid aeg-ajalt on lahe suvel autoga sõites panna see plaat peale ja kuulata.

Sind on peetud läbi aegade üheks legendaarseimaks megadiskoriks. Mis võib olla sinu edu saladuseks?
Mind ei ole läbi aegade megadiskoriks peetud. Ma alustasin küll suure mürtsuga
77-ndal aastal ja üheksakümnendate alguses ajakirjanikud valisid mind parimaks DJ-ks, kuid tegelikult sõltub kõik sellest, kuidas asja vaadata.

Kas ja mille poolest tänapäeva diskorid erinevad 90-ndate hinnatud diskoritest (Rannamäe, Turu, Roosileht)?
Tol ajal olime meie tänases mõistes MC-d. Meie üritused polnud vaid muusika mängimine, vaid terve õhtu sisustamine – see oli hoopiski teine asi. Tantsuõhtud olid ka sellised, et vahel sai muusika vaikseks keeratud ning tükk aega rahvaga lihtsalt lobiseda. See oli hoopiski teistsugune töö.
Kuid jään oma liistude juurde ja inimesed on mulle ka öelnud, et nad ootavad minult seda, mida alati olen teinud. Ma ei pea ega taha muuta oma stiili.

Kas su elus on midagi, mida kahetsed?
Võib-olla ühte aega - vene sõjaväe aega, kuid see polnud minust sõltuv. Mind võeti kinni ja pandi vangi pooleteiseks aastaks. Kuid ka seal olles käisin diskosid tegemas, mängisin plaate ja lasin Tallinnast endale linte saata.
Samal ajal tuli seal pidevalt püüda inimeseks jääda ja mitte selle jamaga kaasa minna. See ajaruum mõjus paljudele üsna nördimapanevalt ja väsitavalt, kuid ometi õnnestust sellest välja tulla. Tagasi jõudes panime asjad taas käima. 
See ongi ainus asi, mida kahetseda, kuid see polnud minust sõltuv.

Kas sa hea diskorina pole vahel tahtnud kusagil mujal elada ja töötada?
Vat siit tulebki see, et kui ma lihtsalt miksiksin lugusid kokku, siis oleks see võimalik, kuid olen kogu asja sidunud rahvaga, rahva lõbustamisega ning mitte ainult lugude ettemängimisega. Ehk siis nagu MC, kuid kui inglise keelt ei valda, siis on väga raske olla kusagil mujal MC.
Aga Kuubal Jüri Makaroviga käies tegin küll kohalikele diskot.  Seal olid diskod hästi popid ja kuigi hispaania keelt ei osanud, meeldisime rahvale ning rahvas oli diskost vaimustuses. Mujal olen ma vaid Egitptuses diskot teinud, paraku küll ainult vane turistidele, hotelli diskoteegis.
Teoreetiliselt võiks muidugi minna kuhugi teise maailma punkti elama. Venemaa on omal ajal sel viisil läbi sõidetud. Ma ei seogi tegelikult tulevikku nii kindlalt Eestiga ja kui mul ühel hetkel see poliitikute jama ikkagi üle viskab, siis ma lähen siit lihtsalt minema.

Nii et poliitikasse sina ei läheks?
Ausõna, kindlasti mitte! See pole küll muutus, mida peaksin enda puhul oluliseks.

Aga millist muutust sa veel oma elus võimalikuks pead? Mida tahad muuta?
Tahaks et mul oleks üks kord selline kodu, kus ma saaks kõik oma plaadid panna niimoodi, et ma need kergelt ja kiiremini ka üles leiaksin. Ma tahaksin, et kõik minu asjad oleksid minu oma kodus.

Mida sa inimestes hindad?
Hindan kõiki inimesi. Kui on ka selline inimene, kellelega hästi läbi ei saa või ei klapi, siis ikkagi pakub ta mõtlemisainet. Iga inimene on omamoodi huvitav, isegi kõige labasem pätt. Igas inimeses on midagi, mis paelub.
Inimestesse, kes minusse suhtuvad hästi – suhtun ka mina hästi.
Tihti hindan inimesi ka suhtlemise kaudu. Samal ajal aga hindana ka neid inimesi, kes on midagi suurt korda saatnud. Nagu näiteks meie presidendiks saanud või suuri kirjanikke, häid muusikuid, kelle muusikat meeldib mulle kuulata.

Kas sul on eeskujusid olnud?
Vist ei ole enam. Kunagi kui ma alusasin ürituste vedamist, siis oli mulle nagu paljudele DJ-le heaks eeskujuks Riho Baumann. Aga nüüd olen pigem ma näinud seda, et mitmetes raadiojaamades püütakse mind jäljendada, kuigi ma ei soovita seda kunagi teha. Aga mõnikord inimesed jäljendavad teist teadmatult.
See on selline huvitav samastumine, et inimesed õpivad märkamatult üksteiselt igasuguseid huvitavaid asju. Isegi silmapilgutamist.

Mis on su elumoto?
Ma ei ole seda kunagi sõnastanud, kuid võib-olla see, et elu peab olema ilus. Ma olen selline nautleja-tüüp, kõike tuleb teha mõnuga ja selles väga palju järeleandmisi teha ei saa. Kuid loomulikult on selliseid ebameeldivaid momente elus ja kurbi hetki, kuid neist tuleb üle saada.

Mida oled sa elus saavutada tahtnud? Olid sul noore inimesena mingisugused eesmärgid?
Noore inimesena pakkus mulle suurt huvi elus kaasa löömine ning juba siis tegin ma ajakirjandusele kaastööd ning selle kaudu jõudsin ma ka kohtumisteni noorkirjanikega. Oluline oli erinevates seltskondades liikumine. Sellega tuli kaasa ka kõik muu.
Samuti kuulusin tol ajal Noorte Autorite Koondisesse.
Aga sihiteadlikult pole ma kunagi  ühegi tähe poole liikunud, sest see täht on nii kauge ja udune, et ma pole kunagi teadnud, millise tähe poole ma tegelikult liigun. Aga kuhugi olen ma välja jõudnud.

Kertu Jukkum
[email protected]