ANNE SMITH: kaalulangetamine ja võitlus söömishäirega

Minu jaoks on probleemiks olukorrad, kus ma vigastuse, haiguse või muu põhjuse tõttu ei saa trenni teha. Trenn on loomulik osa minu elust ja tuleb ette olukordi, kus ma tunnen, et trenni tegemata ma ei ole toitu ära teeninud. Kui ma trenni teha ei saa, tekib mu peas hirm, et mu energiakulu on liiga madal ja seega võin rasva arvelt kaalu juurde võtta.

Samuti on mul olnud kaua aega ekstreemne iluideaal äärmiselt peenikesest taljest, mida teadupoolest olen varasemalt üritanud saavutada nii ekstreemkorsettidega kui muudel ebatervislikel viisidel.

Hirmu tulemusena rasva arvelt juurde võtta tekib kiusatus viia oma kaloraaž liiga madalaks (isegi vähenenud aktiivsust arvestades) ja/või tarbitud toit välja oksendada, mis teadupoolest pole tervislik.

Kuigi teoorias olen ma tugev ja olen kursis tagajärgedega, siis meeleheites on kergem enesehävituslikule teele astuda. Olen toitumishäirega kimpus olnud ning täheldanud, et stressirikkamal perioodil on söömishäire sundmõtted ka kergemad tulema.

Täna kirjutan toitumishäirete teemal ja kuidas ma ise püüan sellele teele mitte langeda.

Söömishäireid on laias laastus kolme tüüpi: anoreksia (inimene piirab oma toitumist, mõtleb haiglaselt oma kehakaalu peale ning on seetõttu alatoitumuses), liigsöömishäire (inimene ei suuda oma toidukoguseid kontrollida ja tal tekivad pidurdamatud söömasööstud), buliimia (kahe eelmise kombinatsioon, kus söömasööstud vahelduvad näljutamisega). Liigsöömishäire ja buliimia erinevuseks peetakse, et liigsöömishäire korral ei ürita inimene kompenseerida söömasööstude tagajärgi oksendamise, füüsilise koormuse suurendamise või toitumise edaspidise piiramisega. Liigsöömishäire korral ei esine alatoitumusega perioode nagu buliimia korral.

Tihti arvatakse, et anoreksia all kannatavad inimesed on alati alakaalulised, kuid see ei pruugi iga kord niimoodi olla. Ka 120 kg kaaluv inimene võib ennast näljutada, kuid vaatamata sellele ei pruugi ta jõuda kunagi soovitud kehakaaluni, rääkimata alakaalust. Peamine põhjus seisneb siin selles, et kui inimene üritab viia oma kaloraaži liiga madalale ja tekitab sellega väga suure energiadefitsiidi, siis see pidurdab kaalulangust. Sellega paneb inimene oma keha stressiseisundisse, kus organism on tugevas energiapuuduses ning ta teeb kõik selleks, et toidust saadavaid energiavarusid talletada. Seega hakkab keha töötama organismile vastu ja kehakaal ei lange.

Üsna sageli võib anoreksia üle minna buliimiaks, sest pikaajaliselt näljatunde käes vaevlemine on koormav. Selle tulemusena võib vallanduda söömissööst, kus inimene ei suuda söömist enne lõpetada, kuni on end täielikult üle söönud. Sellised söömissööstud võivad korduda ning vahepeal võib tekkida ka käegalöömistunne kaalulangetuse osas, kuni inimene end uuesti käsile võtab ja jälle end näljutama hakkab. Söömissööstude risk on teine põhjus, miks ennast näljutavad inimesed võivad olla ülekaalulised.

Olukorras, kus kehakaal ei taha langeda, üritab osa inimesi (sageli lisaks toitumise piiramisele) enda kehalist aktiivsust liigsel määral suurendada. Tehakse meeletult pikki trenne, kuni ollakse täiesti kurnatud. Selle tulemusena tekitatakse samuti liiga suur energiadefitsiit, mis paneb organismi kaalulangetusele vastu töötama.

Kaalulangetamisel on tavapärane, et kaal ei lange ühtlaselt, mõni nädal võib see langeda kilo või paar, samas on tüüpiline, et vahepeal kaal mitu nädalat järjest seisab või isegi tõuseb. Tihti ei saada kaalumisel soovitud tulemust kehakaalu ööpäeva jooksul toimuvate kõikumiste tõttu. Paraku olukord, kus kaalu pealt vaadates soovitud number vastu ei vaata, valmistab tavaliselt suurt pettumust ja meeleheidet, mis ei ole ka mulle võõrad tunded.

Kui kaal enam ei lange või soovitud tulemus pole veel saavutatud, on lihtne teha saatuslik viga, hakates oma toitumist liigselt piirama või lausa näljutama. On väga loomulik mõelda, et kui praegu kaal ei lange, siis järelikult on praegune kaloraaž ikkagi liiga kõrge ja ma peaksin hakkama veelgi vähem sööma. Paraku toimib kaalulangetus siis, kui energiadefitsiit on mõistliku suurusega.

Kui olen olukorras, kus trenni mingil põhjusel teha ei saa ja/või tekivad toitumishäire sundmõtted, siis üritan endale neid põhitõdesid meelde tuletada ja kui ka libastun, siis püüan rääkida oma murest, hirmudest ning mõelda tõsiselt oma elule ning tervisele pikemas plaanis. 

Soovitan pöörduda perearsti (kes suunab edasi spetsialisti poole), psühhiaatri (vastuvõtule saab ilma saatekirjata) ja usaldusväärsete lähedaste poole. Kõige hullem on oma murega üksi jääda ja arvata, et saad lõpuni ainult ise hakkama. Toitumishäirega ei saa elada kvaliteetset, tervislikku ja pikka elu!

Toitumishäire tagajärjed on kohutavad alates peavaludest, nõrkusest, luude hõrenemisest kuni viljatuse, tõsise südame-, neeru- ja maksakahjustuste ning ka surmani. 

TOITUMISHÄIREID EI TOHI ILUSTADA! EI OLE HÄBI OTSIDA ABI NING TUNNISTADA OMA PROBLEEME! 

Armastusega
Anne