ANNE SMITH: liiga tihti enda kaalumine

Kui langetad kehakaalu, siis võib üsna kergesti peale tulla tahtmine end väga tihti kaaluda. See on loomulik, sest ilmselt ootad ka kiiret tulemust. Ja kui õnnestubki kaalu peale astudes näha, et oled täna pool kilo kergem kui eile, siis on positiivne emotsioon garanteeritud.

Niimoodi võib kaalumine muutuda peaaegu et sõltuvuslikuks ja olles täiesti aus, siis ka ma ise olen olnud hädas kiusatusega end iga päev kaaluda. Ennast iga päev kaaluda ei ole aga kindlasti mõistlik, nagu ei ole mõistlik ka kaaluda ennast ülepäeviti või kolme päeva tagant.

Üks suuremaid probleeme sagedase kaalumisega on, et inimese kehakaal kõigub ööpäeva jooksul ja ka päevade lõikes võrdlemisi palju ja see võib olla põhjustatud väga paljudest teguritest. Kaalukõikumised kuni 2 kg on täiesti tavalised ja neil ei ole seost pikaajalise kaalukaotusega. Niimoodi võib vabalt juhtuda, et sa oled täna kilo või poolteist raskem kui eile, ilma et oleksid kaalulangetuse osas midagi valesti teinud. Kui sa aga kaalule astudes näed, et oled kilo juurde võtnud, siis tekitab see sinus paha tunde. Ühtäkki leiad, et pead ennast veel rohkem toiduga piirama või teed selle peale ühe lisa kardiotrenni. Niimoodi kaldud sa aga oma pikaajaliselt kaalulangetuse teekonnalt kõrvale. Näiteks kui hakkad end näljutama, siis võib see varsti lõppeda ülesöömisega. Seega liiga tihti kaaludes on alati risk, et sa näed liiga suurt kaalunumbrit, mis ei ütle mitte midagi sinu tegeliku kaalulangetuse edukuse kohta. Hoopis viid ennast niimoodi asjatult stressi ja on oht õigelt teelt kõrvale kalduda.

Lühiajaliselt võib toimuda kiire kaalukõikumine kehas oleva vedeliku arvelt. Kui keegi võttis nädalaga 4 kg alla, siis see on peamiselt vedeliku arvelt ning selline kaalulangetus ei ole jätkusuutlik. Kui hakatakse kaalu langetama, siis tavaliselt piiratakse süsivesikute tarbimist. Selline muutus toob ajutiselt kaasa vedeliku hulga vähenemise kehas, mis võib mõne päevaga tuua kaasa mitmekilose kaalulanguse. Kui siis ennast kaaluda, on alguses emotsioonid laes. Samas mõne päeva möödudes vedelikukogus kehas taastub ja kehakaal tõuseb. Niimoodi võid sa saada negatiivse emotsiooni. Näiteks kui sa kaalud ennast kolm päeva pärast kaalulangetuse algust ja avastad, et oled kaotanud 2,5 kg, siis saad sellest väga positiivse emotsiooni, kui sa aga sellest kolm päeva edasi kaalud ja avastad, et oled 2 kg juurde võtnud, siis võib kergesti langeda musta masendusse. Tegelikult oled kaotanud 0,5 kg, aga pärast teist kaalumist tunned sa tõenäoliselt ennast väga näruselt kuni loobumise mõteteni välja.

Samal põhjusel ei ole hea mõte kaaluda ennast pärast sünnipäevapidu, kus sai mõned ülearused palad või torditükid söödud. Eelmisel päeval söödud kõrge süsivesikukogus seob kehas vedelikku ning niimoodi võidki peojärgselt avastada, et oled mitu kilo juurde võtnud. See on hetk, mil paljud kaalulangetajad murduvad. Tekib tunne, et ei ole üldse mõtet kaalulangetusega tegeleda, sest iga väiksemagi libastumisega tuleb kõik raske tööga saavutatu tagasi. Niimoodi võib tekkida tunne, et olengi lootusetult paks ja kehva ainevahetusega ja las ma siis parem olen paks ja õgin edasi oma kurbuse leevendamiseks. Reaalsus on aga see, et kui sa oleksid mõned päevad kaalumisega oodanud, ei oleks sa sellist kaalutõusu märganud ja oleksid saanud palju positiivsema emotsiooni, et üks patupäev ei tee pikas perspektiivis kehakaalule midagi.

Sage kaalumine on eriti kahjulik inimestele, kellel kipuvad emotsioonid kergemini kõikuma. Kui sa oled selline nagu mina, kes võib üsna kergesti masendusse langeda, siis peaksid kaalumisega kindlasti rohkem piiri pidama. Tuleb üritada ennast hoida ja mitte tekitada ise juurde olukordi, kus juhuslik kehakaalu kõikumine võib sulle haiget teha.

Liiga sage kaalumine võib tekitada ebarealistlikke ootusi kaalulangetuse osas. Näiteks kui sa oled esialgu võtnud plaani, et kaotad 3 kg kuus ja niimoodi kuus kuud järjest, siis pärast seda, kui sa avastad, et oled viie päevaga kaotanud 1,5 kg, võib sul tekkida mõte, et 3 kg kuus on selgelt liiga aeglane tempo. Niimoodi on jälle oht, et hakkad ennast näljutama, kuni sa lõpuks vastu ei pea ja lõpetad selle suure söömissööstuga. Kindlasti peaksid ennast hoidma liiga sagedasest kaalumisest, kui sul on söömishäire. Oluline on endale teadvustada, et kaalulangetus on pikaajaline teekond ja oluline on langetada kaalu mõõdukas tempos, kuid jäädavalt.

Kui sa oled otsustanud koos kaalulangetusega tegeleda jõutreeninguga, mis on igati hea mõte, sest ainult rasva põletades ei saa endale ilusaid kehavorme, siis võid sa õudusega avastada, et sinu kehakaal on hakanud treeningujärgselt kasvama. Põhjus peitub selles, et jõutreeninguga hakkab vähemal või rohkemal määral suurenema lihasmass. Lihased kaaluvad rohkem kui rasvkude ja nii võib olla, et kuigi sa kaotad rasva, siis kehakaal võib veidi tõusta. Samas näed sa palju parem välja, kehamõõdud vähenevad ja keha rasvasisaldus väheneb.

Eelnev näide kinnitab, et üksnes kehakaalu jälgimine ja selle põhjal endale hinnangu andmine ei ole kõige targem mõte. Kaalumise kõrval võiksid sa kindlasti ka ennast mõõta, jälgida näiteks vähemalt vööümbermõõtu ja puusaümbermõõtu. Mõõtmine võib olla tülikas, aga see võimaldab oma arengut objektiivsemalt hinnata. Kaalulangetusega on üsna tihti, et vahepeal kaal ei lange, kuid samal ajal mõõdud vähenevad. Ennast mõõtes on võimalik saada üle masendusest, mis võib peale tulla, kui kaal seisab.

Kui tihti siis peaks kaaluma?

Kuna juhuslikud kaalukõikumised võivad vabalt olla 2 kg ning 2 kg on võimalik kaotada jätkusuutlikul viisil mitte kiiremini kui kahe nädala jooksul, siis kaks nädalat võiks olla minimaalne periood, mis jääb kahe kaalumise vahele. Ma julgeks isegi väita, et kui inimese kehakaal kahe kaalumise vahel ei ole muutunud rohkem kui 2 kg, siis ei saa selle põhjal teha mingit objektiivset järeldust, kas kaal on suurenenud või vähenenud, sest see muutus jääb juhusliku kõikumise sisse. Kaks nädalat kahe kaalumise vahel on minu arvates absoluutne miinimum, aga veel parem oleks, kui kaaluda ennast nelja nädala järel, sest selline vahemik annab täpsema pildi pikaajalisest arengust ning juhusliku kõikumise mõju on nelja nädala peale tunduvalt väiksem.

Kui sa tahad kaalumiste tulemusi võrrelda, et saaks objektiivselt otsustada, kas oled kaalus alla võtnud, siis peaksid kõik kaalumised olema tehtud võimalikult sarnases olukorras. Mina kaalun end alati hommikul, pärast WC-s käimist ja enne hommikusöögi söömist. Kindlasti ei kaalu ma end päevade ajal, sest siis võib kehakaal olla tavapärasest kõrgem. Nagu ma ennist mainisin, siis ei ole tark end kaaluda ka siis, kui eelmiste päevade jooksul on olnud mõni pidu, mil on söömine veidike käest ära läinud. Ma kaalun ennast kolm korda järjest ja arvutan kolme korra keskmise, et saada võimalikult täpne tulemus. Neid põhimõtteid järgides olen teinud omalt poolt kõik, et kaalumiste tulemused oleksid võimalikult hästi võrreldavad ja annaksid edasi tegelikku pilti minu kehakaalu muutustest.

On muidu väga lihtne kirjutada blogis, et sa peaksid end kaaluma kord kuus, kuid palju raskem on kiusatusele vastu seista. Eks ma ise ka mõnikord libastun ja kaalun end tihemini ja mõnikord võin saada sellest negatiivse emotsiooni, kui kaalnumber peaks olema tõusnud. Hea mõte on peita kaal kodus kuhugi sellisesse kohta, kust seda ei ole võimalik nii kergelt kätte saada. Näiteks vii see keldrisse või panipaika, kuhu sa pead sellele spetsiaalselt järele minema ja ehk ka mingeid asju eest ära tõstma, et seda kätte saada. Niimoodi on kaalumine piisavalt tülikas, et sa ei hakka seda kergekäeliselt ette võtma. Võib planeerida ka kuupäevad, millal ennast kaalud, ja need kalendrisse märkida.