Reklaam sulgub sekundi pärast

BALAM: KUI MA TERVITAN õelust…

Kui ma tervitan õelust, siis vaatan talle sügavalt otsa, muigan kavalalt ja astun edasi. Vahel tegelikult lausa keksin.  Minu jaoks on õelus üks kole ja raske tunne, mis mõne inimese ümber tormi keerutab. Õelus tuleb aga kadedusest. 

Mu hea sõber, kes on mul ikka väga südames, ajab mu rahuliku loomu vahel täiesti lõrisema. Ta räägib palju ja teeb vähe. Unistab suurelt ja kaugele, aga siin ja praegu midagi ette ei võta. Ja kui me kokku saame, siis on mul ausalt öeldes tunne, et ma ei taha talle rääkida kõigist neist ägedatest hetkedest, mida olen vahepeal kogenud. Mitte sellepärast, et kipuksin uhkustama või et kõik lähekski ainult suurepäraselt. Olen tegelikult juba loobunud, et kõik oleks ideaalne. Millest ma siis veel õpin kui mitte torkivatest rahevihmadest, mis tulevad ja lähevad. Aga just see, et ta ütles kord, et kõik tuleb minu jaoks justkui nii lihtsalt ja niitis ühtlaselt ükskõikse niidukiga mu naeratuse maha. 

Mõtlesin küll, et mida ma valesti olen teinud. Olen ju talle palju vingeid ideid välja pakkunud, mis võiksid teda rõõmustada, aga sain lõpuks aru, et mina pole üldse oluline. Ta on libisenud kadeduse poriloiku, aga talle ka täitsa meeldib seal lesida ja ta ei vaevugi välja ronima. 

Mida siis teha? Aidata sõpra, kes ei taha toetust ja su enda rõõm ja õnn ärritavad teda? See tähendab õelust, mida ta enda sees aina kasvatab. 

Ma jätsin sõbra koos õelusepisikuga sinnapaika, istuma, pead sügama, torisema. Võtsin oma energiapalli kaasa ja läksin seda päikese poole veeretama. 

See seik juhtus mõni aeg tagasi ja mu sõber on nüüd jälle rohkem minuga rõõmustamas. Ütlesin talle ausalt ja otse, et tahan teda aidata, aga mind häirib, kuidas ta arvab, et mul on kõik olemas ja tal ei midagi, mul läheb alati suurepäraselt ja tema ei saa kunagi õnnelikuks. Vaatasin ja ei suutnud uskuda, mida kuulsin. Ta oli ise otsustanud, et tal ei lähe hästi ja kõik – õnn, ära tule segama, ma pean õelusega plaani, kuidas pori veel kleepuvamaks ja süngemaks värvida. 

Sõbral läks küll aega, aga ta sai aru, miks ma ei tahtnud temaga koos seal poriloigus palli veeretada ja ta vabandas. Lähedased ja kallid teevad ükskõiksete sõnade loopimisega palju haiget. Isegi kui nad ei taha halba, on vahel jube raske kuulata õelust nende suust. 

Arvan, et ükski inimene pole oma olemuselt õel. Pigem on õelus kui kutsumata külaline, kelle oma uksest sisse lased ja kui ta liiga kauaks jääb ja mugavaks muutub, siis on teda raske viisakalt välja visata. Õelus ja kadedus võivad näidata, et tahavad kõike täpselt sama, mis sõbral, ja siis oleksid nad rahul, kuid tegelikult ei saa nende isu kunagi täis. Ega kokk oskaks ilmselt piisavalt rõõmustada uute juuksurikääride või modell moedisaineri uute kangaste üle. 

Vaata, kuhupoole sa oma energiapalli praegu veeretad, sest sa võid iga hetk palli kinni püüda ja suunda muuta. 


Balam ajakirjale Buduaar Teen