Beebiblogi: kelle perekonnanime beebi saab?

Tänapäeval sünnivad päris paljud lapsed paaridele, kes ei ole abielus. Sellisel juhul aga kerkib alati esile küsimus, kelle perekonnanime laps siis saab või saama peaks. Hiljaaegu võttis minuga ühendust üks neiu, kes tundis selle teema üle muret ja mainis, et suhted mehega ei ole enam kuigi head ja tunneb, et tahaks igaks juhuks lapsele meelsamini enda nime panna. Ühtlasti loen üha enam foorumitest, kuidas naised on mingil raseduse etapil perekonnanime valikuga kahe vahel ja tahavad, et laps kannaks nende nime, kuid ümbritsevad inimesed teevad selle pärast etteheiteid.

Paistab, et inimestel on miskipärast kinnismõte, et laps peab igal juhul isa perekonnanime kandma. Sest nii on ilusam? Ja nii nagu peaks olema? Ma ei oskagi öelda, kust või miks niisugune arvamus on tekkinud. Ju vist sellepärast, et üldiste traditsioonide kohaselt võtab ka naine abielludes mehe nime üle ning mees on ikkagi see pool, kellel lasub kohustus oma nime edasi kanda.

Ka mina ei ole oma lapse isaga abielus. Oleme hetkel koos ja õnnelikud, ootame oma tulevast last, armastame teineteist, kuid tunneme lihtsalt, et selle asjaga ei ole absoluutselt kuhugi kiiret. Oleme mõlemad üpris noored ka ja üle poole elust on veel ees, kui kunagi peaks niisugune soov tulema. Minu arvates ei peaks seegi tänapäeval tabu olema, kui lapse vanemad ilmtingimata abielus ei ole. Eriti veel meie riigis, kus usk ei ole nii aktuaalne teema. 

Perekonnanime teema, mis paljudele mitteabielus olevatele lapseootajatele peavalu valmistab, paistab meil aga olevat juba ammust aega enne mu rasedust lahendatud olevat. Kummalisel kombel on minu kaasa näiteks ise avaldanud soovi, et  kui kunagi abielluma peaksime, võtaks ta parema meelega minu nime endale kanda ja näeb vaimusilmas meie ühist tulevikku pigem minu perekonnanime kandes ette. Seega ei ole küsimust ka selles, kelle nime saab laps – minu. Miks? Ilmselt seetõttu, et minu perekonnanimi on lihtsam ja eestlaslikum ning paistab pea iga nimega paremini sobivat. Mul on hea meel, et see talle meeldib, ja kui me ka kunagi endid abieluvande abil ühendada soovime, hakkab kogu meie pere seda nime kandma. 

Ma ei kujuta küll ette, kuidas me selle situatsiooni lahendaksime, kui asjalood oleksid teisiti, aga ma olen õnnelik, et ma ei pea sellepärast väga pead vaevama. Küll võin ma oletada, et kui mu kaasa siiski tahaks, et meie ühine laps kõigele vaatamata tema nime kannaks, ma selle talle arvatavasti ka võimaldaks, sest näen, et ta on usaldusväärne inimene, kes ilmselt oma lapsele ikka isaks jääda soovib.

Kõigile neile, kellel on perekonnanime ees valik ja ei tea, kumba oma lapsele valida, siis ebakindla suhte korral soovitaksin ma ikkagi lapse emal oma sõna maksma panna ja laps enda nime alla võtta. Muidugi kui üldse on niisugune soov, ent ei julge seda rakendada ainuüksi seepärast, et see ei ole traditsiooniline ja paistab, et teised selle pärast justkui maha teeks. Kui tundub, et mees ei pruugi lapse elus osalema hakata või on suhted ikka väga tugevalt jahtumas ja lapse eest hoolitsema hakkab siiski üldjoontes ema, siis miks peakski tal olema emast erinev perekonnanimi. 

Samuti võib perekonnanime valikul ju vabalt lähtuda sellest, milline nimi paremini kõlab ja mis ka eesnimega hästi klapib. Tänapäeval on meil nii palju valikuvõimalust ja minu arvates ei peaks olema tabu see, kui tehakse midagi teistmoodi kui vanemal ajal. Naised ja mehed on ju ometi kord üsnagi võrdväärseks saanud.

Mida teie arvate perekonnanimede panekust ja kas igal juhul alati peaks laps kandma isa perekonnanime või nõustute, et tänapäeval võiks teatud juhtudel lapsele jääda ka ema nimi?

Jälgi ka, millest mõtlen ja kuidas elan igapäevaselt väljaspool Buduaari keskkonda minu isiklikus blogis.

Katre