BIRGIT KAOTAB KAALU: kui oled suhkrusõltuvuse asemel nakatunud hoopis trennisõltuvusega

Head lugejad!

Esmajoones vabandan, et olete pidanud minu postitust seekord kauem ootama. Põhjuseid on mitu, kuid ma ei hakkaks sel teemal rohkem heietama. Kuigi elutempo on stressirikas, siis üritan nüüdsest olla positiivsem ja elurõõmsam. Pingete all kipub see oluline joon minus kiiresti ununema.

Millega ma siis vahepeal ka tegelenud olen? Veebruaris ei ole ma kinno pea jõudnudki, kuid uued Eesti filmid „November“ ja „Sangarid“ olen õnneks ära saanud vaadata. Käisime kolleegidega ka Kinoteatri etendust „Once Upon a Time in Estonia“ vaatamas ning kahel korral olen leidnud end Saku Suurhallis BC Kalev/Cramo korvpallimängudelt. Ülejäänud graafik on väga töiselt möödunud ning suure osa ajast moodustab ka trenn. Lisaks igapäevatööle ootavad mind veel viimased poolteist nädalat pingutusi ning ongi käes 12. märts, mil toimub esmakordselt Eesti Filmi- ja Teleauhindade gala. Mul on nimelt suur au EFTA konkursi korraldustiimis olla, mille üle olen päris elevil! Märtsi lõpul võtan nädalaks aja maha ning lähen vahelduseks Rumeeniasse ning viimastel päevadel Berliini, Saksamaale. Viimane seljakotireis jäi juulisse ning seekord on kolme nädala asemel aega kümme päeva, kuid palju värsket õhku ning looduses olek aitab kindlasti patareisid laadida. Viimasel reisil tuli mul päevas liikumist umbes 13 000-30 000 sammu vahemikus, seega eks sel ajal saab jõusaalitrenni asemel väga palju just väljas liikumisele ja mägedes matkamisele panustada. Kõik neli lennupiletit ning kaks bussipiletit läksid mul kokku maksma 69 eurot. Ausalt, Euroopas reisimine ei ole üldse nii kallis, kui see tundub!

Teate, ma tegelikult tahaksin ühel teemal lausa rõõmust lakke hüpata! Issand kui hea on taas täisvõimsusel korralikult trenni teha! Naljakas on muidugi tõdeda, et ma näen Meritoni Spordiklubi püsikliente juba rohkem kui oma sõpru või peret. Spordiklubi on saanud minu kolmandaks koduks, see paik lihtsalt kutsub külla ja ilma trennita on kuidagi raske oma nädalat üldse ette kujutadagi. Alustasin programmi alguses trenni tegemist tasa ja targu, kolm (vahel neli) korda nädalas. Olen varasemalt suure hurraaga alustamisega juba oma vitsad kätte saanud ning ei soovinud, et see korduks. Enda pealt olen täheldanud, et uue elustiili omandamine peaks toimuma sammhaaval, ilma ekstreemsusteta, sest vastasel korral on vanad harjumused kippunud kiiremini tagasi tulema. Üks lugejatest küsis, kas ma tunnen, et kolm trenni nädalas on mulle piisav koormus. Aus vastus on, et ei ole. Kuigi mingi areng oli juba kindlasti võrreldes esimese trenniga toimunud (mil isegi kõige kergemate raskustega trenn oli „huvitav“), siis otsustasime veelgi rohkem muudatusi sisse viia. Selleks ajaks oli programmi algusest möödas kolm kuud, mis tundus täpselt paras aeg uueks arenguhüppeks. Tegelikult soovisin ma juba varasemalt trennipäevade arvu tõsta, kuid esmakordselt õnnestus mul see 13.-19. veebruari vahemikus. Sel nädalal sain tehtud viis trenni ning sellest järgneval nädalal neli. Ideaalis püsiksin nüüd viie trenni vahemikus ning vahel, kui tõesti ei jõua, varieeriksin graafikut neljaga. Trenn aitab nii hästi mõtteid tuulutada, mistõttu omandab see lisaks keha muutmise seisukohale ka teisi lisaväärtusi. Kes veel praegu mõtleb trenniga alustamise peale, siis soovitan soojalt!

Kuna minu kaal on jaanuari algusest saadik jonnakalt ühel skaalal püsinud, siis vaatasime uuesti üle ka toitumise ning ka selles oleme veel kord uusi lähenemisi katsetanud. Ootaksin kaks nädalat veel ära, et näha, kuidas mu keha sellele kõigele reageerinud on ning millised on tulemused. Kas oleksite sellisest postitusest huvitatud? Kindlasti ei pretendeeri ma ekspertarvamusele, kuid tooksin lihtsalt välja mõned asjad, mida mina sel teekonnal õppinud olen. Kirjutaksin, millised muutused on aidanud mul ree peale tagasi saada ning mis on toitumises toiminud ja mis mitte. Minu treener Evelin on tagasi Eestis ning teeme päris hoogsalt trenni. Lisaks trennigraafikule olen vaikselt ka raskusi tõstnud ning suurendanud jõusaali kõrval ka kardio osakaalu. Tahaksin lisaks võrdlusele teile järgmine kord tutvustada ka oma lemmikharjutusi ning eelneva toitumise teemaga kombineerida ka arengut/muudatusi trennis.

Ma olen alati enda suhtes väga kriitiline olnud, vastasel korral ei oleks mul ka söömishäireid/buliimiat juba teismelisena tekkinud. See kriitilisus on välja löönud ka viimastel nädalatel, mil mul on olnud kaaluplatoo ning kõik ei ole läinud pingutustest hoolimata nii, nagu ma sooviksin. Palun ärge tehke sama viga. Nädalast nädalasse toimuvad mõõtmised, kus ma ei ole tulemustega rahul. Selle asemel, et endast välja minna, tuleb mõelda teisiti ja vaadata suuremat pilti. Pärast viimast mõõtmist ma seda tegingi. Tulemused on tegelikult hämmastavad, ainuüksi taljest olen ma 17 cm võrra peenem.

Seda pilti ma aga üksikul mõõtmisel kokku ei pane, kuidagi olen viimasel ajal oma peakesega liialt numbritesse kinni jäänud. Tagantjärele on nüüd kummaline mõelda, et pikka aega ei saanud ma aru, et ma üldse alla olen võtnud. Trennipluus jääb aga iga nädalaga aina lohvakamaks ning seda on hea tõdeda. Palun järgmiseks korraks teha ka uued võrdluspildid, et saaksin teile arengut paremini näidata. Tuttavad ikka kommenteerivad, kuid ise ei saanud aru. Nüüd on see aga kuidagi muutumas, sest tunnen oma keha teisiti. Kui ikka on aimdus, et reis on peenemaks jäänud, siis nüüd nii ka on. Tegelikult ma peaksin olema uhke, just selle üle, kui kaugele ma olen endaga viimase kolme ja poole kuuga jõudnud. Jah, minu kehakaal on 26. veebruari seisuga ikka veel 91,4 kg (-8,1 kg), kuid kokku olen kehalt kaotanud -42,5 cm ning viimase postitusega võrreldes olen oma keha rasvaprotsenti 1,6% võrra veel alla saanud. Ma ei tea, kas seda on palju või vähe, sest ma ei taju seda infot objektiivselt. Enda puhul ei saa ma edusamme mõõta ainult numbrites, vaid siia lisandub emotsionaalne pool.

Rohkem enesearmastust ja vähem kriitilist vingumist. Peaksin selle lause välja printima ning peegli peale kinnitama. Kaalunumber ei tohiks sattuda kinnisideeks, kuid vahel söön selles osas oma sõnu. Uskumatu tegelikult mõelda, kui palju see alateadlikult enesetunnet mõjutab. Saladuskatte all võin öelda, et tegin eileõhtuses trennis sohki ja kaalusin, seega paari päeva pärast toimuval kaalumisel on kaalunumber lõpuks ometi väiksem. Mõõdud olen veebruaris trenniga jälle kenasti liikuma saanud, selle muutusega olen praegu päris rahul olnud. Oi, kui palju tööd on veel ees, kuid sihikindlus ja tahe on need, mis aitavad pikemas perspektiivis ainult paremaks saada. Kaalulangetus ja hea vormi saavutamine on imetlusväärselt raske maraton. Väikestest tagasilöökidest ei tasuks end üldse heidutada lasta (kuigi see on väga raske), selle asemel tuleks oma asja edasi ajada ning treeningplaani/toitumisplaani vajadusel korrektuure teha.

Imeilusat märtsi algust ning laskem kevadet omale südamesse!

Armastusega
Birgit