Reklaam sulgub sekundi pärast

EESTI NAISTE EDULOOD: 9 kuud uue elu ja ametini

„Tead, lapsega kodus olles olen ma hakanud aega hoopis rohkem hindama ning olen korduvalt mõelnud, et peaks ise hoopis oma aja bossiks hakkama ja oma ettevõtte tegema,” räägib õhinal mulle üle kohvikulaua paarikuuse beebiga kodus aega veetev sõbranna. Tõepoolest, kui nüüd mõtlema hakata, siis neid tegusaid naisi, kes just sel ilusal ajal oma tõelise kire ja ande avastanud, on palju. Jagamegi siinkohal kaheksa naise inspireerivat lugu.

Lasterõivastebrändi Bebe Organic looja Birgit Kadak (28) on juba oma loomult väga tegus naine. Sellest annab aimu see, et esimese lapse planeeritud sünnikuupäeval 2014. aasta alguses kaitses naine Londonis oma magistritööd. „Kogu raseduse aja kirjutasin oma lõputööd. Sellele järgnesid kaitsmine ning lapse sünd. Esimesed kuud olin kodune ja harjusin emarolliga,” meenutab Birgit. „Moemaailm ei olnud mulle võõras – varem olin töötanud erinevates moeettevõtetes Rootsis ja Inglismaal.”

Kannapööre ja idee oma brändi loomiseks tekkis aga siis, kui Birgiti lapsel poole aasta vanuselt tõsine nahapõletik – atoopiline dermatiit – diagnoositi. „Siis hakkasin tõsisemalt uurima kangaste koostise, tehnoloogia ja päritolu kohta. Ostsin lapsele väga palju erinevate Prantsuse firmade riided, kuna neil on klassikaline ja aegumatu stiil, mis mulle väga meeldib. Hiljem aga selgus põhjalikumal uurimisel, et kangad, mida nad kasutavad, on erinevate keemiliste ainetega töödeldud ning puuvillased body’d sisaldasid tihti keemiliselt toodetud kangaid, mis ei lase nahal hingata. Tahtsin pakkuda oma lapsele parimat ning sellest ajast hakkasin kasutama orgaanilisi puuvillaseid tooteid, kuid need olid minu jaoks igavad ning mõtlesin, et miks ei ole orgaanilisest puuvillast erilisemaid tooteid. Tuli mõte ise midagi luua ning nii valmiski esimene kollektsioon,” räägib Birgit, kes sel ajal ootas juba teist last. „Kuna kollektsioon leidis kajastust erinevates blogides ja tekitas huvi, siis tulid ka esimesed ostud. Tänu sotsiaalmeediale leidsid mu tooted üles ka erinevad lasteasjade poed. Vaikselt hakkasin aru saama, et sellest võib kasvada midagi suuremat kui lihtsalt väike kollektsioon ja pildiseeria.”

Kuna Birgit on õppinud ja töötanud põhiliselt välismaal ning olnud selles tööstuses küllaltki kaua, teadis ta, et kui ta midagi saavutada tahab, siis peab see olema tehtud vastavalt moetööstuse standarditele. „Peab valmistama kollektsioone, et neid saaks presenteerida lastemoemessidel üle maailma. Peale esimeste suuremate huviliste ja reaalsete müükide sain aru, et on olemas huvi minu toodete vastu ning see viis selleni, et pidin järjest rohkem ettevõtlusega tegelema hakkama.”

Birgit tunnistab, et kuigi ta pole suurem asi unistaja, siis oma pood võiks tal küll olla. „See oleks tore ja annaks võimaluse kohtuda oma klientidega ning koguda tagasisidet. Müügid internetis suurenevad, kuid tagasiside andmine pole veel tavaks muutunud.”

Kolmandat aastat lapsehoolduspuhkusel olnud juristiharidusega Triinu Karolin (31) töötas enne õigusteaduste valdkonnas, kuni hakkas suuremat huvi tundma hoopis kosmeetikamaailma vastu. „Last oodates hakkasin huvituma kõigest, mis mingit pidi minu sisse läheb, olgu see siis toit, kosmeetika või ravimid,” räägib saarlanna. „Hakkasin rohkem lugema ja uurima ka erinevate kosmeetikatoodete kohta ja sain aru, et puhtaid ja häid asju on väga vähe, suurtootjad kasutavad tihti erinevaid turunduslikke trikke, et tekitada toote looduslikkuse ja puhtuse kuvand, kuigi tegelikult pakendilt koostist lugedes osutub see tegelikult väga kaugeks looduslikust.” Sellest ajendatuna valmistas Triinu esimese kehakoorija ja kehavõi. „Lõpetasin dušigeelide kasutamise ja hakkasin alati toodete koostist uurima. Tegin kehakoorijaid ja kehavõideid ka sõbrannadele ja pereliikmetele ning neil oli hea minek,” meenutab naine esimesi samme kosmeetikamaailmas. „Läks päris mitu aastat kodus nikerdamist ja suure hulga informatsiooni läbitöötamist, kui Boost Yourselfi looja mulle ütles, et võiksin ju oma brändi teha, et toode on ju hea!”

Triinu oli sellele küll juba põgusalt mõelnud, kuid oli jõudnud arusaamani, et looduskosmeetika tootjaid on Eestis juba niigi ja turg ilmselt ka küllastunud. „Kuid see õhku visatud mõte edukalt eeskujult tuli lihtsalt nii õigel ajal, motivatsiooni oli pika kodusolemise jooksul kogunenud piisavalt, et alustamiseks vajalik info läbi töötada ja kõik olulised nõuded ja vastav seadusandlus endale selgeks teha,” meenutab Triinu.

Seejärel tuli valida brändi nimi ning selleks sai HOIA homespa, mille idee seisneb ausa, kvaliteetse, võimalikult keskkonna- ja loomasõbraliku, keemia- ja pahnavaba kodumaise kosmeetika pakkumises. „HOIA loodust, HOIA loomi, HOIA oma nahka, HOIA keskkonda, HOIA ka teisi maailmakodanikke. Paljud toorained on toodetud Fair Trade põhimõtteid järgides, näiteks HOIA argaaniaõli valmistamisel makstakse berberinaistele lausa kolmekordset Fair Trade tasu ning paljudes toodetes rikkalikult sisalduv rafineerimata toores shea-või tuleb Aafrikast, mille valmistamine annab tööd kohalikele lesknaistele,” räägib Triinu, kes tahaks, et inimesed oleksid teadlikumad sellest, mida nad igapäevaselt enda ja oma beebide nahale ja pähe määrivad. „Soovin, et inimesed mõistaksid, et nahk on meie suurim organ ja kõik, millega me seda peseme ja mida sellele peale määrime, jõuab suuremal või väiksemal määral meie organismi. Soovin ka, et inimesed tarbiksid eetiliselt toodetud loomasõbralikke tooteid. Ilmselt see ongi kõige suurem eesmärk.”

Kaubamärgi Geidy By Geidy Karik taga seisab kaunis Geidy Karik (30), kes jäi lapsega koju kolm aastat tagasi ning taasavastas oma suure kire – õmblemise. Enne telekommunikatsiooniettevõttes ärikliendihaldurina töötanud Geidy kaubamärgiks said vestid.

Kõik sai alguse sellest, kui Geidy kõndis mööda kangapoest ja talle jäi silma punane villane kangas. „Astusin poodi sisse ja ostsin selle kangatüki ära, teadmata, mis sellest sünnib. Tahtsin teha sellest midagi mõnusat sooja ja nii see vestide tegemine alguse saigi. Kui sõbrannad minu vesti nägid, siis soovisid nad seda ka endale,” meenutab naine ja tõdeb, et kuna Eesti suvi on selline, nagu ta on, siis midagi sooja kulub alati ära. „Villane hoiab selja soojas ja vest on nii universaalne, et seda saab kanda nii pidulikult kui ka sportlikult. Samas rõhutab lihtne, kaunis ja lendlev lõige naiselikkust,” kiidab Geidy. „Sõbranna ütles, et kui teen talle vesti, siis kindlasti peaks sees olema ka n-ö firmasilt. Nii ma kaua ei nuputanud ja sündis nimi BY Geidi Karik. Mis ikka, sõpradele tuttav nimi,” räägib Geidy tagasihoidlikult. Tänaseks on naine valmistanud juba kümneid ja kümneid veste. „Kui ostan poest kauni kangatüki, siis ei jõua ma ära oodata, millal sellest midagi valmistada saan. Suve alguses hakkasid valmima ka õhemad suvised vestid ja jakid ja tundub, et nii see edasi läheb. Armastan seda, mida ma teen, kuid suurem osa õmblustööst tuleb kahjuks unetundide arvelt. Nädalapäevadest jääb väheks ja hobi tahaks vallutada kogu elu. Need naeratavad ja rahulolevad näod ja tagasiside annavad jõudu asjaga edasi tegeleda,” räägib naine, kes vaikselt tegelebki nüüd enda ettevõtte loomisega, et hobist saaks ametlikult ka töö.

Geidy tunnistab, et poleks kunagi osanud arvata, et asi nii kaugele areneb. „See esimene aasta on lihtsalt iseenesest samm-sammult edasi liikunud ja samas on kõik nii sujuvalt liikunud, ilma et oleksin osanud sellest isegi unistada. Tahaks nii palju teha, aga kogu muu elu kõrvalt lihtsalt jääb nädalapäevadest ja tundidest puudu. Sügisel läheb laps lasteaeda, siis saan rohkem aega oma kirele pühendada, milleks on kangad ja õmblemine. Muidugi oodatakse mind ka tööle tagasi, aga selle kohta ütlen, et kes teeb, see jõuab. Igapäevaselt arendan ennast uute õmblusalaste teadmistega ja tahaks saada kuhjaga uusi oskusi.”

 

Minna Sahvri perenaine Siret Elmi (39) töötas enne lapsega kojujäämist Rapla Vesiroosi Gümnaasiumis kantseleitöötaja-sekretärina ja toona ei olnud tal isegi ettevõtjaks hakkamise mõtteid. Need sündisid siis, kui laps püreed hakkas sööma! „Ajal, kui hakkasin lapsele püreesid andma, tekkis mul mõte neid Eesti beebidele ise tootma hakata, kuid turu-uuringut tehes selgus, et see turg on väga hästi kaetud ja väga raske oleks sinna siseneda. Kuna mu emal on toiduainetööstus, jäid talle ühel Läti toidumessil silma marmelaadid ja sealt ta selle mõttega tagasi tuligi ja mulle selle ette söötis,” meenutab Siret ettevõtmise algust. „Sidusime marmelaadide valmistamise püreedega ehk värvaine asemel kasutame Eesti oma marju, puu- ja köögivilju, mille hoolikalt puhastame ja püreeks teeme. Püreed annavadki kommile värvi. Hakkasime emaga marmelaadide koostisosade maaletoojaid otsima ja meie õnneks oli ühe maaletooja juures toidutehnoloog, kes aitas meil retsepti välja töötada. Katsetasime ja proovisime ja juba esimene proovimüük näitas, et asjal on jumet ja et on põhjust toodet edasi arendada.” Nii tulid kordustellimused ja tegusatel naistel sai käidud ka esimestel laatadel. Kui tuli aeg lapsehoolduspuhkuselt tööle naasta, arvas Siret, et marmelaaditegu jääb nüüd hobiks ja seadis sammud vanale töökohale. „See amet oli mulle väga meeltmööda ja dokumentidega asjatamine sobis mulle, kuid kohe alguses sai selgeks, et kahe koha peal töötamine on keeruline, seda enam, et alustatu – oma ettevõte – hakkas tuure üles võtma. Tuli teha valik, kuid väga raske oli otsustada, sest mõlemad ametid olid mulle väga tähtsad. Otsustasin tol korral oma ettevõtte kasuks, sest see oli justkui oma laps.” Siret ei ole oma valikut kordagi kahetsenud, sest ettevõtte juhtimine annab suure vabaduse oma aja planeerimisel. „Õnneks jäi mulle alles ka töötamine dokumentidega ja asjaajamine, mis käib mu iseloomuga kokku. Ühe koha peal istumine on mulle raske, olen liikuva eluviisiga.” Tänaseks on Siret oma ettevõttes tööandjaks veel kahele inimesele.

Lähitulevikus unistab naine jõuda ekspordini. „Esimesed ettevalmistused on tehtud ja eeltööd käivad. Kaugemas plaanis soovin, et ettevõte hakkaks elama oma elu ning kasvaks sellisele tasemele, et mina jään n-ö passiivse tulu ehk dividenditulu peale, mis omakorda annab mulle võimaluse reisida ja mõnusat elu elada. Aga hetkel meeldib mulle mu aktiivne tööelu, et saan teha seda, mis mulle meeldib!”

 

Kui noortel emadel on aega, siis võib sündida isegi pood – disainipood. Just seda tõestasid Krunnipea Butiigi loojad Greenika Berezjuk (32) ja Tiiu Varka (33), kes olid lastega kodused neli aastat.

Greenika ja Tiiu tutvusid ülikooli ajal ning on sellest ajast saati justkui sukk ja saabas – parimad sõbrannad. „Peale ülikooli läksime kohe kontoritööle, me mõlemad lõpetasime ärijuhtimise eriala,” räägib Greenika, kes töötas toona reisikonsultanina, Tiiu aga tegi personalitööd. „Pärast lastega kodus olemist me enam endisele tööle tagasi minna ei tahtnud, kuna see tundus kuidagi igav ja lisaks olime omamoodi vabadusega harjunud,” räägib Greenika.

Oma ärini ei jõudnud naised üleöö, vaid vastupidi – idee küpses paar aastat. „Kontoritöö ei pakkunud enam naudingut, see tundus kuidagi tüütu ja kodus oldud aastatega tundsime, et tahame oma ellu muutust. 2010. aastal hakkas justkui moodi minema käsitööehete valmistamine, tekkis igasuguseid helmepoode ja korraldati disainiturge,” meenutab Greenika, kes siis ka ise ehete valmistamisega alustas. Tiiu hakkas aga õppima õmblemist. Me müüsime oma loomingut e-poes ja disainiturgudel, ka paaris disainipoes, mis sellel ajal juba tegutsesid. 2014. aastal otsustasimegi julguse kokku võtta ja avada Eesti disaini- ja käsitööpoe. Meil oli alati mõttes, et proovima peab! Praeguseks on meil disainipood Tallinna kesklinnas ning Pärnu kesklinnas. Me fänname oma tööd – see on vaheldusrikas, huvitav ning loomulikult pakub väljakutseid. On ääretult kihvt, et Eestis on palju noori ja andekaid disainereid, kelle loomingut saame oma poodides esindada.”

Liisel Vellend (25) oli enne sünnituspuhkusele jäämist Baltika Grupis Bastioni brändi turundusjuht, AndMore boonusprogrammi projektijuht ja elluviija Balti riikides. „Praeguseks on minu poeg kaheaastane ning töiseks hakkasin siis, kui laps sai kaheksakuuseks,” räägib Liisel, kes toona leidis tee vahvlite küpsetamiseni ja alustas maitsvat äri Vahvlihaldjate brändi loojana. „Kes meist ei oleks vahvleid küpsetanud? 90ndatel tehti vahvlite küpsetamisega suurt äri! Unustatud maiuse äriideega pöördus minu poole sõbranna ning ideest sai minu käe läbi kiirelt teostus,” räägib naine Vahvlihaldjate sünniloost, mille algusspurt oli spontaanne ja kiire. „Null eelarvega kirest sündinud idee, mille ellutoomine oli päevade, et mitte öelda tundide küsimus. Ma olen oma loomult käivitaja ja pean sisetunnet meeldivalt kõditavad ideed koheselt teostama. 29. detsembril 2015. aastal helistas mulle sõbranna ideega ning aasta viimasel päeval oli Facebooki lehekülg koos logo ja nimega juba loodud. Tänaseks on sellest kasvanud minu pereäri ning sõbrannaga on teed lahku läinud.” Vahvlihaldjad on vahepeal saanud registreeritud kaubamärgiks ning avanud uuenenud Balti Jaama Turul kohviku.

Liiseli küpsetamispisik tuli koos lapse sünniga, mil oli rohkem vaba aega katsetada ja erinevaid retsepte proovida. „Mulle meeldib tänini katsetada ja end tehniliselt proovile panna, kuid ise söön magusat pigem vähe. Ma maitsen, teen vahet väga heal, heal ja halval, kuid suurema „degusteerimise” ja katsetuste hävitamise jätan perele,” naerab tegus naine, kelle järgmiseks suuremaks sihiks on Vahvlihaldjad rahvusvahelisele areenile mängima viia.

Oma kire võib leida isegi sotsiaalmeediasse maitsekaid pilte postitades ning õigetele inimestele silma jäädes. Just nii juhtus Instagramis @inqritt konto omaniku, modell Ingrid Vahiga (22). „Viimastel aastatel olen tõepoolest pildistamise vastu suuremat huvi tundnud, alustades siis meigi- ja raseduspiltidega ning lõpetades nüüd pere- ning beebifotodega.” Ingridi kontot fännab Instagramis üle viie tuhande inimese ning follower’ide arv kasvab iga päevaga. „Teise lapse puhul tean, kui kiiresti beebiiga möödub ja üritan mälestuseks võimalikult palju pilte jäädvustada, et neid ka Instagrami postitada,” räägib Ingrid, kes naudib väga pereelu elamist ning laste kasvatamist.„Aeg-ajalt jagatakse ka kiidusõnu ning on küsitud, kas ma ka päris blogi pidamisele olen mõelnud. Kasutan hetkel pildistamiseks oma telefoni ning n-ö algtaseme peegelkaamerat, kuid kavatsen tulevikus soetada veidi võimsama kaamera, ennast veidi selle kasutamise osas koolitada ning seejärel ka ehk fotoblogi pidama hakata. Hetkel aga jätkan oma perepiltidega Instagramis.”

 

Ilmunud ajakirjas Buduaar