Elina: tere, väike Sebastian!

Sünnitus on naise jaoks kindlasti ettearvamatu ja uus kogemus, mis jääb  meelde pikkadeks aastateks, sest see on ju ühtlasi ühe uue elu algus. Minu jaoks oli oodatud hetk kätte jõudmas ja 9 pikka kuud seljataga.

Sündmused hakkasid pihta juba nädal enne paikapandud sünnikuupäeva. Valmistasin ennast ette niipalju kui võimalik. Sai veel loetud foorumitest, kuidas keisrilõige ja sellega kaasnev üldse olema hakkab. Isiklik kogemus ju puudus. Südames siiski soovisin, et lapsuke ehk ise ja omal soovil uude ilma tahaks tulla, aga seda ei juhtunud. Kaasaga kodus veel 2 päeva enne haiglasseminekut õdusalt õhtut veetes otsustasime, et ka meie peame need tuntud esilekutsumisnipid ära proovima, muidu jääks ehk hing kripeldamaJ. Kasutusse läks pudel shampanjat ja õhtune kaisutusJPidime siiski tõdema, et meie puhul üks asi teiseni ei viinud, kuigi õhtu oli armas ja perekeskne. Mõtlesime, et see jääb tõesti viimaseks õhtuks, kui me veel  kolmekesi oleme.

Mõeldud-tehtud kõik mis vaja ja täpselt 8. märtsil oligi aeg sammud seada haiglasse, kus mind enne eelseisvat keisrit õhtul ette valmistati. Haiglapersonal oli super, seega polnud mul mingeid väga suuri sabinaid sees. Õdusas perepalatis sain kenasti koos perega välja puhata, et hommikul vastu astuda uuele elule, mis peagi oli sündimas. Tund enne opisaali minekut valdas mind küll väike värin, et kas tõesti tunni pärast olen taas ema... Need emotsioonid olid aga positiivsed ja aitasid mul opihirmust üle saada. Suurim toetus tuli minu kaasalt, kes vapralt oli mind nõus kogu aeg toetama. Ta oli julgesti nõus ka oma poja sündi pealt vaatama. Muidugi pole keisrilõige võrdne tavasünnitusega, kus kõik võtab aega ja mees saab kohaneda naise tunnete ja emotsioonidega. Atmosfäär on ka hoopis teine. Võin siiski öelda, et oma lapse sünni nägemine on nii või teisiti emotsionaalne, olgu siis tegu keisri või tavalise sünnitusega.

Minu jaoks oli omatte kogemus juba see, et ära jäid eelnevad piinavad valud ja keskenduda oli vaid vaja sellele, kuidas op kiirelt ja valutult läbi saaks. Oligi käes aeg, kus ämmaemand mind opisaali kutsuma tuli. Kui poleks olnud sellist kollektiivi ja arsti, siis oleksin ehk mõelnud õudusega - no mida ma ometi siin teen?

Pärast epiduraalsüsti, mis juba iseenesest tundus natuke ebameeldiv, ei osanud ma mõeldagi, mis mind veel ees ootab. Õnneks kadus minu jalgealune sama kiirelt kui mõtted eelsesivast keisrist. Lasin ennast lihtsalt mõtetest eemale viia, sest hetke pärast olingi seal laua peal pikali. Kõik tundus siiski veel väga turvaline. Mõni minut hiljem saabus ka minu teine pool. Ja siis läks lahti. Ma tõesti poleks uskunud, et ühe inimese sünd võib nii kiire olla.Tunnistades muidugi, et päris valutult see ka ei möödunud...Pisikesi näpistamisvalusid ja askeldamist tundisn kogu selle aja vältel.

Kui asi eriti raskeks läks, küsisin, mis toimub? Mul kadus justkui õhk ära. Anestesioloog, kes minu kõrval seisis, vastas selgelt: "Aga teie lapseke tuleb kohe välja..."Sellest siis sellised kõvad raputamised ja hapnikupuudus, mis andisd märku, et kohe-kohe on ime sündimas.

Mõni minut veel ja pisike pojake tõigi oma ema ja isa rõõmuks esimesed hääled kuuldavale. Minu vapper kaasa filmis pojakese sündi kõrvalt. Oh seda õnne lõpuks ometi! Imekiirelt toodi beebi juba minu juurde näitamiseks ja kuigi vaid mõneks hetkeks, tuli mul esimest korda pisar silma. Ma pole iialgi kedagi nii väga oodanud! Ja kogu keha valdas tõeline õnnetunne...

Ega ma muidugi oma õndsuskehtke kaua nautida saanud...Kiirelt manustati mulle rahustit ja valuvaigistit, et asi korralikult ja valutult lõpule viia. Ülejäänud osa kestis kuskil 40 min, millest ma vist poolt ei mäleta. Kuuldavasti tegi anestesioloog minu elu veidi kergemaks ja et ma ennast väga ebamugavalt ei tunneks, manustas mulle piisavas koguses rohtu.

Kui lõpuks kõik läbi oli, viidi mind intensiivravipalatisse, kuhu jäin järgnevaks 24 tunniks. Vaatamata piinavale valule, mis aja jooksul aina rohkem ennast tunda andis, oli minu pojake kõik need 24 tundi minu kõrval. Mäletan, et ma isegi ei maganud - minu silmi jätkus vaid meie kallile põnnile. Iga kord, kui külge keerasin, sisendasin endale, et just tema pärast pean ma tugev olema ja kiiresti paranema, et tita oma uute vanematega rutem tuttavaks ja oma uude koju sõita saaks.

Tänu kõigile neile inimestele, kes minu jaoks olemas olid ja tänu sellele positiivsusele, mis haiglas valitses, suutsingi ennast järgmisel päeval jalule ajada ja oma kalli pere juurde palatisse minna...Järgmisel päeval oli ees kojusõit.

Oma nime sai meie poja just selle haigla seinte vahel. Nüüd võib tõesti kummalisena näida,  kuidas me nime valides küll seda ja teist asjaolu arvesse võtta üritasime. Oh issand, aga lapsuke valis oma nime hoopis ise. Eelnevalt valitud variandid kadusid peast nii kiiresti, et enam ei tulnud nime valimine jutukski. Huvitaval kombel polnud see nimi isegi kunagi meie peas ringi käinud.Tere tulemast, SebastianJ

Nüüdseks on pisipoja sünnist möödas juba nädal ja olen kosunud nii palju, et suudan ise kodus ilusti asjadega hakkama saada ja põnni eest hoolitseda. Eks puhkus ole ka väga oluline. 9 kuud on pikk aeg ja organismi vanasse rütmi tagasisaamine vajab aega, rahu ja puhkust...Olen imearmsa pisipoja ema ja väga õnnelik, et saatus ta mulle tõi. Kunagi arvasin, et piirdun vaid ühe lapsega. On olemas mitut sorti armastust ja üks neist on kindlasti armastus oma laste vastu. See ongi ehk kõigist teistest  tunnetest kõige suurem.

Kaunist kevadet ja sära silmadesse! Elina.