Reklaam sulgub sekundi pärast

Jaanika Juhanson: `Minu jaoks on teater eluviis!`

Jaanika Juhanson on noor andekas lavastaja, kel algasid äsja Rakvere Teatris proovid Ilfi ja Petrovi "12 tooliga", paralleelselt tuleb tegeleda taas 29. veebruarist – 5. märtsini lavalaudadele jõudva Villu Tamme „Haned võlgu`ga“ ning monteerida oma järjekordset kuuldemängu ERR Raadioteatris. /Küsitles: Veronika Raudsepp Linnupuu/

Jaanika Juhanson (30) on naine, kes paistab silma. Kasvõi aegajalt rohelist tooni tõmbuvate kulmude pärast. Siiski ei räägi me temaga seekord välimusest, vaid teatrist. Jaanika elu koosneb ju hetkel lavastustest ja ainult lavastustest - tal algasid äsja Rakvere Teatris proovid Ilfi ja Petrovi "12 tooliga", paralleelselt tuleb tegeleda taas 29. veebruarist – 5. märtsini Teatrilabori korraldusel Von Krahli lavalaudadele jõudva Villu Tamme „Haned võlgu`ga“ ning monteerida oma järjekordset kuuldemängu ERR Raadioteatris, milleks seekord lastele suunatud Henno Käo "Oliüks".

Üks viimaseid asju sinu kaastegemisel oli 6. veebruaril hypeka sarjas Kanuti Gildi SAAL`is etendunud tantsulavastus „Tundmata“. Kuidas läks?
Huvitavalt. Kuigi keeruliselt. Vahel on isegi raskem olla üks kolmandik lavastajatest ühele haprale tantsijale, kui ohjata lavatäit teatritudengeid ja punkbändi nagu lavastuses „Haned võlgu“. „Tundmata“ oli nimelt noore videokunstnik Martin Sookaela projekt, kus meie koreograaf Kaja Kanniga vedasime lavastuslikku poolt. Ja laval oli Liis Niller, tantsutudeng Viljandist.

Retsensioonides on etenduse „Haned võlgu“ kohta läbiv lause, et see katsetab piire. Kas Villu Tamme piirid ulatuvad kaugemale kui sinu omad?
Kui ma sama Villult küsisin, arvas tema, et oleneb, kas seista piiri poole näoga või küljega. Või hoopis seljaga, lisan mina juurde.

Mitu korda „Haned võlgu“ veel võimalik näha on? Kas mujal linnades ka etendub?
Me mängime „Hanesid“ veel vaid kuus korda 29. veebruarist – 5. märtsini Tallinnas, Von Krahli Teatris. Ja siis on kõik. Aga samaks ajaks saab kaante vahele ka Villu Tamme näidenditekst, mille alusel „Haned võlgu“ lavastuski on sündinud. Kirjandusliku šedöövri vahele on lisatud CD-plaat laulude ja muusikaga lavastusest, J.M.K.E ja osatäitjate esituses. Et selle plaadi ja kirjasõna võib siis rahumeeli teise linna kaasa võtta.

Milline on sinu suurim ambitsioon seoses uue töökohaga Rakvere Teatri lavastajana? Kas see tähendab, et sinu senine uljas stiil hakkab muganduma repertuaariteatri nõudmistele?

Mõningaid mööndusi, peamiselt korralduslikke, muidugi tuleb teha, kuid pigem võtan ma seda väljakutsena. Kuidas jääda iseendaks väljakujunenud teatrisüsteemi tingimustes. Nimetagem seda siis ambitsiooniks. Kuid samas ma hetkel küll ei taju Rakveres loomingulisust kitsendavat painet – mu uus koduteater paistab olevat avatud ja sõbralik koht. Ja õnneks pole mu eelistused ka väga kitsasuunalised – pigem erutab mind soov teha väga eriilmelisi ja -žanrilisi töid.

{image id=454777 align="right"} Millega raadioteater sind ära võlunud on?
Ilmselt eelkõige fantaasiavabadusega – kuuldelisus jätab kujutlusele paljuski vaba voli. Milline see või teine tegelane või koht täpselt välja näeb. Kuni taeva värvi ja tegelaskuju naerukurdudeni välja. Teiseks ka intiimsus – mina eelistan kuulata kuuldemänge kõrvaklappidest, ideaalis ka silmad kinni, mis toob tegevuse siiasamma, käeulatusse või paari sammu kaugusse. Ka tööprotsess, eriti selle lõppfaas - monteerimine on vaiksem ja rahulikum kui suure lavastusmasinavärgi käiku lükkamine nn tavalavastuses. Mul on olnud minu kahe kuuldemängu (E. Tode „Laste Maailma“ ja J. Krossi „Mardileiva“) ning ka valmiva – H. Käo „Oliüksi“ - juures õnn töötada koos väga suurte kogemustega helirežissööriga – Külliki Valdmaga. Ma usun, et tema professionaalsus ja ind on mulle avanud nii mõnedki kuuldemängude tahud, mida ma ehk kunagi väärtustada poleks osanudki.

Seni oled silma paistnud oma eksperimenteerimisinnuga, mida Teatrilabor ja MTÜ Assauwe Teatri kunstilise juhi ja lavastajana töötamine on kindlasti ka soosinud. Samas on see selline kunst, mida mainstream -kultuuri tarbijad väga hinnata ei oska. Kui palju energiat ja unetuid öid oled pidanud kulutama sponsorite otsimisele ja rahastamistaotluste vormistamisele? Kas mõni hea idee on seetõttu ka toppama jäänud?

Kui sa väga tahad, ei jää ükski idee teostamata. Oleneb, mis mahus ja mis võtetega. Ja millal. Näiteks eelmainitud „Hanedki“ olid pidevas korralduslikus protsessis 2005. aasta kevadest saadik. Aga siinkohal on oluline meeles pidada, et selliseid asju ei tehta üksi. Teatrilaborit ja Assauwe Teatrit on aidanud alati üleval hoida fanaatikutest koosnev korraldusmeeskond ja vabatahtlike või nagu meie nimetame – heatahtlike – seltskond. Ja ilma Kirsi Ansperita, labori korraldusjuhi ja teise asutajaliikmeta võinuks seesama eksperimenteerimistuhin sama hästi liiva joosta. Tema oli see teine „hull“, kes 2005.aasta talvel hägusast ja utoopilisest ideest „teha oma teater“ kinni haaras. See, et me Teatrilaboriga oleme nullist ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias õppimise kõrvalt tänaseks jõudnud arvestavate teatriprojektide ja pideva noorsootegevuseni, on väike ime. Ning ilmselt nii Kirsi kui minu ja ka paljude teiste jaoks oluline ja kasvatav eluetapp.

Mis on see „rosin“, mis sind pidevalt otsima ja edasi arenema motiveerib?

Tegelikult see pidev edasiruttamine pole minu jaoks midagi magusat, vaid pigem külm taju, et aeg saab otsa. Ja selleks, et elada, ei tohi seisma jääda, mingiski mõttes. Noh, muidugi pole asi ainuüksi nii eksistentsiaalne ja morbiidne. Tegelikult mind hullupööra huvitavad inimesed. Ja nendega koos ja nende sisse minemine. See innustabki.

Kes on sinu suurimad eeskujud?

Minu ülikooliaegne teatri-iidol oli Mati Unt, mis iseenesest pole küll Tartu Ülikoolis üheksakümnendate lõpus teatriteadust ja kirjandust õppinute seas eriti originaalne avaldus. Aga tema teatri- ja kirjandusmaailmad, isegi kui mõned hetked või isegi tervikud mulle ka ei meeldinud, need maailmad oli mulle... kodused. Ma olin nendega nõus. Post- ja postpostmodernism on minugi leib. Teiseks. Mulle alati meeldib öelda, et olen Kalju Komissarovi õpilane, kuigi paljuski olen ma isepäiselt end ise kasvatanud. Koolist aga olen ma isikliku jonni tasakaalustamiseks saanud teatud käsitööoskused ja teadmise, et kui sa end ise aitad, koondub su ümber inimesi, kes sulle kaasa aitavad. Õpetajate või pigem eeskujude ritta paigutan ma aga ka Kristian Smedsi, kelle „Kajaka“ juures Von Krahli Teatris ma kooli ajal assistent olin.

Kellega on kõige põnevam koos töötada?

Inimestega, kes ei lase mul mugavaks muutuda. Kes tuletavad mulle aeg-ajalt meelde, milleks kogu see Kunsht. Kes küsivad mult valusaid küsimusi ja annavad täiesti ootamatuid vastuseid, kuid kelles ma tegelikult tajun toetust ja hoolimist. Mõttekaaslust. Teine osa inimesi on nn uued avastused ehk siis igas lavastusprotsessis „armun“ või „taasarmun“ ma oma kaastöölistesse. Ja põnevad on need hetked, kui poolvõõrad inimesed hakkavad su silmades muutuma järjest kihilisemaks ja ilusamaks. Ilmselt on see ka alus, mille pealt minagi suudan loominguliselt vastu sütitada.

Sinu töid ja tegemisi jälgides jääb mulje, et sa elad ja hingad vaid teatrit. Mida teed väljaspool nn. tööaega? On sul üldse päevi, mil leiad, et pole sekunditki töösolevale lavastusele või uute ideede otsimisele kulutanud? Mida sa siis teed?
Minu jaoks on teater ja laiemalt loomingulisus alad, mida ma ei võta otseselt „tööna“, vaid elamise viisina. Köögis tassi pestes võib ootamatult pähe turgatada, et koos näitlejaga võiks selles ja selles stseenis proovida seda ja teist. 39-kraadise palavikuga abituna voodis sulades võivad sind vastupandamatult rünnata selged kujutelmad psühhedeelilisest fotokoomiksist. Kooli jaoks seminaritööd kirjutades leiad, et tegelikult on praegu hoopis ilmvajalik üles kirjutada laulusõnad Vanalinnapäevade rändlavastusele. Ja samas, sõpradega tunde ja tunde kohvikus vm maailma ja enda sisekosmose asju arutades, ennast tantsupõrandal sinikakirjuks tantsides, omaette pooleksinud jalutuskäike ette võttes, klaverit klimberdades või paberit sodides, terve päeva raamatuga voodis lorutades jnejne ei pruugi ma hetkegi teatrile mõelda, kuid ühel või teisel kujul rändavad ka need tunnid, tunded ja atmosfäärid minu „töösse“ kaasa.

Näitlejate ja lavastajate koolitusel on suur rõhk oma füüsiliste ja vaimsete võimete arendamisele. Et ikka rahval hea vaadata ja kuulata oleks kui kergelt, selgelt ja osavalt teil need maailmaloomised lavalaudadel õnnestuvad. Mis on see harjutus, ilma milleta sa enam oma elu ette ei kujuta?

Täiesti füüsiline asi - erinevat sorti venitused. Ja laiemas mõttes – kontaktimprovisatsioon.

Mis on raamatud, mis on sind kõige paremini uinutanud?

Kardetavasti kirjandus, mida olen pidanud oma erinevate kooliaegade jooksul eksamiteks lugema. Aga see ei väljenda vähimalgi määral nende raamatute taset, huvitavust või minu suhtumist nendesse. Enamasti on tegu minu jaoks intellektuaalses mõttes väga oluliste teostega, näiteks teatrisemiootika vallast. Lihtsalt uni on minu jaoks üks armastatumaid seisundeid üldse, mille külgetõmbavus ilmneb eriti siis, kui ma pean tegelema millegagi, mida ma – olgem ausad – sel hetkel väga ei viitsiks teha. Aga selle vastu aitab tahtejõud, teadagi.

Mis on raamatud, mis sul magama ei lasknud jääda? Miks?

Ma ei vähkre aotundideni unetult, mõeldes erutavale kirjandus-süžeele. Pigem eelistan fragmendid sellest oma unenägudesse põimida. Raamat ei lase mind magada ainult juhul, kui ma tahan selle võimalikult kiiresti läbi lugeda ja teksti neelamiseks jääb päeva-ajast väheseks. Ma loen suhteliselt kiiresti ja tõenäoliselt ka seetõttu pealiskaudselt, nii et tavaline on alustada raamatuga keskpäeval ja lõpetada varastel öötundidel. Aga see-eest meeldivaid raamatuid loen ma korduvalt üle, vahel algusest lõpuni, vahel vaid lemmik-kohti, vahel suvalisest kohast avades. Näiteks Ilfi ja Petrovi „Kaksteist tooli“ ja „Kuldvasikas“, Hemingway „Ja päike tõuseb“, Zelazny „Üksildane oktoobriöö“, Talve „Juhansoni reisid“, meelelahutuse varasalv Pratchetti raamatute ja krimkade seast jnejne. Jällegi ei koonda see nimekiri mind kõige enam vapustanud raamatuid. See on pigem minu hea-tuju-riiul.

{image id=438554 align="right"} Oled öelnud kord, et tahad õppida veel kolme keelt, filme teha, maalida, reisida Islandile ja Ladina-Ameerikase, elada Vahemere ääres, kirjutada jpm. Mis sind nende unistuste teostamisel kõige enam takistab?
Midagi ei takista. Kõik tuleb omal ajal ja kindlasti. Mõni teostub juba lähiajal, mõni aastate pärast. Nad on mul „elavas järjekorras“ ja teostamisel.

Kelle kohta võid Eesti kontekstis ilma igasuguse kahtluse ja viivituseta väita, et nad on stiilsed? Mida sina stiili all mõistad?
Ma ei tarvita enamasti „stiili“ mõistet. Eelistan „sarmi“ ja „lumma“ ja „võlu“. Kui just vaja sõnastada, on „stiilne“ minu jaoks midagi urbanistlikku, säravalt iroonilist ja üle- ning äraolevalt eneseteadlikku. Ja ma oskan enda jaoks lahtritesse paigutada vaid neid inimesi, keda ma kasvõi pealiskaudseltki tunnen. Seega seetõttu olgu „stiilse“ templiga märgistatud näiteks Von Krahli näitlejaskond. Ja näiteks KiWa.

Ikka räägitakse, et see lavastaja, kes on Shakespeare või Tammsaare lavaletoomisega edukalt toime tulnud, on tegija. Mis teos on sinu Püha Graal?
Mul on lapsik ja ülbe komme mitte endale teadvustada, et lähen kellegi pühamu kallale. Ka iseenda omade. Sest praegugi, „12 tooli“ lavastades, peaksin olema kabuhirmus ja austusest nõretama, sest tegu on ühe mu elu läbivama ja jõudu andvama raamatuga. Aga minu seisukoht on, et proosateost lavale seades on mõtet pakkuda vaid enda tõlgendust tekstist. Seda, mida mina tekstis nägin. Mis juhtus minus tekstiga kokku puutudes. Sest kui te Ilfi ja Petrovi „12 tooli“ tahate, lugege raamatut, sellest paremat pole. Nii ütlesin ma ka 2006. aastal Kultuurikatlas Preussleri „Krabatist“ enda tundmatuseni muutunud versiooni („KrabattabarK“ Teatrilaboriga) valmistades. Sest tsitaat on 21. sajandi kummardus autorile.

Pildid: erakogu

Küsitles: Veronika Raudsepp Linnupuu
[email protected]
[gallery ids="1835372,1835379,1835383"]