Reklaam sulgub sekundi pärast

Kati Murutar: Minu uuest raamatust pornot ei leia

/Intervjuu/ 

Kes mäletab, kuidas Kati Murutar kunagi skandaalina Eesti tähistaevasse tõusis? See oli kaks aastakümmet tagasi, kui ta kirjutas raamatu “Naisena sündinud”. Äsja tuli tema sulest välja järg - “Naisena sündinud. 20 aastat hiljem”. Autoriga tegi intervjuu raamatu toimetaja ja kirjastaja Epp Petrone.

/Intervjuu/ 

Kes mäletab, kuidas Kati Murutar kunagi skandaalina Eesti tähistaevasse tõusis? See oli kaks aastakümmet tagasi, kui ta kirjutas raamatu “Naisena sündinud”. Äsja tuli tema sulest välja järg - “Naisena sündinud. 20 aastat hiljem”. Autoriga tegi intervjuu raamatu toimetaja ja kirjastaja Epp Petrone.

Mäletan, kuidas mulle tekkis järsku see idee – tuleks kirjutada su omaaegsele bestsellerile järg! Ja kuidas spontaalselt sulle seda ütlesin ja sina kohe sama spontaalselt “Jaa!” vastasid. Mis su reaktsioon sisimas oli?
Esimene reaktsioon oli, et küll on hea lihtne tubane töö, käed puhtad ja riided kuivad. Et mis see siis ära ei ole: trükin vana menuraamatu arvutisse, tuletan meelde kõik hilisemad värvikamad elukäigud, mis on juhtunud mu pärastiste ea- ja teekaaslastega ja segan need mõnusalt kokku. Ometi üks töö nagu mäng ja puhkus! Oma ajakirjanduslike projektide jaoks teen kohati väga terava vastutusega töid.

Aga ma eksisin! See polnud üldse lihtne. Kõigepealt tuli hästi suur toimetamine seoses vana osaga – sest vähe sellest, et inimene ise areneb edasi, ka eesti keel ja mõtlemine ja tempo on vahepeal muutunud, mitmes asjas oli see tekst jahmatavalt anakronistlik. Ja samas, kuna see esimene raamat oli kangesti menukas ja ülimalt hea nurgakivi mu edasisele karjäärile, siis tekkis mul selle suhtes krambistav pieteeditunne. Kui mul oli esimene neist kuuest naisest “arvutisse aetud” ja pidin hakkama vahele kirjutama uusi osi... siis vahtisin kaks-kolm kuud seda asja, ilma et oleksin edasi teinud. Täiesti ebaminulik! Aga siis läks ummistus kuidagi kivi tagant minema – kui esimesed uued „20 aastat hiljem“ katsetused lõpuks arvutisse olin trükkinud ja nad paarile mulle olulisele naisinimesele saatnud, siis need plaksutasid kapju kokku, et väga hea ja vajalik tekst. Sellest piisas, et mind edasi aidata.

Su abikaasa Alo vist ehmatas, kui kogemata teksti lugema sattus?
Mulle endale meeldib, kui valmis tekst on välja trükitud. Tahan tehtu hunnikut näha! Unustasin paar faili välja prinditutena vedelema ja siis mu vanamees luges. Ja oigas, et ma olen endale teinud viimastel aastatel oma tekstidega positiivse monumendi ja nüüd äkki nii! Et tõmban endale vee peale, oli tema ultrakonservatiivne arvamus.

Et enne olid moraalijünger ja nüüd kirjutad jälle seksistseene...?
Tjah.  Minu arust on siin raamatus hoopis miski muu oluline, mitte seksistseenid.

Mismoodi sina mäletad seda ligi 20 aasta tagust aega, kuidas „Naisena sündinud“ esimest korda skandaali põhjustas?
Ma sain oma elu kõige hullemad vitsad, sest ma enne ju ei teadnud, et kui sa oled midagi kirjutanud, siis loetakse sellest reeglina välja midagi muud. Praeguseks ma tean seda, 20 aastat ja 17 raamatut juba tean ma seda – et iga inimene loeb igast tekstist iseennast. Aga tookord sain ma meeletu šoki: mina ju oma meelest kirjeldasin seda, mismoodi laulev revolutsioon mõjub erinevatele naistele ja kuidas inimsuhted seetõttu lagunevad, kuidas üliõpilasneiud satuvad lollakasse vaakumisse, kus nõukogudeaegsed võrgustikud enam ei toiminud ja see praegusaja korporatsioonide värk polnud ka veel alanud. Enesetunnetuse ja identiteedi mõttes olid need naised kildudeks kukkunud...
Aga tookord sain ma tohutu ebaõigluse elamuse. Mina kirjutan, mida mina näen, ja siis tuleb kriitika, kes üritab seda nägemist ära keelata ja kuluaarid räägivad, et mina olen kõlvatu, sest ma julgesin kirjeldada seda elu, mida ma enda ümber nägin.

Aga ka seekord, uues raamatus on sul sees seksi. Kas sa ei karda, et läheb samamoodi, sellest saab „raamat, kus Murutar kirjeldab grupiseksi“, mitte aga „raamat laulva revolutsiooni tütarde edasisest saatusest“?
Ma üritan kirjeldada, mida grupiseks teeb inimese hingega, kuidas see inimest purustab ja viimse armastuse räbala ära lörtsib. Sest ma olen seda näinud nii palju naiste puhul, võin öelda, et vähemalt 30 naise puhul olen seda nende pihtimustest kuulnud ja kirjatöödest lugenud: kuidas naised on kannatanud selle all, et nad on püüdnud olla liberaalsed, tehes seda, mida nad arvavad, et nende mehed tahavad... Mina kirjutasin seda sellepärast.
Aga kas mu raamat on selle pärast porno? Heh! Praegu on olemas igasugused „Maajad”, kus on päris porno. Kes tahab pornot lugeda, see ei hakka end sellega piinama, et lapata läbi mitusada lehekülge ja leida need paar stseeni. See ei ole porno. Pealegi, 20 aastaga on Eesti raamatutesse palju rohkem seksi tulnud. Isegi Jaan Kross oma „Tahtamaas“ kirjeldab seksistseeni. Minu „Naisena sündinud“ oli küll üks esimene pääsuke, aga nüüd tundub ta jumala süütuke!
Je veel, tead, need, kes mind kuuldavasti Delfi kommentaarides sõimavad – ma ei loe muide mitte kunagi mitte kusagilt mitte ühtegi kommentaari! –, need nagunii sõimavad, et Murutar kirjutas pornot. Aga nende arvamust ma ei tea ega saagi teadma. Minu kuluaarid igatahes toetavad mind, nii et kõik on hästi.

Kunagiste „Naisena sündinud“ prototüüpide, sinu kunagiste sõbrannade solvumisest räägitakse ka legende... Nii mitmedki neist on kuulujuttude andmetel tänase Eesti tuntud nimed. Kuidas kommenteerid?
Aja- ja elulugu koosnebki legendidest. Nojah! See oli vist tookord tõesti kusagil paras torm. Aga need teemad on praeguseks ära armistunud. Ja mina ei saanud selle lainetusega otse pihta, ma ei elanud sel ajal enam üliõpilaselu – kui raamat ilmus, ei suhelnud ma enam igapäevaelus nende inimestega, keda rohkemal või vähemal määral prototüüpidena kasutasin.

Aga nüüd? Kas nüüd suhtled nendega?
Praeguseks oleme konstruktiivsetes tööalastes ja seltskondlikes suhetes.

Kas oled kunagi juttu teinud sellest, et mis nad tunda võisid, kui sa nad niiöelda laulu sisse panid?
Heh, ma pole ladina-ameerika seebitegelane – meil on vaja rääkida, et peaks rääkima… Ühega nendest on tema algatusel juttu olnud. Ta ütles, et teda aitas see väga eluteel edasi, kui ta luges mu kirjeldusi, mismoodi ta väljapoole võib paista. Ütles, et see oli talle tõeline arenguhüpe.
Aga teistega pole juttu olnud. Igatahes pole mina end kunagi süüdi tundnud. Olen prototüüpide teemalisi arutlusi ka teiste kirjanike sulest lugenud: inimesed, te ei ole ainuisikuliselt iseenda ega oma mineviku omanikud, sest te paistate ju kuidagimoodi väljapoole ka, peegeldute ja peegeldate ja te ei saa jagada kellelegi käske, kuidas too peaks teie minevikuga kui oma isiksuse otsese ja kaudse ehitusmaterjaliga ümber käima.
Äsja just pidin andma kolleegidele kommentaare, seoses sellega, et Illar Hallaste asus taas vaimulikuna tööle. (Aastal 1998 lahkus Hallaste töölt, kui ta Kati Murutarile tolle ajakirjandusliku reportaaži käigus lõbumajas vahele jäi.)
Ütlesin, et mitte keegi ei taha, et meid koheldaks täna sellena, kes me olime 10 või 20 aastat tagasi, me kõik oleme välja kasvanud nii paljudest asjadest ja kannatustes küpsenud. Sa ei pea küll häbenema seda, mida oled kogenud ja saanud endale õppetundideks, aga teisalt tuleks selle pinnalt edasi minna. Väga mage, kui Tallinn-Moskva rongiga juba Moskva lähistele jõudnut koheldakse, nagu ta ringutaks alles Nõmme jaamas. Ja see „Naisena sündinud. 20 aastat hiljem,“ on minu jaoks lugu sellest,  kuidas need naised kannatada ja käkerdada said, aga kui vintsked nad olid ja kuidas sellest välja tulid. Või ära surid.

Milline sa ise 20 aastat tagasi olid ja kuidas sa muutunud oled?
20 aastat tagasi olin ma jultunud kutsikas, pea laiali otsas. 10 aastat tagasi olin ma enesekindel boheemlane, mu töid osteti väga hästi, siis oli just juhtunud see Hallaste skandaal – teine mu karjääri nurgakivi „Naisena sündinud“ kõrval (naerab).
Aga nüüd olen ma 41. Olen hästi tõsine Teenija: mu argipäevad koosnevad paljude elusolendite toitmisest ja katmisest. Aga ma ei ole memmestunud, olen aina rohkem muutunud oma laste kambajõmmiks, elu parimas vormis olen – sihuke sitke ja sooneline... Ja ma solvun, kui lapsed mind alt veavad, sest nad on ju minu teekaaslased.
Kui ma olin 30, siis olin kindel, et ei ela palju rohkem kui 50. Aga nüüd arvan, et kui mingit suurt prohmakat ei tule, siis elan üle 80.

See puudutab vist seda, kuidas sul avastati vähkkasvaja ja käisid Luule Viilmaa abiga oma eelmistes eludes?
Jah, sain Luule Viilma abiga rahu majja. Õigemini suure algustähe uuele teele. Mida kulgedes ma esialgu korduvalt käpuli käisin. Pärast uut moodi kõndima õppimist, ka puhtfüüsiliselt, on mu elu nii palju muutunud. 30aastaselt põletasin ma ennast igast otsast: vähe magamist ja endaga olemist, palju alkoholi ja nikotiini... Kui ma oleksin nii jätkanud, siis oleksingi varsti surnud. Naised on ju elu edasi andes uskumatult tugevad, aga põletades õrnad. Nüüd olen ma karsklane ja elan oma kindlas rutiinis.

Täiskarsklane?
Mul ei ole võimalustki napsitada. Esiteks olen ma nii palju roolis, teiseks on viies ja viimane laps ikka veel tissikas ja kolmandaks olen ma niiöelda öövalves oma Eedeni aias. (Selgitab lähemalt oma suvist elu Pärnumaal: koerad, hobused, papagoid ja maja ümber veel rebased ka.) Ma vastutan iga ihukarvaga nende eest, ma ei julgeks olla ka mitte siis, kui sõbrad on külas, natukenegi võtnud. Jah, kui sul on üks korter, koer ja kaks last, siis võid end veel vinti võtta, ilma et su kuningriik ohjest väljuks, aga minul on kõike natuke rohkem! Poolemeelsena ei saa kolme-nelja inimese kohustusi täita. Iga päev. Lakkamatu ringina. See on mäng selgetele, tugevatele ja kiirete pööretega inimestele – nõme oleks mingite ainetega issandast antud pöördekiirust maha võtta. Kontrollitud.

Muide, kas su vanim tütar, 16aastane Margareta on juba lugenud su „Naisena sündinud“ järge?
Kindlasti ei ole. Ta pole ühtegi mu raamatut lugenud. On raamatuid, mis on lausa talle pühendatud. Need kõik on tal veimevakas olemas, ootavad oma aega. Ja Riks, mu vanem poiss, kes muidu küll palju raamatuid loeb – ka tema pole mu raamatutest mitte ainsatki lugenud.
Ilmselt on neil minust kõrini! Esiteks nad näevad mind ja mu suhtumisi nagunii kogu aeg, ja nad teavad, kus ja keda ma intervjueerin. Kuulevad esmamuljed laivis kuumalt ära. Ja kuna ma nii palju töötan, siis nende taluvuse piiri ületab see tekstimass, mida ma toodan. Nad on otsustanud, et minu muinasjutt on minu õigus, aga nad ei taha liiga palju sellesse süveneda. Nagunii käin ma neile oma muinasjutuga närvidele: küll on vaja hobustele kopleid ehitada, papagoisid toita, koeri pissitada ja muus tööjaotuses osaleda, ja nad ei viitsi rohkem minuga seotud teemasid endale ligi lasta.
Aga nad ei protesteeri, et ma ka nende eludest kirjutan. Kuna nad näevad, et see on populaarne, sest seal on inimlik ühisosa – ja nad saavad selle eest endale riided, läpakad ja sõiduvahendid.

Kes on sinu ideaalne lugeja, kellele sa kirjutad?
Mul on tekkinud seoses kirjutamisega paar üdini toetavat südamesõbrannat. Nad on pärast lugemist minuga kontakti otsinud, olen nendega suhtlema hakanud, mõnele olen saanud pihiemaks ja mõnest on saanud minu pihiema... Ja nemad on öelnud, et see raamat, „Naisena sündinud“, võiks olla just uuel kujul – oma arengute ja analüütilisusega - kohustuslik kirjandus koolides!
Minu enda meelest on raamatu peamine sihtrühm minuvanused, ütleme, 30-50 aastat vanad naised. Nad tunnevad siin ennast ära. Võibolla on mingi 60-70aastaste emandate kategooria, kes ikka veel šokeeruvad, aga formaalselt: vaja teistele endasugustele ju näidata, et mina olen palju siivsam, mina sellist roppu maailma küll pole näinud!

Aga nooremad, 20aastased?
Ma arvan, et 20aastased haaravad siit raamatust õpetuseks oma emade põlvkonda karastanud paska. Neile kulub teada saada, kuidas emasid omal ajal klopiti ja tsentrifuugiti – et me ei sündinudki närvihaigete neurootikutena, hoopis elu tegi meid selliseks. Teiseks, nende aeg loputab neid ka – aga nad saavad teada, et mitte ainult nendel pole raske, vaid emadel oli ka karm. Millegipärast on enamvähem iga ajastu üritanud oma parimaid tütreid kõigepealt ära tappa. Ja need, kes jäävad ellu, need hakkavad oma lastele ja riigile tulevikku ehitama.

/Toimetas: Merlyn Uusküla/