Reklaam sulgub sekundi pärast

Katre beebiblogi: hirmud raseduse ajal

Olgu rasedus nii ideaalne ja ilus kui tahes, tekitab see paratamatult meis kõigis ka hirmu. Pole vahet, kas olla esmarase või oodata oma viiendat. Kartused on ka niisugune asi, et mõnikord tekib tunne, et ehk olen ma ainus, kes niimoodi üldse mõtleb. Kuna hirme, mida raseduse jooksul kogetakse, sain ma kokku loetledes tegelikult meeletult palju, mainin ära peamised, mida mina tundnud olen.

Olgu rasedus nii ideaalne ja ilus kui tahes, tekitab see paratamatult meis kõigis ka hirmu. Pole vahet, kas olla esmarase või oodata oma viiendat. Kartused on ka niisugune asi, et mõnikord tekib tunne, et ehk olen ma ainus, kes niimoodi üldse mõtleb. Kuna hirme, mida raseduse jooksul kogetakse, sain ma kokku loetledes tegelikult meeletult palju, mainin ära peamised, mida mina tundnud olen.

Valmisolek

See on ilmselt kõigil üks kõige esimesi hirme, mis tõstatab küsimuse, kas ollakse lapse tulekuks valmis. Esimene, teine, kolmas - iga laps tekitab omaette kohustusi ja materjaalseid väljaminekuid, mis võivad meid lapsesaamise ees kergelt kahtlema panna. Olles ise valmis, tekib küsimus, kas partner on valmis, jne.

Peetumine

Üks hetk kui oled end juba mingil tasandil lapseootuse mõttega harjutanud, hakkab tekkima mure lapse pärast. Mina näiteks kartsin üpriski paaniliselt peetumist, kuna kummalisel moel kuulsin ümbritsevatelt inimestelt selle kohta päris palju lugusid ja sain teada, et lapsesaamine on uskumatult paljudele raske ja rasedus lõpeb veel enne, kui alatagi jõuab. Kuna mul ka tüüpilise raseduse sümptomeid ei olnud, oli hirm seda suurem, sest enda sisse ma ju näha ei saanud, kas seal veel eluke alles.

Teiste reaktsioon

Ühel hetkel tuleb oma rasedusest teistelegi teada anda, lähedastele ja sõpradele. Mõneti on see nii hirmutav kui ka huvitav. Kunagi ei tea, kuidas keegi täpselt reageerida võiks ja ma usun, et paljudele on suuremale ringile rääkimine lausa raske ülesanne. Mina näiteks kujutasin ette, kuidas mu ema ja isa mulle paraja peapesu korraldavad, aga nad võtsid uudise hoopis nii positiivselt vastu, et olin vägagi üllatunud. Tuttavatele aga kõlas asi uskumatult ja nii mõnigi arvas, et viskan hoopis mingit rumalat nalja.

Haigused (nt toksoplasmoos)

Kuna rasedusega arvele võttes ja ka edaspidi igal visiidil viiakse alati läbi kas vere- või uriinianalüüse, saab enamikest haigustest aimu üpris kiirelt. Toksoplasmoosi kohta seda aga kohustuslikus korras ei tehta ja tuleb ise soov avaldada. Kuna pean enda hoole all üleval ühte kassi, siis kartsin mõndadel hetkedel küll selle haiguse omistamist. Küll aga mõistsin peagi, et kui ma kassidega sünnist saati kasvanud olen, on mul see ilmselt suure tõenäosusega juba läbipõetud. Nimelt põeb nii kass kui ka inimene selle kord elus läbi ja rohkem see kimbutama ei tule. Ohtlik ta samuti üldjuhul ei ole, vaid raseduse ajal esmakordselt põdedes. Kahtluse korral maini sellest kindlasti oma ämmaemandale!

Lapse areng

Raseduse teises trimestris, kui suurem peetumise oht möödas, hakkasid tekkima jaburad mõtted lapse tervisest. Kas tal ikka on kõik organid ometi ilusti välja arenenud? Olin skeptiline, sest võib ju ka juhtuda, et ultraheli läbiviiv arst midagi kahe silma vahele jätab. Hirm, et laps sünnib mingisuguse haiguse või muu puudega, sest enamikke neist vist ultraheli abil tuvastada ei saagi. Näiteks seda, kas ta kurt, tumm või pime on. Öeldakse küll, et muretseda ei tohi, aga eks need muremõtted tekivad paratamatult paljudes.

Taas valmisolek

Kui oled raseduse kolmandas trimestris ja mida lähemale hakkab jõudma sünnitus, seda enam võib tekkida hirm valmisoleku ees. Seekord aga juba seetõttu, kas ikka kõik vajalik saab õigeks ajaks ostetud ja beebi tulekuks valmis seatud. 

Sünnitus

Mina õnneks sünnitust karta ei tea ja arvan, et see on osalt ka hea asi. Pääsu sellest enam nii kui nii ei ole ja tulgu, mis tuleb - elama ehk ikka jään. Küll aga kardan siinkohal pigem seda, kus mu sünnitus alguse saab ja kuidas ma haiglasse saan mindud.

Beebi

Minu viimaseks hirmuks rasedusega seoses jääb mu enda laps ise. Mäletamistmööda ei ole ma imikut kunagi elus käes hoidnud ja teadagi, kui haprad ja õrnakesed nad oma suurte silmadega ju tunduvad. Muidugi ka kõik muu, mis kuulub ilmselt esimese elukuu juurde. Mähkmete vahetamine, imetamine, pesemine. Kõik uued kohustused, millest ei ole hetkel veel reaalset aimugi.

 

Kommentaarides võiksite muljetada, millised hirmud või mured teid rasedusega enim kimbutasid. 

 

Kindlasti hoia silm peal ka sellel, kuidas toimetan väljaspool Buduaari. Minu isiklikku blogi lugeda saad SIIN.

 

Katre

[gallery ids="3031041,3031042"]