KRISTJAN LÜÜS avalikustab näitlejaks olemise tõed

Paljud meist mõtlevad, mis võiks olla see unistuste amet, mida tulevikus kogu südamest teha. Seekord räägib oma kogemustest näitlejaametis Kristjan Lüüs, kes lööb kaasa paljude armastatud seriaalis „Kättemaksukontor“. Saame teada, kuidas Kristjan sai  „Kättemaksukontoris“ Sandri rolli, missugused omadused peavad olema ühel näitlejal ja palju muud huvitavat.

Kuidas leidsid tee näitleja ametini?
Juba lasteaias lõin pidevalt lavastustes kaasa, kuid samas: kes poleks sellega kokku puutunud? Minu jaoks on see suuremal-vähemal määral olnud elu osa, kuna teatavad eeldused olid ka juba enne murdeiga, mil venisin pikaks, pähe kasvas švamm ning ka hääl murdus selliseks, et rääkides vibreerivad ka nõud köögikapis. Siiski pean välja tooma murdepunkti 8. klassis, kui klassiõde kutsus mind ja mu parimat sõpra Uru näiteringi ja pärast seda olen olnud nonstop teatrimaailmas.

Mis on sinu suurim karjäärialane saavutus? 
Kas peaksin nimetama kõiki filme-seriaale, kus olnud olen, või kursusega oma teatri (Musta Kasti) loomist, või eriti vingeid üritusi suurtes kohtades nagu Saku Suurhall ja Alexela kontserdimaja…? Pigem tunnen, et saavutus on see, et olen siiani laineharjal, tegelen sellega, mida armastan ja naudin kõiki võimalusi, mida see pakub.

Kuidas said „Kättemaksukontoris“ Sandri rolli?
Sander Pronks oli vist üsna juhuslikult kahes Narva episoodis juba mõni hooaeg tagasi, kuid püsiroll uurijana tuli mulle meeldiva üllatusena. Tont teab, mida minus nähti (endale oled ikka igapäevane ja tavaline), kuid ükspäev Teletornis õhtut juhtides sain kõne sarja režissöörilt ja olin paugult nõus. Miks mitte? Väga lahe võimalus ju!

Kus õppisid näitleja ametit?
Näitlejaks õppisin Viljandis suurmeister Kalju Komissaarovi käe all. Tagasi mõeldes olen väga õnnelik, et noor, natuke naiivne ja ülbe Kristjan siiski lavaka viimasest voorust välja kukkus. Seda põntsu oli vaja, et lõpuks kooli saamist tõsiselt väärtustada. Olemata oleks siis ka oma teater ning kirev ja põnev vabakutselise elu… ilmselt :)

Missugused omadused on heal ja edukal näitlejal? Milliseid omadusi ei tohiks olla? 
Edukus on minu meelest suuresti õnne ja juhuste taga, seega sellele on keeruline vastata, kuid hea näitleja on ikka see, kes mõistab oma kohta, väärtustab kõiki teisi enda ümber ja kelle jaoks näitlejaõpe ei lõpe teatrikooliga. Kadunud kursusejuhendaja sõnad helisevad seni iga päev kõrvade vahel: „Meid ei oota keegi – ennast tuleb vajalikuks teha.“ Ning „Koolist saad kaasa vaid tühja portfelli, mida hakkad alles pärast kooli teadmistega täitma.“ Muidugi ka Panso ajatu „10% annet ja 90% tööd.”

Mis on selle ameti plussid ja miinused?
Väga suur pluss on arenenud empaatiavõime ehk pidev eneseanalüüs ja püüe teisi mõista. Oled natuke nagu iseenda psühholoog :)

Teiseks kindlasti väga huvitavad olukorrad, kohad ja inimesed, kellega (vähemalt vabakutselise kirju elu juures) on võimalik kohtuda ja kogeda. Lisaks saab olla rahumeeli lollitada ja kõigil on see ok. Ta on ju see näitleja – ei pea midagi alla suruma.

Miinused… elukutse peab ikka väga sobima, muidu on kohe ebakõla ja ega reeglina siis pikalt sellel erialal vastu ei peagi. Mida rohkem pildis oled ja tööd saad, seda vähem on aega perele ja sõpradele, kuid õiged sõbrad mõistavad ja nendega võib jätkata ka aasta pärast samast kohast nagu poleks hetkegi vahet olnud.

Mis on näitleja töös kõige raskem?
See on hästi individuaalne nii igale näitlejale kui ka igale olukorrale. Filmimiste juures ilmselt tohutu aeg, mis sa passid, kuni kõik valgused ja muu tehnika paigas oleks, et pilv päikse eest ära sõuaks või et lennukit enam kuulda ei oleks. Lisaks muud ebamugavused, näiteks kevadel-sügisel suve filmimine ehk sa mängid, et on megasoe, aga tegelikult… Need on muidugi pigem välised tegurid. Raske on ka oma sisemonoloogi alati mitte kuulata. Teate küll: miks mina seda rolli ei saanud? Kas ma pole andekas? Kas nüüd tuleb keegi uus ja mind unustatakse? Kogu see jama. Õnneks seda palju pole, kuid aeg-ajalt variatsioone tuleb.

Mida oma töö juures kõige enam armastad?
Eks see ole juba natuke juba läbi ka käinud, kuid kõik need imelised inimesed, kellega olen saanud koos töötada või kohad ja situatsioonid, mida niisama poleks.

Mis on olnud kõige lemmikum karakter, keda oled pidanud kehastama? Miks?
Ma ei näe end karakternäitlejana (kuigi moel või teisel on see kõigil arendatav). Pigem ikka klassikaline „mina antud olukorras“ ning sellega on küll eredalt meeles Ingomar Vihmari diplomilavastus „Romeo ja Julia“ meiega Draamateatris, kus mina olin duublis Julia isa ja Lorenzo (nõuandja/pühaisa). Ingomari point oli, et laval oleks elu ja et olgugi, et suus on (versioon) Shakespeare’i tekstist, oleks suurem osa liikumisest ja toimuvast spontaanne. Nii juhtus erinevatel etendustel väga ilusaid hetki ja olin ka esimest korda laval alasti, kuna ühel korral olid riided eelmises stseenis kuidagi märjaks saanud ja siis lava taga tuli mõte, et äkki käis mu tegelane duši all… Kenasti rätt ümber ja riided kaenlas kõndisin siis lavale ning hakkasin kohvi tegema ja riietuma. Paralleelselt käis kõrval kuulus armunute rõdustseen :D

Millist karakterit on olnud kõige raskem kehastada? Mis roll see oli ja miks see oli raske?
Ei tea, kas see kõige raskem oli, kuid üsna viimastel teatrikooli aastatel tegi kursavend Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäevaks/eesti keele päevaks videolavastust, milles mina olin nimitegelane. Pikk mantel ja parukas ja kõik värgid. Lisaks tuntud luuletustele tuli paar rida ka saksa keeles rääkida. Õppisin, mis ma õppisin, kuid hätta ma sellega jäin, ja mäletan, et olin lausa pisarateni endast väljas, miks ma hakkama ei saa, kuidas ma teiste aega raiskan jne. Lõpuks saime ikka kuidagi tehtud.

Kas soovitaksid hakata noortel näitlejaks? Miks?
Kui sa nüüd korra peatud, hingad sügavalt sisse-välja, vaatad oma südamesse ning olles enda vastu 100% aus, leiad, et sa ilma ei saa või ei oska või et miski sinust kaob, kui sa näitlemisega ei tegele, siis muidugi. Kõik muu – tuntus ja glamuur ja muu pläma – on illusioon ja kui sa seda otsid, ei pea tingimata näitleja olema. Olgugi, et näitlemise faas on ilmselt meist paljude elust mingil hetkel läbi käinud, on inimesed erinevad ja mõne jaoks on ideaaliks rutiinne töö kuubikus arvuti taga ja see on täiesti ok. Pika jutu lühike mõte on see, et tee seda, mis muudab sind õnnelikuks, sest seni on meil minu teada vaid üks elu.