MARGE TAVA: KIHUTA ja varasta, sest see on moes!

Kui tahad näha, kuidas minutis vähemalt korra seadust rikutakse, siis istu autorooli ja sõida läbi linna! Enamus inimestel on liiklusseadusest täiesti ükskõik. Ka jalakäijatel. Kaaskodanikke ei häiri,  kui keegi seadust rikub, sest enamus rikuvad ka ise pidevalt seadusi. Kust läheb see piiri, millist seadust on okei rikkuda ja millist mitte? Minu isa rääkis mulle alati, et kõik seadused on täitmiseks.

Teismelisena tegi isa mulle järjepidevalt häbi ja piinlikkust. Seda oma seadusekuulekusega. See oli see aeg, kui liikluses kimasid ringi esimesed normaalsed välismaa autod ning kui valuveljed ja toonitud klaasid andsid sulle õiguse 20km/h kiiremini sõita. Minu isal oli kirsipunane Zhiguli 06, omal ajal täitsa okei auto. Ainus jama oli see, et isa ei sõitnud mitte kunagi kiiremini lubatud piirkiirusest ja mul oli seetõttu väga piinlik. Kõik kihutasid meist pidevalt mööda ja nii mõnigi kord lasti ka signaali. Pragelesin isaga, et miks ta kiiremini ei võiks sõita, tema aga korrutas mulle iga kord sama juttu: ta ei kavatse seaduseid rikkuda! Mina muidugi väitlesin vastu ja ütlesin, et keegi ei peata sind kinni ega tee trahvi, kui sa 5-10 kilomeetrit tunnis kiiremini liiguksid ja  teistele jalgu ei jääks. Temaga aga jätkas 50 tsoonis 49ga. Ükskord läks meie vaidlus sedavõrd tuliseks, et isa pidas vajalikuks minuga maha istuda ja oma põhimõtteid selgitada. “Vaata, Marge! Ma olen arst mitte riigijuht. Mina ei otsusta seaduste üle. Ma tahan elada selles riigis ja seetõttu pean lugu ka selle riigi seadustest. Mitte et mulle ei meeldiks kiiremini sõita aga seadused on sellised. Üks seadus ei ole teisest parem või kehvem. Või sa arvad teisiti? Kust läheb sinu meelest see piir, millist seadust rikkuda on okei ja millist mitte? Kui sa sõidad natuke lubatust kiiremini, kas siis on lubatud rikkuda ka teisi seadusi natuke? Kas kast piima poest varastada on seadusrikkumine aga ühte pudelit tohib võtta ilma maksmata,“ küsis ta minult.  “Aga teised ju sõidavad kiiremini ja miks sina siis ei võiks,” vaidlesin ma vastu ja jäingi vaidlema, sest tema ei muutunud. 

Ühel päeval läksin ülikooli ja kolisin Tallinnasse elama ning esimese suurema teenitud raha eest ostsin endale auto. Ja hakkasin kiirust ületama. Mitte küll liiga palju. Just nii palju, et kõik oleks enam vähem seaduslik. Räägi siis veel, et vanemad ja kodu on lastele eeskujuks :). 

Tõenäoliselt on meist igaühel kas või mõni pisike seadusrikkumine hinge taga. Võimalik, et ise sellest teadmatagi, aga seaduste mittetundmine ei vabasta vastutusest. Seevastu seaduste tundmine aitab nii mõnelgi korral vastutusest vabaneda. Näiteks millises parklas võid sa parkimistasu külma kõhuga maksmata jätta või kui palju võib kiirust ületada, et trahvi ei tehtaks. Iga pisivaras teab arvatavasti peast, mis on see summa, palju eest võib nüüd varastada, et kriminaalmenetluse asemel algatataks väärteomenetlus. Ja viimane tähendab seda, et kui sa oma trahvi ära maksad, siis ei ole mitte ühelgi kodanikul õigus sind enam pätiks või suliks nimetada. Sinu maine on ametlikult puhtaks saanud! Varasta palju tahad, peaasi, et mitte liiga palju korraga. Vargapoiss või lapsi traumeeriv liputaja on sama pulga peal kui sina, kes sa auto natuke valesti parkisid, ja sina, kes sa häda käes piinleva lapsega pargis puu taha pissile läksid. Samal ajal on ka mitmeid selliseid asju, mis on lihtsalt reguleerimata seadustes ja jäädakse lootma inimese arukusele, nagu näiteks see, mis vanusest tohib lapsi üksinda koju jätta. Eesti on minule teadaolevalt  üks väheseid läänemaailma riike, kus selline ettekirjutus puudub. Aga see selleks, õnneks on meie lapsevanemad siiski suhteliselt mõistlikud ning ei jäta 2-aastaseid üksinda koju.

See, kuidas riik ja meie ühiskond suhtub kurikaeladesse, on küll kohati ebanormaalne. Eelmisel aastal osalesin ma ühel ümarlaual koos politsei ja maksuameti esindajatega, kus sai arutatud internetikelmuste vähendamise võimalusi. Buduaarile kuulub üks suuremaid kauplemisportaale Bturg ning meid kutsuti sinna osalema, et arutada seda, kuidas ühiselt vähendada internetikaubanduses kelmusi. Täitevorganid küsisid, et kas meie ikka teeme kõik, et inimesed petta ei saaks, aga unustasid olulise nüansi- seadusest tulenevalt peame me pigem petist kui pettasaanut kaitsma. Kui keegi Buduaari foorumis teisi petise eest hoiatada püüab, siis oleme sunnitud selle info maha võtma, aidates kaasa, et petis saaks edasi tegutseda. Väärteomenetlused kulgevad pikalt ja üldjuhul on ühe meneltuse lõpuks kurikael jõudnud mitmeid täiendavaid väärtegusid korda saata. Kuni tema süü pole tõendatud, ei ole õigust inimest Eestis petiseks nimetada ja vastavat infot levitada, mis on mõnes mõttes ka arusaadav, sest ette võib tulla ka olukordi, kus keegi lihtsalt soovib kättemaksuks laimata. Kui inimene on süüdi mõistetud aga ta on oma karistuse kandnud, näiteks trahvi või võla ära maksnud, siis ei ole ta enam petis vaid "puhas poiss". Petist kaitseb Isikuandmete kaitse seadus ja ta võib hoopis sinult kahjutasu nõuda, kui tema mainet kahjustad. Üldiselt tasub petistega olla ettevaatlik kättemaksmisel või nende vastu võitlemisel, sest enamusel neist on oma teguviisi õigustamiseks oluliselt rohkem argumente ja motivatsiooni oma mainet iga hinnaga kaitsta, kui seda on tema ohvril. Petisel on kogemusi, mille pealt ta teab, kuidas seaduse piires petta.

Mida riigivõim ise sel ümarlaual lubas ette võtta veebipettuste vähendamiseks?  Nemad tellisid paarisaja tuhande euro eest reklaami, mis kutsus tarbijaid üles tähelepanelikkusele. Samal ajal aga tõsteti väärtegude ülempiir 64lt eurolt 200le - otsus, mis pigem soodustab veebikelmuste tõusu ja vähendab ohtu kriminaalkorras karistatuks saada. Poliitikud on vähemalt kümme aastat võidelnud selle eest, et vähendada karistusi ja karistatavate hulka Eestis. See on neil ka õnnestunud. "Meil on seadused liiga karmid," on olnud nende põhjendus, miks meil umbes pooled täiskasvanutest on seaduserikkumise eest karistada saanud. Õnneks tulid poliitikutele eurostandardid appi, mis panid paika isegi selle, kui palju vangimajas inimesi olla tohib. Karistused tõsiste rikkumiste eest vähenevad ja süüdlased saavad võimalikult kerge karistuse või suudavad osavalt karistusest kõrvale hoida- see on mulle silma jäänud trend. Nad ütlevad mõnikord, et see on humaanne, minu meelest aga süvendab see karistamatuse tunnet ja nartsissistlikku kaost. Kas põhjuseks on soov olla euroedetabelis kõrgel kohal või on siin midagi muud, las igaüks analüüsib ise. Aga mis ma siin poliitikute poole näpuga näitan, kui ühiskonna üldised  väärtushinnangud on sellised, et kurjategija ja seaduserikkuja on pigem au sees ja kividega loobitakse üksikemasid, geisid, pagulasi... ja ka neid, kes 50 tsoonis 49ga sõidavad :).

Oeh, vabandust, ma ju lubasin, et ei hakka oma riiki ja rahvast kritiseerima. Tegelikult on Eesti mulle kallis koos oma seadustega.

Järgmise korrani...

Marge