MARGE TAVA: ood Mallukale

Ma pole kuigi suur blogide lugeja. Ma arvan, et põhjus on selles, et blogid on valdavalt mina-kesksed ja mulle lihtsalt ei paku huvi võõraste inimeste elu. Küll aga meeldivad mulle kolumnid, kus kirjutaja avab mingile asjale hoopis uue vaatenurga ja paneb kaasa mõtlema. 

Ma juhtusin viimast blogi lugema peaaegu kuu aega tagasi. See oli Malluka blogipostitus, mille lingi saatsid mulle kergelt śokeeritud kolleegid. Kuigi ma olin kuulnud, et tegu on tõelise blogikuningannaga, kellel on kümneid tuhandeid jälgijaid, siis mina käisin sellel lehel elus esimest korda. Selles kõnealuses postituses oli juttu Buduaari ajakirjast ja sellest, kui mõttetu ning reklaami täis see on. Neile, kes ei tea, miks Mallukas selle postituse tegi, siis tegu oli Mariannilt raha eest tellitud sisuturunduslooga. “Milline julgustükk! Reklaamiostja raha eest reklaamiostjale vesi peale tõmmata,”  mõtlesin ma seda lugedes. Mulle see naine meeldib. Päris ausalt. Meeldib mitmel põhjusel ning tahaks temaga tuttavaks saada. Päriselus. Sest selleks, et niimoodi kirglikult  ja sildu põletades kirjutada, ja mitte ainult Buduaari kohta vaid praktiliselt iga teise asja kohta, peab sel naisel ikka raudne närvikava ja vinge missioon olema. Ja lisaks ka väga rikas ja lennukas sisemaailm, et osata näha igas asjas “teemat”, millega inimesi käima keerata. Mallukas on tugev pendel, nagu transurfarid ütleksid. See aga tähendab, et kui sul on palju fanaatilisi poolehoidjaid, siis on sul ka palju vastaseid. Need asjad käivad pendlite puhul alati kahjuks käsi-käes ja see on põhjus, miks paljud edukad ja populaarsed Hollywoodi staarid tegelikult oma eluga totaalses ummikus on. Ma ütlen, see Mallukas võiks oma erakonna luua. Ma oleksin üks toetajatest. Mallukas suudab rohkem naisi käima tõmmata kui Savisaar. 

Vot sellised mõtted tulid mulle pähe, kui lugesin seda tema postitust, mis justkui pidi mulle ja minu ärile jalahoobi andma. Aga andis hoopis vastupidise tulemuse, millest räägin natuke hiljem. 

Ütlesin ka oma kolleegidele, et mul pani see postitus silma särama ning ma hakkasin nägema tänu sellele uusi võimalusi ja ideid. Naised küsisid, et mis me nüüd teeme ja mina ütlesin: “vastame samaga”, sest tol hetkel tundus, et meie lugejad võiksid teada, mis on sellise postituse tagamaa. See oli nagu väike naabripoiste vaheline sõda, kus üks toob oma kakajunni sinu ukse taha ning selle asemel, et see kurvalt või ärritunult ära koristada ja prügikasti tõsta, otsustad sa viia selle naljaviluks omanikule tagasi. Nii sai meie lehele kirja pandud meiepoolne tõde. See omakorda tekitas järellainetuse Delfis ja Õhtulehes ning loomulikult Mallukas eneses, kes arvatavasti ei osanud oodata, et teda lüüakse sama relvaga, mida ta ise kasutab. Selleks ajaks, kui Mallukas otsustas edasi sõda mängida, olin ma juba sellest tüdinenud ja ausalt öelda eelistan ma sõdimisele sõprust. Ma soovin kogu oma südamest Mallukale head. Ta on tubli naine ja hea ema, osav ja kaasahaarav kirjutaja, kes võitleb oma väärtuste ja tõe eest. Ma pean temast kui blogijast lugu ja ma ei taha, et tal oleks paha ja ebamugav elu minu pärast. Me võime küll Buduaaris vahendada kellegi sõjainfot, aga me ei soovi ise kunagi pooli võtta, sest iga sõda, milles sa kaasa lööd, on kaotatud sõda. See kehtib ka juhul, kui võtad võõras sõjas poole. Mallukal on oma tõde ja mul oma ning maailmas on ruumi vähemalt 7 miljardile erinevale tõele. Peace!

Üks põhjus, miks Mallukas mulle meeldib, on ka see, et ma ise ei julgeks nii mitte kunagi kirjutada nagu tema seda teeb. Ma pole lihtsalt see sõdalane Xena või Jeanne d’Arc. Kui ma lähen kuskile restorani sööma ja saan halva kogemuse osaliseks, siis ma võin seda lähematele sõpradele rääkida, aga traditsioonilisem on minu puhul see, et suurema ämbri puhul ma saadan restorani omanikule isikliku kirja, et ta teaks, mis ta firmas toimub. Ma ise olen tänulik, kui keegi minuga samamoodi käitub. Olles väikeettevõtja tean ma täpselt, kui raskelt raha tuleb ja kuidas piisab ühest valest inimesest või sündmusest, et tekitada olukord, mille tagajärgede likvideerimiseks võib kuluda aastaid. Seetõttu selle asemel, et tõmmata  kuskil sotsiaalmeedias vesi peale sellele söögikohale ja panna talle hindeks "1", tahaks ma aidata neil paremaks saada. See tekitab hea tunde, versus see teine sõjatütar Xena teekond, kus sa viskad pommi ja siis jääd ootama reaktsioone. Mõnikord on ikka päris raske mitte ärrituda ning mõelda hästi ka nendest inimestest ja olukordadest, kes ja mis võib olla ei vasta sinu isiklikele väärtushinnangutele. Aga õnneks on mu ümber mitmed eeskujud, kes käituvad just nii ja inspireerivad ka mind nii käituma. Ma tahan olla see, kes teeb asju paremaks, mitte halvemaks. Samas tuleb ette erandolukordi, kus tuleb siiski enda kaitseks haarata sõjakirves kätte. Mulle ei meeldi sõda. Mitte mingil kujul. Aga aeg-ajalt on vaja maha pidada väike lahing, et säiliks rahu, või et õhk puhtaks saaks. 

Rääkides viimasest siis täna kuu aega peale seda lahingut võin ma öelda, et Mallukale makstud 100 € oli väga hea investeering. See tema postitus raputas nii mind kui Buduaari teisi naisi ärkvele ja sundis meid iseendalt küsima, kas me ikka teeme parimat ajakirja?! Me oleme palju enamaks võimelised, me asume oma tööd uue kvaliteediga tegema, me kaasame palju uusi ägedaid inimesi ja teeme paremini kui teised. Viimase kuu aja jooksul on päris mitmed plätserdatud näpujälgedega aknaklaasid jälle läikima löödud. Sündimas on Buduaar 2.0. ja ma ootan seda uut mudelit suure elevusega. 

Puhast õhku!

Marge