Reklaam sulgub sekundi pärast

MARGE TAVA: RAHA, raha, las sulab nagu vaha

Peale nii emotsionaalset nädalalõppu on väga raske midagi tühist ja lõbusat kirjutada. Tahaks Eestimaa oma kaissu võtta ja kõikidele eestlastele pai teha. On muutuste aeg ja seetõttu tõid need isamaalised laulud paljudele taas kord pisara silma. Mina ka vesistasin ja tundsin, kuidas pisikesed juured mu talla all kasvama hakkasid. Olgu laulupidu kui ilus tahes, läheb see suur soe tunne peagi kahjuks üle ja argimured tõstavad pead. Raha on kindlasti üks neist, mis peaaegu igaühte puudutab, aga eks siingi sõltub kõik eelkõige suhtumisest, mitte rahakoti suurusest.

Ma pole rahakoguja tüüp. Püüan hoida oma kontol küll mingit jooksvat summat hädaolukordadeks, aga ülejäänu elan maha. Ega mul väga suuri summasid üle jäägi peale kulude katmist, sest ma maksan endale palka vaid nii palju, kui vaja läheb. Mul on küll mõned investeeringud, aga see ei ole selle kolumni teema.
Ma ei ole kaugeltki ainus, keda ei huvita rahasäästmine. Üks uuring teise järel kinnitab, et see ongi üldine trend, eriti just Yolo generatsiooni seas, kes on valdavalt 18-34aastased. Yolode  nimetus tuleb nende elumotost - ” You Only Live Once”. Need inimesed ei ole asjade inimesed, nad ei kiirusta võtma kodulaenu ega ihka endale Vuittoni käekotti. Nad eelistavad kulutada raha reisimisele ja emotsioonide kogumisele, elavad pigem peost suhu kui teevad midagi, mis rõõmu ei paku. Nad usuvad, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.  Loomulikult ei meeldi see isepäine põlvkond riigile, sest nad ei too raha sisse, ei säästa raha pangas ning neid on raske kontrolli all hoida. Yolode pärast on mures ka nende emad-isad, kes on ise üles kasvanud säästureźiimil.  

Yolod pole tegelikult süüdi, et nende väärushinnangud on teistsugused. Kui vaadata üldpilti, siis tänases päevas elamise ja elu kergemalt võtmise põhjus on kogu ühiskonnas. Poliitikud, pangajuhid, uudisetootjad, kaupmehed ja isegi esoteerikud- nad on teinud kõik selleks, et inimesed tulevikku ei planeeriks. See ei ole minu etteheide vaid väide, millele tasub mõelda. Elu on ebastabiilne, palgad on väikesed, kulud on kõrged ja pidevalt köetakse meie kirgi järjekordse kolmanda maailmasõja või muul viisil läheneva kohutava tuleviku teemal. Isegi kui tahaks säästa, siis väike kurat õla peal küsib: “Mille nimel?!” ja tuletab sulle meelde neid olukordi, kus rahasäästmine on olnud kehv mõte ning kus rahakulutamine ja isegi äraandmine on su õnnelikuks teinud. Kui täna vaid saaks kuidagi pensionifondidesse pandud raha tagasi, siis pooled meist võtaks ja kulutaks selle kohe ära. Ja teine osa inimesi ei saa ise ka arvatavasti aru, palju ja mis fondi neil igakuiselt raha tiksub. See on ka okei, kui see neile endale stressi ei tekita. Rääkides nendest teistest inimestest, siis mainimata ei saa jätta pensionäre, kelle käest raha kuskile fondi ja investeerimisprojekti vastuvõtmine võiks olla lausa karistatav, sest enamasti on põhjuseks osav müügimees, mitte soov sinna investeerida. Mina ei tea küll ühtegi vanemat inimest, kes oleks läbi selliste projektide korralikult raha teeninud, küll aga tunnen isiklikult neid vanainimesi, kes on korralikult vastu pükse saanud. Minu isiklik väike missioon on veenda pensionäre, et nad kulutaks oma raha ja naudiks elu, mitte ei koguks seda oma lastele või ei investeeriks võõrastesse projektidesse. Minu meelest on elu viimases veerandis lausa kohustuslik mitte midagi säästa ja raha enda peale kulutada. Seda muidugi juhul, kui sa ei ole miljonär- siis võiksid seda ohtralt ka annetada. No ja mis puutub noori, siis nemad võiksid kogumise asemel investeerida ja elu igast küljest tundma õppida ning karastuda, et vanemate rahakotile lootma ei peaks. Kui ühel päeval omad lapsed majas, siis vähemalt viisteist aastat tuleb natuke arukamalt oma igakuiseid rahavoogusid juhtida. 

Aina rohkem inimesi usub eelkõige saatusesse ja heasse õnne, mitte kindlasse tulevikku, mis ainult sinust endast sõltub. Mina usun ka, vähemalt usun ma karmat. Et kõik need minu ja teiste heade eestlaste poolt tehtud väikesed ülekanded abivajajate kontodele, keda riik ei jõua aidata ning kel pole oma säästusid, tuleksid meie juurde tagasi siis, kui me ise hätta satume. Mul on miskipärast tunne, et selline üksteise aitamine on tugevam tuleviku investeering kui rahakogumine. Eestlasel võib olla kümme muud viga, aga süda on meil õiges kohas. 

Olge hoitud!

Marge