„Minu Alaska” autor Maria Kupinskaja põgenes Eestist murtud südamega

Äsja ilmus uskumatult karge ja talveromantilise kaanepildiga raamat „Minu Alaska: kasvatamas kelgukoeri ja iseennast". Seal räägib Maria ehk Mann Kupinskaja sellest, kuidas tal 20-aastaselt inimsuhete käigus süda murti, mispeale ta lendas Põhja-Ameerikasse Alaskale kelgukoeri kasvatama. Ja mis sellest kõigest sai? Buduaar uuris Mannilt lähemalt.
 
Nagu „Minu Hispaania" autoril Anna-Maria Penulgi, aitas välismaale kolimine Sul valusast lahkuminekust taastuda. Mis see täpselt oli, mis aitas: aeg, mäed, võõras kultuur, uued inimesed?
Kõik korraga. Kui ma kevadel Skagwaysse jõudsin, siis ma alustasin täiesti valgelt lehelt: ma olin ainus eestlane kümnete kilomeetrite raadiuses, ma ei tundnud mitte kedagi, mul oli uudne töö, mul oli ainult kotitäis asju. Mul ei olnud aega mõelda sellele, kui vaene-väike-kaitsetu ma olen, sest mu aju tegeles päevadläbi uue info seedimisega. Ja tead, väga raske on minevikust kinni hoida, kui su ümber ei ole esemeid või inimesi, mis sulle minevikku meelde tuletaksid.

Olid vist koertega varemgi kokku puutunud, et julgesid minna kelgukoerte talitajaks?
Kuna ma kasvasin kohaliku koerteklubi juhataja perekonnas, siis võib öelda küll, et olin kokku puutunud. Kui olin väike, toodi meie perre suur bernhardiin ja kui too ära suri, siis hakkas mu ema tegelema pisikeste padjakoerte, jaapani chinidega. Aga neid koeri ei saa kelgukoertega võrrelda: nad olid viisakad linnakrantsid, samas kui kelgukoerad on üsna karused ja tahumatud tööloomad.

Kus sa siis seal Alaskal täpselt töötasid? Kui ühest kohast raamatut sirvida, siis räägid higist ja palavusest, teisel aga sellest, et öösel telgis olid miinuskraadid?
Ma käisin seal kaks suve järjest. Esimesel suvel töötasin sellises kelgukoerte laagris, mis asus merekaldal, rohelise metsa vahel – seal võis tõesti kesksuvel mitukümmend kraadi sooja olla. Koerad vedasid kärusid, millel olid rattad all, ja nendega sõideti kruusateedel. Teisel suvel läksin aga tööle teise firmasse, see asus liustiku peal. Kuigi liustikul oli kogu aeg lumi, olid ka seal tegelikult soojakraadid, ainult et neid oli vähem ja öösiti võis tõesti miinusesse langeda.

Paljud peavad Alaskat unistustereisi sihtkohaks. Mida Sina sellest arvad, on see kant eestlaste jaoks väärt teise maailma otsa lendamist (ja lennuühendus sinna on vist keskmisest kallim...)?
Tegelikult on küll väärt – kui on aega seal pikemalt peatuda. Alaskaga on see häda, et ta on jube suur, mina ei ole temast isegi viiendikku ära näinud, kuigi olen seal päris palju ringi liikunud. See konkreetne Alaska osa, kus mina käisin, on hästi Norra moodi: järsud mäed, sügavad fjordid, okaspuumets. Kui võtta seal matkamiseks aega mitu-mitu nädalat, võib väga mõnus tunne sisse jääda, ja siis tasub see kümnekonna tuhande krooni kanti jääv lennupilet kah ennast ära. Peaasi, et poleks kogu aeg asja suveniiripoodidesse, kus on Alaska meened, millel on silt "made in China". Ja korralikud vihmariided tuleks ka kaasa võtta: niiskust on seal jalaga segada.

Sa kirjutad raamatu tagakaanel, et õppisid Alaskal iseennast usaldama. Mida selle all silmas pead?
Enne seda ma lähtusin oma valikute tegemisel vanemate ja targemate soovitustest, elu oli justkui valmis planeeritud: töö, mees, auto, kodu, lapsed... Seal olles sain aru, et tegelikult võin ma teha nii, nagu ma ise heaks arvan, ja et mitte keegi ei saa mulle ette heita, kui ma elan oma elu enda moodi. Manni moodi. Ma hakkasin oma rida ajama ja tundub, et ajan tänini.

Kuidas see "oma rida ajamine" õnnestub?
Noh, nii ja naa. Ühest küljest on tekkinud inimesed, kes mind üldse ei seedi, aga teisest küljest olen ma kohtunud nii paljude imetlusväärsete persoonidega, et vahel ma jään ise ka mõtesse, et kuidas mind nüüd niimoodi õnnistatud on...

Mida Sa konkreetselt seal veel õppisid?
Seljakott seljas, mäest üles rühkima! Ja kihiliselt riietuma õppisin ma ka. Üldiselt õppisin hästi palju looduses olemise kohta, sest kuna ma töötasin õues ja matkamas käisin ka, siis see oli minu jaoks täiesti uus maailm.

Sul oli raamatus juttu, kuidas pidid magama öösel telgis miinuskraadides ja pesta ei saanud ja kuidas varbavahed ketendasid ja juuksed muutusid rasvaseks. Kas seda liustikuelu tõesti ei saanud kuidagi mugavamaks muuta? Näiteks panna telkidesse mingid soojendavad ahjud ja soojaveeboilerid?
Nii ja naa. Väga hea tahtmise korral võiks liustikule luksuslossi ka ehitada, aga siis oleks kerkinud see küsimus, et mis on mõistlik. Kuna kogu meie varustus, sealhulgas telgid, toodi kevadel helikopteritega liustikule ja viidi sügisel ära, siis ei olnud mõistlik tuua liustikule rohkem, kui oli eluliselt vajalik – iga helikopterilend maksis ju päris kopsaka summa. Teine asi oli see, et olid sul jalas mingid hüper-super liustikusaapad või lihtsad matkatossud, märjaks said su jalad lume sees sumbates nii või teisiti: kui mitte sulalumest, siis higistamise tõttu. Ja kui su jalad olid niisked, siis hakkasid ka varbavahed ketendama, olid sa siis kõva matkasell või Paris Hilton. Kõik on ju inimesed! Liustik ei saa olla sama mugav kui asfalteeritud linnatänav, ja ega ta peagi olema. Pealegi, igal asjal on negatiivseid külgi. Näiteks gaasiga töötavad põletid, millega võis telki magamamineku ajal soojaks kütta, tekitasid jubedal kombel kondenseerunud niiskust. Oleks see siis parem olnud?
Ja pesemisvõimalused olid meil suve lõpuks täitsa olemas: kasutasime üht telki selleks, et seal saaks ämbrist kopsikuga vett pähe kallata.

Väga hinge läheb raamatus ka see koht, kus räägid oma tekkinud terviseprobleemidest, mis sundisid sind enne laagri lõppu lahkuma. See on muidugi isiklik teema, aga lühidalt: kas kõik on korras? Ega sa Alaskale minekuga midagi endas totaalselt segi ei keeranud?
Ei, ei keeranud segi. Ma ei ole küll sajaprotsendiliselt terve, kuid mind ei saa kohe kuidagi haigeks tembeldada. Proovige ainult! Ma käin jooksmas, mängin veepalli, elan aktiivset elu. See, et ma võtan igal hommikul ühe tableti keele alla... selle peale küsiks, et so what? Liustikul tundusid need mured eriliselt suured lihtsalt seetõttu, et mul polnud õrna aimugi, mis toimub, sest liustikul ja Skagways meil ju arste ega diagnostilist aparatuuri polnud. Samahästi oleks mul võinud ka kasvaja olla – ma poleks niikuinii teadnud.

Oled sa selle endale nüüd andestanud, et enne lõppu lahkuma pidid?
Vist mitte, vähemalt mitte lõpuni. Asi polegi selles, et ma õudselt heidaks endale ette, et ma Alaskalt varem lahkusin – mitte seda. Pigem on mul lihtsalt kahju, et niimoodi läks. Mulle oleks meeldinud, kui liustik oleks olnud samasugune võidukäik, nagu aasta varem oli töö metsa vahel asuvas laagris. Siis ma oleks end ju veel eriliselt võitmatuna tundnud! Aga ju seda oli siis vaja, seda läbipõrumise tunnet.

Millal sa uuesti Alaskale lähed, kui üldse? Või on sul mingid uued reisisihid?
Ma mõtlesin terve suve, kas minna järgmisel aastal tagasi või mitte. Kuna ma olen nüüd Tartu magistriõppes, siis teoreetiliselt ma saaks ikka veel tudengiviisat ja tööluba taotleda. Mõtlesin isegi seda, et kuna mul on Alaskal üks tuttav lendur, kes innustas mind juba tol ajal piloodipabereid tegema, siis lähekski tagasi, teeks tööd, teeniks raha, õpiks lennukit juhtima... Aga siis tuli üks teine mõte vahele ja Alaska plaan läks metsa.

Mis teine mõte?
Ma seda veel ei avaldaks. Mõtteid on palju, aga ma ei taha ära sõnuda.

Elad nüüd Tallinnas. Mida sa oma Eesti igapäevaelus Alaskal kogetu põhjal teistmoodi teed?
Veel rahutumaks olen läinud. Varem oli linnas elamine täiesti loomulik ja mõnus asi, nüüd on seinad kuidagi ahistavaks muutunud: tahaks kogu aeg õues olla. Maailmakaarti vaatan vähemalt iga paari päeva tagant, unistan, kuidas üks või teine koht lõhnata võiks. Ühe toaseina olen igasugu fotosid täis kleepinud! Teises ripub mul üks Alaska topograafiline kaart. Ja asju olen vähem koguma hakanud, püüan hoida elamist nii, et oleks õhku, mida hingata.

Millega sa soovid tulevikus tegeleda? Oled praegu Tartus ajakirjanduse magistritudeng. Kas sinust saab tulevikus ajakirjanik?
Ma ei usu, et minust ajakirjanik saab. Mulle õudselt meeldib kirjutada, aga ma olen jube aeglase vinnaga: ma tahan vaadata, jälgida, kuulata ja siis, kui emotsioone kurguni kogunenud on, kirjutada. Kiiresse meediaettevõttesse ma arvatavasti ei sobiks, mingiks pikemaks ja põhjalikumaks kirjutajaks... võib-olla. Aga mis minust täpselt saama hakkab, ma ei tea – elame-näeme.

Buduaar.ee