MINU ELU KULDREEGLID: Anne Erm

„Tee ise! Võid eksida, aga siis leiad õige tee,“ tsiteerib helilooja, muusikateadlane, armastatud raadiohääl ja Eesti džässi esileediks kutsutud Anne Erm (75) omaaegse kultuuriministri Lepo Sumera soovitust. Arvukatest kogemustest ongi üle 25 aasta toimunud jazzipeo esikorraldaja lähtunud.

Minu lapsepõlv möödus sõjajärgses Pärnus, uhkes Punavalges koolimajas Eliisabeti kiriku vastas. Käisin lasteaias, kuhu oli üks vaid üks tänavavahe, ehk tenniseväljakute pikkus kõndida. Vahel viis ja tõi mind 7 aastat vanem õde Kadri. Kui mind ei saanud üksi koju jätta, haaras ta mind ka oma klassikaaslaste juurde kaasa, sest ema-isa olid hõivatud õpetajatööga. Ema võttis mind väiksena tundi või näidendi proovi või Tallinna muusikute kontsertidele, mis toimusid samas kooli saalis. Tema kui emakeele õpetaja oli tõeline „maa sool“. Kui väike olin, õpetas ta viisakust, kuidas istuda ja ikka kniksuga tänada. Ema õpetussõnad tulid pigem rahvatarkustest ja Kalevipojast, mida ta lavastas kui see oli keelatud. „Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormat tuleb tarkust tunnistada,“ oli kindlasti üks peamisi.  

Esmalt töö, seejärel armastus

Päris nii see ei ole, et elus peaks tegelema eeskätt sellega, mille vastu kirge tunned – ning küll töö ja tasu tulevad sellega seoses sujuvalt järele. Pigem soovitaksin: tee tööd, siis tuleb ka armastus. Medaliga lõpetanud õde ja vend läksid TPI-sse keemiat õppima osalt selle pärast, et seal oli veidi kõrgem stipp, aga mõlemad hakkasid oma eriala armastama ja saavutasid häid tulemusi. Mina sain aru, et pianisti minust ei saa, aga muusikat ma armastasin, seepärast läksin muusikateadust õppima. Mulle meeldis heliloojate ja nende muusika kohta lugeda ning kursusetöödega Chopinist ja Šostakovitšist sain väga hästi hakkama. Ilmselt oleksin päris hea muusikateadlane, aga mulle tundus, et see, mida teadlane teeb, läheb korda väga vähestele. Seepärast õppisin kompositsiooni. Kunagi pole hilja keskenduda sellele, mis sulle meeldib. Ja raadiotöö meeldis mulle tõesti. Ametlikult olen raadios tegev olnud 50 aastast, aga juba konservatooriumi ajal sai n-ö mittekoosseisulisena kontserte ja saateid tehtud – siis ei olnud veel isegi Vikerraadiot… Igal juhul soovitan leida töö või eriala, mida armastate, nii on kergem vastu pidada ja miski ei kripelda kogu aeg.

Usalda ja delegeeri

Ma olen muretseja tüüp, tahan, et kõik saaks tehtud, ja võimalikult hästi. Eesmärk oli tuua Eestisse tõesti parimaid, huvitavamaid ja uudsemaid esinejaid. 1990-ndate esimestel aastatel, kui raha ei olnud ja Jazzkaare festivalil tekkisid võlad, tuli mul iseendaga võidelda ja teha asju, mis mulle üldse meeltmööda ei olnud. Näiteks tuli alustada päeva telefonikõnedega – reklaamipakkumisega firmadele. Selleks oli abiks paks telefoniraamat ja ajalehtede reklaamikuulutuste jälgimine. Tuli kulutada ka uksi, kust ma eales varem polnud sisse piilunud! Eneseületamisest oli siiski kasu. 1994. aastast sai festival n-ö järje peale ja enam võlgu ei tekkinud. 

Muidugi on olnud ka väsimuse momente. Mäletan, et raadiost oli mul 10 aastat puhkus välja võtmata. Kui siis esimene mitte-tööreis sai ette võetud, taipasin küll, et atmosfäärivaheldust on mulle väga vaja. Kõike ei saa ise teha… Ei saa ka kontrollida, tuleb oma kolleege-kaasvõitlejaid usaldada. Keegi meist ei ole ilmeksimatu ja kui oled teinud vea või olnud tähelepanematu, tuleb märku anda. Ka isekuses tuleb järele anda ja teiste eripäraga kohaneda.

Pärast Jazzkaare suurt n-ö avapauku, milleks oli 1990. aasta festival oma 200 esinejaga 17 maalt, kuue lava ja viie päevaga, mille korraldamisel oli ametis mitu organisatsiooni, tuli krooni tulekul piirduda 3–4 päevaga nagu see on nüüdki paljudes riikides tavapärane festivali pikkus. Õigel ajal tuli toonaselt kultuuriministrilt Lepo Sumeralt soovitus: „Tee ise! Võid eksida, aga siis leiad õige tee.“ Korraldusega liitus entusiastlikke abilisi, õppisimegi kogemustest. 

Asju koguda ei maksa

Raha ei ole kunagi liiga palju. Jazzkaare esimestel aastatel tuli oma väikesed säästud mängu panna, alles kui festivalil hakkas paremini minema, sai ka meeskonnale palka hakata maksma. Ma ei põe sellepärast, et sama töö eest saaks teises riigis hoopis rohkem. Autot mul pole, (vana Hans Hindpere korteri) Kalamajja sain 1970-ndate keskpaiku tänu sellele, et heliloojad said endale uued korterid. Kui maja lammutati, kolisime naabertänavale, makstes pool vajaminevast EVP-dega. Viimastel aastatel olen lubanud endale väikese puhkuse mõnes toredas riigis. Ja rohkem polegi vaja. Niigi on kultuurikihti tekkinud palju, seda ju teise ilma kaasa ei võta.

Esialgu püüdsin kodus korda hoida, mis võttis omajagu aega. Praegu leian, et see pole esmatähtis. Kui põrandad on puhtad ja värske õhk toas, siis mõned tolmurullid riiulitel või kapi otsas ei hammusta. Kui aega tekib, tahaks sorteerida oma plaadivarandust nii kodus kui tööl – mõtlen sellele juba mitu aastat, kuid veel ei ole aega leidnud. Kõike ei saa ju lõpmatuseni koguda ja hoida. Ja veel on kahju raamatutest – kõik seinad on riiuleid täis, aga aega lugeda ei ole, ära anda veel ei raatsi ja kes võtakski? 

Käi jala, ära söö tablette ja puhka välja!

Kodus olen pool aastat üksi, sest kaasa (ravitseja Vormsi Enn – toim.) viibib Vormsi saarel. Tema oli veel kümmekond aastat tagasi gurmaan ja katsetas erinevaid retsepte. Nüüd püüame pigem lihtsalt, kuid üha tervislikumalt hakkama saada. Balti jaama turult leiab puhast toorainet ja kui kaasa on kodus, siis tema valmistab.

Ma tean, mida tuleks teha, et vaim virge ja keha õnnelik oleksid. Hommikul joon kruusi sidrunivett või ingveriteed, või mõnd maarohuteed – neid on ise enamasti Vormsist kogutud, ja paarkümmend purki vähemalt. Värsked marjad on pudru peale või jogurti sisse sügavkülmast alati võtta. Kui ma midagi seoses tervisega kurdan, ütleb kaasa: käi jala, ära söö tablette, kustuta televiisor ööseks ja puhka välja. Muidugi ma patustan ja käin vaid hea ilma ja kergema kotiga jala tööle või koju (umbes 35 minutit)!  Kuid kolmveerand tundi hommikusi sirutusi ja paar jooga- või shindotrenni nädalas aitavad energiat taastada.

Kõige rahulikum olengi töö juures arvuti taga. Siis pole aega mõelda ei vanusele, hädadele ega sisemisele ärevusele, mis vahel mind kimbutab. Trenn – eriti  koos teistega – viib ka mõtted probleemidelt eemale. Massaaž paar korda kuus paneb energiad tasakaalu. Meri, päike ja rannaliiv on mulle kui pärnakale olulised taastumiseks. Vormsis, kus on meie suvekodu, katsun pigem puhata, kuigi tööd ja tegemist jaguks seal lõpmatult. Paar suvist metsaskäiku annavad metsaenergiat, augustikuine joogalaager mõtteainest. Ja kui saab südamest naerda, on jälle hea olla.

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar mai-juuni 2019.