Raamatute „Minu…“-sarja väljaandja Epp Petrone räägib, kuidas kõik alguse sai

Tänapäeval on Eestis arvatavasti raske leida inimest, kes ei ole kuulnud raamatute „Minu“-sarjast. Kõik see sai alguse tänu ühele inimesele – Epp Petronele, kes seitse aastat tagasi abiellus ameeriklasega ning kolis mõne aja pärast elama Ameerikasse. Terve seal veedetud aja jooksul kirjutas ta ka päevikuid. „Nii torkaski ühel päeval pähe mõte, et mu elust võiks kunagi saada raamat, järgmisel päeval järgnes idee, et selle pealkirjaks võiks olla „Minu Ameerika,“ nädal hiljem tuli mõte, et samamoodi on mitmel teisel eestlasel enda „Minu...“ lood rääkida."

TEGI OMA KIRJASTUSE, KUNA TEISED EI SOOVINUD „MINU“-SARJA TRÜKKIDA
Idee oli olemas, nüüd tuli hakata tegutsema! Algul saatis Epp oma teksti „Minu Ameerika“ kahele teisele kirjastusele, kuid nemad ei olnud sellest huvitatud, pidavat olema liiga imelik žanr. „Tegu ei ole otseselt reisiraamatuga, sest autor elab ju ühe koha peal, ega ole see ka teatmik ühe maa kohta," meenutab Epp põhjendusi, miks käsikiri tagasi lükati. "See lihtsalt on lugu ühe inimese elust, kus on detailid ja tegelased, mille najal saab üldistusi teha kogu maa kohta. Mulle öeldi: „Hästi kirjutad, aga žanr on imelik.“  

Kuigi praegu on „Minu“sari väga menukas, ei osanud Epp seda edu ette ennustada. Tal oli lihtsalt kindel ettekujutus, milline tema enda Ameerika-raamat peab tulema. „Väga lihtne, nägin seda oma silme ees – ja otsustasin selle siis ise kirjastada. Üsna juhuslikult tuli otsus, et ma teen selle jaoks ka oma kirjastuse,“ meenutab ta. Hetkel oskab Epp oma edu juba analüüsida, ta on aru saanud, et inimesed on huvitatud maailmast, aga neile on lihtsam ja põnevam sellele maailmale läheneda läbi teiste inimeste. „Meil paljudel on just n-ö emotsionaalne uudishimu: „Tahaks midagi rohkemat selle maa kohta teada saada, ise ka ei tea, mida, aga midagi sellist huvitavat ja inimlikku...“ Nüüd arvan, et samasuguse sarja annaks Ameerika autorite baasil ka näiteks USAs teha, nii välisriikide kui USA osariikide kohta,“ leiab ta.

EPU ENDA LEMMIKUD „MINU“-SARJAST.
„Minu“-sarjast kipub Epu lemmikuteks olema iga uus teos, mis nad välja annavad. Näiteks hiljuti välja tulnud „Minu Taani.“  „See on kirjutatud saladusliku autori poolt – ta on keskealine naine, kes läks Lõuna-Taanisse Jüütimaale tööle illegaalina. See on praegusaja eestlastele juba nostalgiahõnguga ajalugu, nüüd on ju võimalik Euroopasse legaalselt tööle minna,“ avalikustab Epp raamatu sisu. Kinkimiseks on ta aga valinud enamasti „Minu Alaska,“ kuna leiab selle olevat hea energia ning hooga raamatu. Muidugi ei saa mainimata jätta „Minu Eesti“ teost, sest seal on ta ise üks peategelastest! „Mulle üllatuseks kirjutas mu abikaasa Justin nii palju mind oma Eesti-raamatusse, tehes minust ja mu sugulastest sümbolid. See oli nii hea kui ka natuke halb üllatus, aga kindlasti pean ma raamatu teksti väga heaks ja ootan koos teistega, et saaksin juba „Minu Eesti 2.osa“ lugeda,“ räägib ta.

Samuti meeldib Epule „Minu Soome,“ selles on tema sõnul mõtisklev ning põhjendusi otsiv toon, ja meeldib talle ka „Minu Island“ oma karuse meestehuumoriga ning „Minu Kanada“ oma soojusega...“ Praeguse seisuga on Epu kirjastusel Petrone Print käsil mitukümmend uut raamatut, mis hakkavad täiendama seniseid välja tulnud ülejäänud 19 „Minu...“ – sarja teoseid. „Ma arvan, et teeme seda „Minu...“ - sarja nüüd edasi rütmiga „raamat kuus,“ kokku sada raamatut ja lõpuks on mul näiteks kuuskümmend lemmikut,“ lausub naine.
Inimesed, kelle huvitavaid reisikogemusi ning elusid Epp kajastab, leiab ta nii ise kui ka vastupidi. „Mul on kogu aeg tundlad püsti ja teen ise pakkumisi, aga viimase aasta jooksul kirjutavad-helistavad meie kirjastusse ka kaugel elanud või elavad inimesed ise. Üle terve planeedi tuleb neid kontaktivõttusid, vahel pean uurima, et kus näiteks see Suriname võiks asuda,“ tunnistab Epp.

UUED PROJEKTID „MINU KOLUMBIA“ NING REISIKIRJADE TRILOOGIA „KAS SÜDA ON ÜMMARGUNE?“
Praegu on trükikotta minemas „Minu Kolumbia,“ võiks öelda, et mõnel määral erineb see ülejäänust sarjast. See on lugu neiust, kes läks Kolumbiasse vabatahtlikku tööd tegema ning seal elades sattus ühe saatusliku aine sõltuvusse. „Omaette valus raamat, aga õnneliku lõpuga,“ paljastab Epp.

Epu päris isiklik projekt on tema väljatulev reisikirjade triloogia, mille ta nimetas „Kas süda on ümmargune?“ „Minu jaoks on sel paralleel Priit Pärna filosoofilise multikaga „Kas maakera on ümmargune?“ Esimene osa räägib mu kunagisest rännakust vana hipiga mööda Iisraeli ja Lõuna-Euroopa turgusid, põhiline tegevuskoht on Aafrika külje all asuv Gran Canaria. Teine osa räägib mu tööst ja elust ligi kolme kuu vältel Malaisias n-ö üksikul saarel, kus ma olin reality-saate „Robinsonid“ võttemeeskonnas. Kolmas osa räägib elu mõtte otsingust Indias ühes aašramis ja minu sealsetest reisidest,“ avalikustab Epp. Kõigil huvilistel on ta reisikirjade esimest osa võimalus osta juba endale alates aprilli lõpust!
Epp tunnistab, et tal on veidikene ka hirm, kuna ei tea, kuidas inimesed selle teose vastu võtavad. „Need, kes on käsikirja lugenud, vangutavad pead ja ütlevad „uskumatu“ või „hull!“ See on ühest küljest noore naise elus karastumise lugu, teisalt on see aga hoopis vana – või ütleme, keskealise – ekstsentrikust hipi lugu, kes kunagi nõukogude ajal armeest ja hullumajast põgenedes mööda ilma rändama hakkas. Kolmandaks on see hoopis selle hullu hipi poja lugu, kes oma planeedil ringi rändava isa silmist kaotas ja kelle mina nüüd isaga kokku viisin,“ räägib kirjanik.

LASTEGA REISIMINE
Reisimine meeldib arvatavasti pea kõigile, kuid paljud lükkavad seda aastaid edasi, näiteks laste tõttu, sest neil ei ole soovi väikelastega reisida. Ka Epul on lapsed, kaks tütart, kuid tema selle tõttu ei ole loobunud reisimisest. „See on kurnav, aga arvan, et see siiski seob lapsi ja vanemaid väga tugevalt kokku ning annab selliseid ühiselamusi, mida muidu ei saaks,“ leiab ta. Epp on õnnelik, kuna tema lapsed on kohtunud nii mitmete erinevat kultuuri esindavate inimestega, see rahustab teda, kuna siis on välistatud, et lapsest kasvaks tulevikus kitsarinnaline inimene. „Minu kuueaastane tütar on oma nahal kogenud selliseid olukordi, mis garanteerivad, et temast ei kasva tulevikus kitsarinnalist ühte kultuuri sopistunud kõlupead. Ja koos lastega reisimine on ka mulle endale hea: nende maailmapilt ja nende esitatud küsimused sageli mind inspireerivad. Ainuke tehniline probleem on see, et laste kõrvalt on raske leida füüsiliselt aega, et see inspiratsioon kirja panna,“ tunnistab Epp.

TULEVIKUPLAANID
Kohti, mida avastada, neid Epul kindlasti jätkub, kuid hetkel ta sellele ei mõtle, kuna tal on käsil oma reisikirjade triloogia ning on täielikult sellele pühendunud. „Nüüd on esimene osa valmis ja keskendun teise osa kirjutamisele – tahan kohtuda uuesti Robinsoni saate kolleegide ja osalistega, nendega meenutada ja uuesti selles kadunud maailmas elada,“ lausub ta. Rääkides konkreetsetest geograafilistest tulevikuunistustest, tunnistab ta, et soovib tagasi saarele, kus Robinsonid filmiti, et seal rahus kirjutada. „See asub Malaisia idarannikul, ja sel ajal, kui Robinsone ei filmita, valitseb seal tühjus. Saarel ei ole üldse autosid ega teid, ja sel ajal, kui seal võttemeeskonda pole, siis ei ole seal ka internetti, nii et ühendust saab maailmaga vaid siis, kui paadiga silmapiiri taha mandrile õnnestub saada. Ühesõnaga: väga sobiv koht kirjutamiseks!“ leiab kirjanik.  
Tulevase elukoha peale mõeldes ei oskagi Epp kindlat paika öelda, kuna kõik on võimalik! Suved aga kavatsevad nad perega veeta oma Setomaa talus. „Üks on selge: isegi kui me Eestist tulevikus ära kolime, jääb Petrone Print edasi, meil on siin hea osanik ja head töötajad ja energia. Näiteks, hiljuti avasime Tartu kesklinnas (Küütri 16) oma väikese poe!" Ka internetis saab selle väikese, aga omanäolise kirjastuse tegemisi jälgida, aadressil www.petroneprint.ee.

Buduaar.ee