ROBERTA EINER – EESTLANNA, KELLE disaini imetleb kogu maailm

„Viimaste aastate jooksul olen elanud justkui Ameerika mägedel, millelt pole leidnud stopp-nuppu ja seetõttu olen ka mitmel korral rajalt maha sõitnud,” ütleb Londonis resideeruv Roberta Einer (25) – eestlanna, kelle disaini imetleb kogu maailm.

Kolm aastat tagasi kohtusin esmakordselt Roberta kui tudengi ja Eesti ühe esimese moeblogijaga. Täna saan kokku ärinaisega. Meie photoshoot on kokku lepitud juba varakult, viimase suvekuu nädalavahetusel, sest just siis on Roberta kodus, Eestis. Järgmine kord lubab ta tulla põgusalt oktoobri alguses, kuid kiire graafik ja Pariisi moenädal röövivad ka selle võimaluse. Nii et vahetame Robertaga meile. Kordamööda vabandades nii hilinenud küsimuste kui vastuste pärast. Ikka sellepärast, et 24 tunnist ööpäevas kipub väheks jääma...

Wow!

Neile, kes mingil põhjusel Roberta suure hüppe maailma moelavadel maha on maganud, võib selgituseks öelda, et tegemist on naisega, kes on jõudnud kahe aastaga nii kaugele, et täna vaatab ka peategelane ise tagasi ja oskab oma triumfi kokkuvõtlikult mahutada vaid kolm tähte – wow! „Kaks aastat tagasi sügisel, kui esimese tellimuse sain ja paar kuud hiljem selle Hongkongi postitasin, oli küll päris crazy tunne, et wow, siit enam tagasiteed ei ole!”

Ja ei olnudki. Tänaseks müüakse Roberta disainitud rõivaid maailma enim hinnatud moemekas New Yorgis Fifth Avenuel ja juba järgmisel aastal loodab naine avada veebipoe. Töökus, julgus erineda ja uudishimu – just need on Roberta kolm peamist edu komponenti. „Töös pole raha olnud kunagi motivatsioon. Kui see nii oleks, siis ma tegutseksin ilmselt finantsmaailmas ja poleks veetnud seitset aastat kunstikoolis,” ütleb ta kindlameelselt. „Teadvustan, et meil on raha vaja selleks, et elada ja eksisteerida, maailma avastada ja mõningaid unistusi täide viia, kuid raha kui objekti ei pea ma üldse oluliseks ning kunagi ei tõstaks seda tähtsamale kohale kui päris inimesed ja hetked, mis loevad.” Hetkel lähevad sissetulekud veel kõik suuremalt jaolt investeeringuteks. „90% läheb alati investeeringuna uue kollektsiooni alla, kuid see ongi praegu minu unistus. Minu töö on minu elu ja mu elu on mu töö, nad eksisteerivad käsikäes ja investeerides ühte, teen head teisele, ja vastupidi,” räägib naine ja lisab, et kui eraelus pole kõik korras, siis kannatab alati ka töö.

Kaotatud stopp-nupp

Ja kui peaks tekkima tunne, et enam ei jaksa, siis tulevad appi „pere ja sõbrad, koduloomad, palju und ja pasta carbonara”. Just seda loetelu on Roberta õppinud kiire elu kõrvalt eriti väärtustama. „Eelmisel aastal võtsin tööle abijõudu, et mul oleks rohkem vaba aega oma lähedastega olla ja tervist hoida,” räägib ta. „Meie vaimne tervis on sama tähtis või veel tähtsam kui füüsiline, milles viga näha ja ka parandada on palju kergem,” räägib Roberta ja tunnistab, et viimaste aastate jooksul on ta elanud justkui hullumeelsetel Ameerika mägedel, millelt pole leidnud stopp-nuppu ja mistõttu on ka mitmel korral rajalt maha sõitnud. „Märksõnad nagu ärevus- ja paanikahood, unetus, depressioon, migreenid ja meeletu väsimus pole mulle kahjuks võõrad,” tunnistab Roberta. Südame pekslemine enne magamaminekut ja unetus olid naisele toona esimesteks märkides, et moehaigus – läbipõlemine – on käegakatsutav.

„Lamasin tunde voodis ja tundsin end lihtsalt väga ärevana, sest peas keerlesid miljonid mõtted asjadest, mis on veel tegemata või mida ma peaksin praegu tegema ja see omakorda tekitaks veel paanilisemaid mõtteid ehk omakorda ahelreaktsiooni.” Õnneks taipas naine üsna pea ka ise, et see ei ole õige viis elamiseks ja nüüd tuleb muuta oma elukorraldust. Esimese asjana sai investeeritud abikätesse, kes aitaksid koormat natukene kanda ja jagada. Täna töötab Roberta jaoks pea kolmekümneliikmeline meeskond.

„Väga keeruline oli alguses asju oma to-do list’ist kellelegi teisele ära anda ja usaldada, et nad annavad endast parima.” Peale seda kogemust on Roberta hakanud oma päevaplaane ümber korraldama ja lisama sinna ka neid päevi, mil tööd lihtsalt ei teegi. „Proovin jälgida ka seda, et sõprade-lähedastega liiga palju tööst ei räägiks, vaid huvituks rohkem nende tegemistest ja jagaks oma hingeelu, mitte tööasju.”

Sudoku vanaemaga

Teatud perioodidel kustutab ta telefonist ära ka näiteks Instagrami, Facebooki ja Twitteri äpid, et iseendale rohkem aega leida. Näiteks igal sügisel, enne intensiivset Pariisi showroom’i nädalat, võtab naine teadlikult aja maha ja proovib „peitu pugeda”. „Seekord veetsin kolm kaunist päeva näiteks Cornwallis ja vaatasin loodust. Siis oli palju jõudu ja jaksu Pariisi ots ka edukalt ära teha.” Pärast pingelist nädalat Pariisis tuleb Roberta alati koju. „Kallistan ema, isa ja õde, lahendan vanaemaga sudokut, viin ennast kurssi lähedaste sõprade-sõbrannade eludega, joon peika pere lõunalauas klaasi veini ja aitan õelastel emakeele kontrolltööks õppida,” naerab Roberta emotikoni saatel. „Ehk siis proovin nii-öelda normaalset elu elada. See on minu jaoks tõeline treat. Ja siis kihutan enne uue hooaja algust paariks nädalaks kuhugi kaugesse ja kaunisse kohta inspiratsiooni ja vaikust otsima.”

Mida rohkem aeg edasi läheb, seda paremini oskab Roberta end ja oma tervist hoida. „Ja seda enam oskavad mu lähedased inimesed mulle toeks olla. See on isiklik ja valus teema paljudele inimestele – umbes viiendik inimkonnast kannatab vähemalt korra elus vaimset tervist puudutavate haiguste käes ja seda korduvalt, sest kui sa oled neid kogenud, on need väga kerged taas tekkima. Ometigi on tänapäeva ühiskonnas neist asjust rääkimine siiani tabu ja märk meeletust nõrkusest, mis minu silmis peaks muutuma ja saama kindlasti rohkem tähelepanu just Eestis.”

Armastades ja ohverdades

Täna aitavad Robertal end balansis hoida lihtsad asjad. „Proovin end ümbritseda kõige hea ja positiivsega. Veeta võimalikult palju aega päikese käes, süüa kolm korda päevas enam-vähem tervislikult ehk siis proovin jälgida ka kohvi tarbimist,” naerab Roberta ja toob näite, et enne show’sid on kaheksa kohvitassi päevas üsna tavaline. „Lisaks käin kolm-neli korda nädalas trennis ja proovin unetunnid täis magada nii tihti kui võimalik.” Selleks, et ööpäevast maksimum võtta, ärkab ta vara. „Kui ma kell 5.45 ärkan, et kella kuuest trenni jõuda ja kella kümneks olen jõudnud juba väljas hommikust süüa, pangas käia ja tund aega tööd teha, siis on päris tegija tunne!” Ahjaa, Roberta püüab ka naerda ja armastada. Palju.

Ja viimase nimel on naine nii mõndagi ohverdanud ja teeb seda ka edaspidi. Olgu selleks siis töö või lähisuhted, ei ole võite ilma kaotusteta. „Näiteks jäi lapsepõlv mulle ilmselgelt liiga lühikeseks, sest kolisin juba 15-aastaselt üksinda Inglismaale,” tunnistab naine ja lisab, et ka veel täna, kümme aastat hiljem, on eemalolek perest, lapsepõlvesõpradest ja Eesti kodust väga raske. „Väga kahju on ilma jääda õepoegade sünnipäevadest või jaanipäevast, kus kõik kallid ja lähedased kohal on. Samas ma väga loodan, et kõik tähtsad inimesed teavad, et nad on mul alati mõtteis ja südames ja pole kuhugi kadunud ka siis, kui ma alati ei saa nendega koos olla.” Mis siin salata – koolil, tööl, moel ja unistustel on Roberta elus olnud alati väga suur roll  „See on põhjustanud murtuid südameid ning valu, sest olen justkui arvanud, et muud võimalust ei ole, kui valida karjäär ja lasta kõigel muul uppuda. Eks ka need kogemused on vajalikud ja olnud mulle õppetunniks. Täna olen kindlasti palju targem ja valin teadlikult elamise,” räägib naine. „Ma tahan elada täisväärtuslikku elu – tahan peret, kodu, stabiilsust, õnne, rohkelt und, armastust ja rahu ning olen mõistnud, et mõnikord peab selleks, et neid asju saavutada, ohverdama tööasju ja mitte vastupidi. Teen seda suurima heameelega, kui tean, et see, kelle jaoks ma neid samme teen, on seda väärt!”

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar november detsember 2017.