VAATA, KUIDAS HELEN ADAMSON safaril seikles

Lisaks muusikale on kaunil lauljataril Helen Adamsonil veel teinegi kirg ja selleks on ülekaalukalt reisimine. Reisipisikut jagab Helen oma elukaaslase Taaviga, kellega koos on naine külastanud nii Euroopat, Aasiat kui ka Aafrikat. Viimase puhul võeti reisisihtkohaks Lõuna-Aafrika Vabariik (LAV), kus suunduti eksootilisele safarile.

„Safarile minekust olen ma tegelikult unistanud juba üle kaheksa aasta, kuid kuni eelmise aastani ma isegi ei kaalunud Lõuna-Aafrikat. Olin kinni mõttes, et lähen kunagi Keeniasse või Tansaaniasse,” jutustab Helen, kes otsustas Lõuna-Aafrika kasuks kahel põhjusel. „Keenia tundus viimastel aastatel liialt ohtlik ja Tansaania hinnad olid minu eelarvest lausa utoopiliselt kõrgemad, seega ei tulnud sinnaminek isegi kõne alla. Nii jäi safari aastateks vaid unistuseks, kuni tuttava soovitusteni, kes just LAVis käis ja sealset safarit väga kiitis. Hakkasin erinevaid võimalusi uurima ning minu üllatuseks olid kõik pakutavad safarituurid LAVis Tansaaniast poole soodsamad,” põhjendab Helen oma valikut. 

Helen ega Taavi ei ole kindlasti reisijad, kes püüavad kahe nädalaga kogu riigi läbi tuisata. „Kui juba nii kaugele minna, siis ikka nõnda, et jõuab sihtpaiga ilu ja eksootika vastu võtta ja ka puhata, seega otsustasime safaril viibida minimaalselt viis ööpäeva,” täpsustab Helen ja lisab, et tegelikult oleks see aeg pidanud olema vähemalt poole pikem.

Safaril ja safaril on vahe!

Selleks, et safari 100% õnnestuks, tuleb end esmalt kurssi viia erinevate pakkumistega. „Krügeri rahvuspark on totaalselt erinev väikestest eralooduskaitsealade safaripakkujatest. Kui ma oleksin enne reisile minekut teadnud, mida üks või teine endast kujutab, oleksin kindlasti palju teadlikumaid ja soodsamaid valikuid teinud. See oli puhas juhus, et me mõlemad safarikogemused läbi saime teha,” on Helen tagantjärele tark. „Kuigi ma otsisin juba reisi planeerides internetist safaripakkujaid, ei leidnud ma võimalust, kus saaks valida ainult ühepäevast safarit, kõik pakkusid vaid mitmepäevaseid pakette.” Tagantjärele lisab Helen veel sedagi, et kohapeal, enne Hoedspruit Wildlife Estate väravaid asuvad erinevad safaripakkujate kontorid, kust leiab palju soodsamat teenust juba puhtalt vahendustasu puudumise arvelt. „Safaril käisime lõpuks kokku neli päeva, et oma silmaga ära näha ka big five: elevant, leopard, lõvi, ninasarvik ja pühvel,” ütleb Helen ja lisab, et parim aeg safariks Krügeri rahvuspargis on maist kuni septembrini, kui on kuiv periood. „Sellel ajal on Lõuna-Aafrikas talvine aeg ja loomad kogunenud veesilmade äärde. Kuna ka puud on siis raagus, teeb see loomade märkamise tunduvalt lihtsamaks.” 

McDonald’s savannis

„Loomulikult olid esimesed loomad, keda me safaril nägime, impalad. Giid tutvustas meile, et neid kutsutakse savanni McDonald’siteks. Põhjuseks mitte see, et nad oleksid kiskjate kiirtoit, kuigi seda muidugi ka, aga nende tagumikul on McDonald’si kuldsed kaared ja neid leidub Krügeri rahvuspargis iga nurga peal, just nagu McDonald’seid.” 

Lõvi peale, kes teest veidi eemal põõsastes tukastas, sattusid Helen ja Taavi õnnekombel juba esimese viie minuti jooksul. Loomulikult oli tema nägemiseks autodest lausa mõnekümnemeetrine järjekord tekkinud. „Mitmetes foorumites kiruti Krügeri peateid, et need on üle rahvastatud. Autosid oli tõesti palju ja iga põneva looma juurde tekkis seetõttu järjekord, kuid mõned minutid ootamist ei olnud meie jaoks midagi ületamatut ega ka põhjus, miks peateid vältida. Pigem on see iseseisvatele avastajatele hea indikaator, mille järgi big five üles leida, sest seal, kus on autod, on ka loomad.” Helen tõdeb aga üllatusena, et safaril olles sai ta sõita mööda paremaid teid kui Eestis mistahes linnas või maanteel, seda enam, et Keenias pidid safaripäevad olema väga väsitavad just auklike kruusateede tõttu. „Nii et kes mida soovib – Krüger pakub oma peateedega mugavust, aga ehk veidi vähem ehedust.”

Autost väljumine keelatud!

Esimese tunni jooksul õnnestus Helenil ja Taavil ära näha koguni kolm big five’i liiget: nii elevant, lõvi kui ka pühvel. „Pühvlid olid minu jaoks ühed ääretult kummalised loomad – nad liiguvad suurtes karjades ja jõllitavad hullumeelse pilguga. Ka giid hoiatas, et nad on savanni psühhopaadid, mille põhjuseks nende ebastabiilne närvikava. Isegi kui nad tunduvad rahulikud, ei tohi neist kunagi midagi head oodata,” hoiatab Helen ja lisab, et nad võivad rünnata isegi siis, kui selleks mingit põhjust ei ole. „See loom võibki ühel hetkel oma 600 kg kaaluva kerega sinu poole söösta ning giidi sõnul on neid turiste, kes heauskselt pildistamiseks autost on väljunud ning seetõttu elu kaotanud, liigagi palju.”

Ilmselt imestavadki paljud turistid, et miks on safaril autost väljumine keelatud, samal ajal kui lahtised džiibid lõvidest või elevantidest lausa paari meetri kauguselt mööda võivad sõita. „Põhjus peitub selles, et loomad lihtsalt ei näe autos eraldi inimesi, vaid nende jaoks on auto üks n-ö nendest suurem loom, kuid kui võtta inimene autost välja, ei ole enam tegemist loomale ohtliku n-ö suurema loomaga, vaid potentsiaalse saagiga,” selgitab Helen. 

Elu kiireimad sammud

„Aga räägi veel, et autost välja ei tohi tulla,” meenutab Helen nüüd huumoriga. „Olime järve ääres piknikul, kui hakkas juba pimenema ning Taavi filmis veel viimaseid kaadreid järvest. Ühel hetkel ütles giid äkki: „Säilitage rahu, meie selja taga on lõvi, pange rahulikult asjad käest ja liikuge oma kiireimatel sammudel autosse.” See oli nii koomiline, kuidas kõik reageerisid. Minu jaoks läks kõik aegluupi, jõudsin Taavile otsa vaadata, vaatasin tõtt veel ka teise turistiga ja suutsin isegi kaaluda, kummalt poolt ma autosse sisenen. Taavi aga sööstis oma kaamera ja statiivi järele, kuigi selja taga oli LÕVI! Kuigi olukord ei olnud ohtlik, sest lõvi ei teinud tegelikult meist väljagi, oli pelgalt see mõte hirmutav, et loomade kuninga ja meie vahel on ainult kolm meetrit,” meenutab Helen kahtlemata üheks lemmikmälestuseks saanud seika nende safariretkedelt.

Unistus kaelkirjakust

Võiks ju mõelda, et oma 19 000 ruutkilomeetrise pindalaga on Krügeris raske loomi kohata, eriti peateede ääres, siis reaalsuses näeb seal peaaegu igal hetkel kedagi. „Minu suur unistus oli näha kaelkirjakuid ja õnneks nendest seal juba puudust ei tule. Krügeri hingekirja kuulub 147 liiki loomi, kokku üle 350 000 isendi ning kaelkirjakuid on nendest 8300. Mul on siiani ebareaalne tunne tagasi mõelda, et ma olen näinud neid imeilusaid ja graatsilisi loomi vabas looduses ringi liikumas ja oma toimetusi ajamas. Kindlasti jääb see minu elu üheks tippmälestuseks!”

Heleni mõtisklusi ja veel põnevaid reisiseiklusi leiad www.wowyager.ee.

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar mai-juuni 2018.