Reklaam sulgub sekundi pärast

VÄIKELAPSE EMA: 1-aastase lapse kõrvalt tööle minna on hullumeelsus!

Olen 30aastane ühe lapse ema ja mõtlesin, et jagan oma mõtteid sel teemal, miks ma vähemalt niipea rohkem lapsi ei soovi.

Vanasti oligi naiste roll lapsi saada ja neid kasida, sest naised olid kodused ja enamik kodutöid sai tehtud nii, et laps rippus põlle ääres. Tänapäeval on enamik naisi väga tegusad, käivad tööl ja koolis ja lisaks on neil ka muu elu: sõbrannad, reisimised, hobid jpm. Sellega tuleb ühiskonnal lihtsalt leppida ja ei saa jääda lootma, et Eesti naine muutub ja hakkab jälle elama nii nagu Tammsaare raamatus “Tõde ja õigus”. Vähe sellest, et lapse sündimine lõikab ära sind kõigest sellest, mida sa veel lisaks lapsele armastad. See jätab sind ilma ka sissetulekust, sest tegelikult esimene aasta väikelapsega ei ole sugugi nii raske kui teine aasta. Esimene aasta oleks isegi päris okei osaliselt ja võimaluse korral koos beebiga tööl käia. Esimesed pool aastat laps valdavalt magab ja turvatool ei ole ka kuigi raske - teda on võimalik igale poole kaasa võtta. Kui beebi pole millegagi rahul, siis paned ta tissi otsa ja ongi maha rahustatud. Seevastu teine aasta on selline, kus lapsel on jalad all ja tal tekib meeletu maailma avastamise ja enesekehtestamise vajadus. See on kahjuks see aeg, kui enamik emasid peab tööle tagasi minema, et perele raha teenida. Eestis ela, kuidas tahad, aga tegelikult on ikkagi enamikul tööinimestest võimatu ära elada ainult isa teenistusest. Isegi neil, kelle mees teenib 2000-3000 eurot, sest mida suuremad on olnud enne lapsega kojujäämist pere tulud, seda suuremad on ju ka kulud, mida on endiselt vaja katta. Keegi ei hakka lapse sündimise pärast majast väikesse korterisse kolima, et kulusid alla saada, pigem vastupidi - tekib soov suurema kodu ja mahukama auto järele. Jah, riik maksab küll pärast esimest aastat ka lastetoetust, aga olgem ausad, see raha on liiga väike, et koju jääda. Emapalk peaks olema kaks aastat.

Nagu me kõik teame, pole võimalik leida lasteaiakohta 1-aastasele lapsele. On mingisugused erahoiud, aga üldiselt tähendab see seda, et laps on rohkem haige kui terve ja ema, kes on tööle läinud, peab suurema osa ajast ikkagi lapsega kodus püsima. Ütlete, et on ju olemas vanaemad ja lapsehoidjad, kellega last koju jätta? Jah, nii tõesti võib olla paljudel, aga meie peres mitte. Minu ema on 49aastane ja käib ise tööl ning elab aktiivselt oma elu. Mehe ema on aga vastupidiselt juba päris vana ja haige ega ole võimeline 2-aastaseks saava üliaktiivse lapse järel jooksma. Küsite, et miks siis lapse isa ei hoia? Ka tema käib tööl ja reisib seoses tööga palju ringi. Jääb järele võimalus palgata lapsehoidja. Tallinnas maksab lapsehoidja tund 5-7 eurot. Ma teenin kuus umbes 1300 eurot, mis teeb tunnis keskmiselt 8 eurot. See tähendab seda, et ma teenin päevas 8 tundi tööl käies 64 € ning selleks, et kinni maksta ka töö puhkepausid, koju ja tööle sõitmised ja toidupoest läbijooksmised, tuleb mul palgata lapsehoidja 10 tunniks päevas. Sellele kulutan ma ära keskmiselt 60 eurot päevas. Olen kuulnud, et osades piirkondades maksab vald väikelapse lapsehoidja palkamise eest emale lisaraha, juhul kui vallal pole lasteaiakohta maksta, aga uurides seda teemat meie omavalitsusest, siis ei osanud keegi seda kommenteerida. Võib-olla ongi selline seadus olemas, aga seda igatahes varjatakse emade eest, et ei oleks põhjust omavalitsusel seda kulu teha. 

Minu laps saab kevadel kaheseks ja ütlen ausalt, et see viimane aasta, mil olen olnud väikelapse kõrvalt tööl, on mu elu kõige raskem. Erinevate lapsehoidjate leidmine ja oma aja planeerimine on olnud lausa hullumeelne ja kohati lootusetu ülesanne - palju stressi nii lapsele kui mulle ja kokkuvõttes ka minu kolleegidele, kes mind väga tööle tagasi ootasid, aga on nüüd pettumuse osaliseks saanud, sest mu pühendumus tööle on madal. Mõni ime, et keegi ei taha võtta tööle väikelaste emasid! Kui oled tagasi tööl, siis see tähendab, et töö peab saama tehtud ja kui ööd kuluvad lapse ravimisele, on päris raske hommikul reipana tööl olla. Tahaksin väga lapsega kodus olla, kuni ta lasteaeda läheb, aga see pole kahjuks rahaliselt võimalik. Samas tundub mõttetu ka tööl käia, kui maksad 2/3 oma palgast lapsehoidjale. Ma ei saa siiski väita, et käin tööl vastumeelselt, see on kohati väga vajalik vaheldus lapsega kodusolemisele, aga kuna laps oli meie perre väga oodatud ja soovitud, siis on mulle ikkagi kõige olulisem, et ta oleks õnnelik ja hoitud. Poolteist aastat veel vastu pidada ja siis on võimalik laps lasteaeda panna. Mis seni saab, ausalt öelda ei oska öelda. Elan päev korraga. 

Kui te küsite, millal sünnib meie perre järgmine laps, siis hetkel olen päris kindel, et rohkem lapsi ei tule. Aga mine tea, kui asjaolud muutuksid, siis võiks muutuda ka minu seisukoht.

Buduaarile Mailt