Reklaam sulgub sekundi pärast

Briti beebiblogi: halleluuja, teine trimester!

Kui ma teile viimati oma rasedusest kirjutasin, siis keskendusin ma peamiselt sellele kuidas mu organism on otsustanud, et ta tegelikult toitu ei vaja ja õhust ja armastusest saaks ju ka elada. Rääkimata siis sellest, et mu nina oleks võrdvääriline vastane narkokoeradele.


Kui ma teile viimati oma rasedusest kirjutasin, siis keskendusin ma peamiselt sellele kuidas mu organism on otsustanud, et ta tegelikult toitu ei vaja ja õhust ja armastusest saaks ju ka elada. Rääkimata siis sellest, et mu nina oleks võrdvääriline vastane narkokoeradele.

Täna tõmban ma aga suure naeratusega kogu sellele jutule joone alla! Miks? Sest see "appppiii, see ei lähe ju kunagi üle ja ma oksendan kuni sünnituseni" faas läks üle. Mida muidugi oligi arvata, aga noh, teate küll, rasedusel on kummaline võime ühe naisterahva mõtlemist väga negatiivsetes suundades kallutada.

Muidugi tuleb siinkohal mainida, et ega loodus tühja kohta ei salli ja eks ma vahetasin oma iiveldused muidugi peavalu ja madala vererõhu vastu, aga kuigi need mu enesetunnet just eriti lilleliseks ei tee, olen ma siiski õnnelik.

Kuidas? Noh, päris lihtsalt. Kui iiveldas, siis iiveldas ikka igal pool ja igas positsioonis. Vahet pole kas ma lebasin voodis, jalutasin õues või tegin pardiprääksuga kükke (lisaks narkokoer olemisele, olen ma ühtlasi ka tunnustatud tsirkuseartist oma pooleteiseaastasele lapsele). Vererõhk häirib mind aga liiga kiirelt püsti tõustes või tempokalt kõndides, muud asendid ja tegevused saab see-eest täiesti edukalt tehtud!

Peavaluga on natukene keerulisem, aga üldjuhul kehtib siiski reegel, et mida vähem ekraane mu ees lahti on ja mida vähem müra mu ümber, seda vähem ka valutab.

Nii et siinkohal laskem kõlada fanfaaridel ja võtkem mind vastu sellesse imelisse raseduse teise trimestrisse, mis kuulduste kohaselt peaks olema kõige nauditavam aeg kogu raseduse jooksul.

Kahjuks ma enda kogemusele tugineda ei saa, sest eelmise raseduse ajal tegin ma märkmeid väga vähe ja mälu on mul selline... keskmisest kehvemapoolne. Kõige paremini annab seda edasi ehk asjaolu, et ma võin tihtipeale sama päeva jooksul kaks korda küsida mis päev on ja enda sünnipäevagi olen ma mitu korda inimestele kogemata valesti öelnud, nii et seda milline oli teine trimester mu esimese raseduse ajal, võin ma ainult oletada. Aga kui ma vaatan sellel ajal tehtud pildimaterjali, siis oli mul igatahes naeratus ees!

Samas on mul naeratus ees ka nendel piltidel, peale mille tegemist olen ma jooksnud embama sõber vetsupotti, nii et ma ei teagi kas pilte ikka adekvaatse tõestusmaterjalina võtta annab.

Aga mis siis minuga praegu, kui jooksmas on nädal number 17, toimub? 

Kaalu on lisandunud ilusad 1,4 kilo. Vaadates mu kõhu suurust, siis tahaks küll väita, et kõik sinna läinud ongi, aga kuna laps ja platsenta veel kahepeale seda kogust kokku ei anna ja ülejäänud kohad mu 179,5 sentimeetrise keha küljes on nagu kah puutumata, siis tuleb tõdeda, et ju need kilod teisendusid tarkuseks ja läksid otse pähe! 

Samal ajal kui mitmed teised kaasrasedad juba heldimusega oma kõhtu silitavad ja räägivad liigutuste tundmisest, siis mina tunnen ausalt öeldes ainult gaase ja need mind just kõhtu silitama ei pane.

Juuksed on mul hakanud aga palju kiiremini rasuseks muutuma, kuid...neid ei lange enam peaaegu üldse välja. Vot see on küll üks asi, mida ma ka eelmisest rasedusest mäletan! Juuksed ainult kasvasid ja kasvasid ja midagi välja ei kukkunud (ärme räägi siinkohal ajast peale sünnitust, mil enamik naisi jookseb apteeki kiilanemisvastaste rohtude järele :D)

Üks märkimisväärsetest muutustest on ka see, et peitusemängu on hakanud harrastama mu põis. Nimelt tundub, nagu mul aeg-ajalt teda polekski, sest lihtsalt koooguuuaeg on vetsu vaja. Õnneks on selliseid päevi küll pigem vähem kui rohkem, aga sellest hoolimata ootan ma juba õudusega detsembris Eestisse tulekut, sest autosõit Riiast Tallinnasse saab ilmselt endale koodnimetuse "külastagem kõikide Eestimaa tanklate wc-sid".

Lõpetuseks tahaksin ma aga teilt, armsad lugejad midagi küsida. Mida sooviksite teie siit lugeda? Kas rohkem mu enesetundest ja sümptomitest või pigem mõttevälgatusi erinevatel teemadel? Miks ma seda teada soovin? Sest nagu te teate, siis pean ma ka enda isiklikku blogi ja ma parema meelega üritaksin teemasid võimalikult vähe duubeldada, mistõttu olekski mul hea teada millest kirjutada seal ja millest siin. Ärge siis tagasisidega kitsid olge! :)

Britt

Loe ka Briti blogi http://lifeaccordingtob.com/

[gallery ids="1895530"]