Briti beebiblogi: imetamine või RPA

Ma olen vist juba mitu korda maininud, et kui asi puudutab rasedust või üldisemat lastekasvatust, siis on Eesti ja Prantsusmaa päris erinevad. Üheks suureks erinevuseks on ka suhtumine rinnaga toitmise osas.

Kui Eestis on naise valik rinnaga mitte toita (st mitte piima puudumine, raskused imetamisel vaid konkreetselt vaba valik) pigem tabu ja põlu all, siis prantslaste jaoks on selline valik äärmiselt tavapärane ja tihtiesinev.

Eesti foorumitest võib leida rohkem teemasid, kuidas imetamine paremini sujuks ja mida teha, et parandada lapse imetamisvõtet, samas kui samalaadsetest prantsuse foorumitest leiab täpselt samapalju teemasid selle kohta millist rinnapiimaasendajat sünnitushaiglasse kaasa võtta. Mitte, et siin rinnaga toitmist ei pooldataks - muidugi pooldatakse, aga seda ei propageerita eriti. Kas ja kuidas - see on iga naise vaba valik, mida ei sea kahtluse alla keegi teine. Ei abikaasa, sõbrad/tuttavad ega ühiskond üleüldiselt.

Kuidas tunnen end kahe kultuuri ristumiskohas mina?

Ütlen ausalt, et mina endale seda küsimust "kas imetada või mitte?" esitama ei pea, sest minu jaoks on vastus loomulik: kui vähegi võimalik, siis imetan. Kuigi mu esimese lapsega ei olnud see imetamisteekond just kõige roosilisema algusega (pigem nagu okastes püherdamine ...), siis sain ma ühel hetkel asjad siiski kontrolli alla ning last toidetud veidikene üle aasta ja mul on selle üle väga hea meel.

See ei tähenda, et ma vaataks halvustavalt nende suunas, kes on valinud teise tee. Miks? Sest ka mina näen, et tegu on nende endi vaba valikuga. Muidugi ma arvan, et enne allaandmist oleks siiski targem proovida, kas olukorda saab muuta, aga kui keegi ka ei proovi, siis teate ... see ausalt ei ole minu asi. :) 

Ja ma arvan, et see maailm oleks ka kordades ilusam koht kui me ei veedaks nii palju aega arvustades seda, mida teised meie arvates valesti teevad, vaid keskenduksime selle asemel hoopis sellele, et ise hästi elada.

Kõik naised ei ole ühesugused, kõikidel ei ole sama tugevat tugivõrgustikku, kes aitaks nõu ja jõuga, kõikidel ei ole piisavalt teadmisi, kõikidel pole piisavalt julgust, et otsida abi. Me oleme kõik erinevad, aga mis enamikke meist ühendab, on siiski see, et lõppkokkuvõttes me tahame olla oma lastele head emad ja tahes tahtmata leiame me selleks erinevaid viise.

Minu jaoks oli see imetamine, kellegi teise jaoks pudel. Aga lõppresultaat on sama - et meie lapsed on õnnelikud ja toidetud.

Muidugi on rinnapiimal palju-palju kasulikke faktoreid, mida me ei saa asendajaga võrreldagi, aga kas ja milleks on vaja seda mainida igale pudelit andvale emale? Suure tõenäosusega raputatakse niimoodi lihtsalt haavale soola peale.

Ainuüksi lause järgi "jah, annan rpa-d" ei saa me teada selle inimese täit lugu. Me ei saa teada kas ja milliseid raskusi tal imetamisega oli. Kui palju ta proovis erinevaid vahendeid ja meetodeid enne, kui otsustas pudelile üle minna. Me saame teada ainult selle ühe fakti ja ma ei leia, et see oleks miski mille põhjal seda inimest arvustada.

Ja just see ongi üks põhjustest miks mulle tegelikult Prantsusmaa meeldib. Naised lasevad teistel naistel elada ja olla nende valikutega. Sest seda nad ongi: nende valikud, mis mõjutavad neid, mitte kritiseerijaid. Mulle meeldib, et naised ei pea silmad maas häbenema, ei pea kartma rääkida sellest, kui midagi on viltu läinud. Kes annab pudelit, see respekteerib mind ja mina respekteerin seda, kes annab pudelit. Lihtne ja loogiline.

Muidugi ma leian, et siin tuleks siiski ka rinnaga toitmist veidikenegi rohkem propageerida kasvõi seetõttu, et naised saaksid natukene teadlikumaks ja oskaksid probleemide korral õigemini käituda või teaksid ka rinnaga toitmise hüvesid, aga samas arvan ma endiselt, et selline internetis "ainsa tõe kuulutamine", mis Eestis toimub, on ikkagi ka natukene liiast.

Eks ma tean ka seda, et ma võin oma arvamusega tõenäoliselt päris üksinda olla ja eks paljudele ongi hobiks teistele ütlemine, kuidas nad elama peaksid ja kuidas nemad teeksid asju hoopis nii- ja naapidi, aga mina ei jaksa. Ei tea kas ma hakkan vaikselt vanaks jääma (ma hakkan tõsiselt kahtlustama, et mu sünnitunnistus on võltsitud, sest ma ärkan juba samal kellaajal kui mu vanaema ning mulle tundub, et ma nägin ükspäev üht pisikest kortsuseemet end mu näole istutamas).

Mida ma tahtsin öelda on lõppkokkuvõttes see, et kui te imetate, siis see on okei, ja kui te seda ei tee, siis ka see on okei. Vähemalt minu silmis on tähtis see, et te olete ise elujõulised ja rõõmsad, ning suudate anda oma lastele seda, mida nad enim vajavad: hellust, hoolt ja armastust!

Loe ka Briti blogi http://lifeaccordingtob.com/